257 Mu tee on käidud, koju minna

1. Mu tee on käidud, koju minna
   nüüd laske väsind rändaja,
   siit võõrsilt laske saada sinna
   mind, kus mu õige kodumaa:
   kus minu valud vaikivad
   ja kuivand silmapisarad.
    
2. Seal pärin püha isamaja,
   mis vereohvril valmistand
   Krist Jeesus, minu Lunastaja,
   kui Kolgatal ta kustutand
   mu võla – kui ta surnud seal
   on suures valus risti peal.
    
3. Ta risti ette kummardanud
   ma olen oma okasteel,
   nüüd armujõud mind ülendanud
   ja surmast viinud ellu veel:
   seepärast laske lahkuda
   mind sinna, kus mu kodumaa!
    
4. Nüüd hingan, vaikse õhtu vilus,
   ma ootan õnnist ärkamist,
   ja seda kuldse koidu ilus
   mul kingib Issand Jeesus Krist:
   sest, armsad, ärge leinake,
   ma olen jõudnud rahule!

Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha”
(Wer nur den lieben Gott läßt walten)
Georg Neumark, 1621-1681.
Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923.