Töötegijale EST ENG

Ajalugu

Eesti kuulub kristlike maade hulka alates 13. sajandist ja on reformatsiooni järel olnud peamiselt luterlik.

Keskaeg

Martin Lutheri kuju linnaväljakul
Martin Lutheri kuju · foto: Pixabay

Ristiusk jõudis Eestisse 13. sajandil. Vana-Liivimaal tegutsesid piiskopkonnad; kirikud ja kloostrid said maa vaimse elu keskusteks ning paljud tänased kihelkonnakirikud pärinevad sellest ajast.

Reformatsioon

Luterlik reformatsioon jõudis Eesti linnadesse 1520. aastatel. Jumalateenistust hakati pidama rahva keeles ning 1535. aastal ilmus esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat — katekismus.

Rootsi ja Vene aeg

Rootsi ajal korraldati kirikuelu ja rajati 1632. aastal Tartu Ülikool. Kihelkonnakoolide võrk tõstis rahva kirjaoskust ning 1739. aastal ilmus esimene eestikeelne täispiibel. Vene impeeriumi ajal jäi kirik luterlikuks; 18. sajandil levis vennastekoguduse liikumine, mis mõjutas sügavalt rahva vagadust.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Iseseisev rahvakirik moodustati 1917. aastal. Eesti Vabariigis oli kirik riigist lahutatud; esimene piiskop Jakob Kukk pühitseti 1921. aastal. Nõukogude okupatsioon tõi kaasa repressioonid, kirikute sulgemise ja usuõpetuse keelu; paljud vaimulikud ja koguduseliikmed põgenesid 1944. aastal läände, kus tegutses eksiilkirik.

Taasiseseisvumisest tänapäevani

1980. aastate lõpust kirikuelu elavnes: taastati kogudusi ja kirikuhooneid, alustati uuesti usuõpetuse ja kaplaniteenistusega. 30. aprillil 2024 moodustati praegused neli piiskopkonda: Tallinna peapiiskopkond ning Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Saare-Lääne piiskopkond (vt piiskopkonnad). Varasemat Välis-Eesti piiskopkonda praegu ei ole.

Loe lähemalt