Küsimused ja vastused

Sooviksin teada kuna lüüakse hingekella? Kas selleks on kirikus või kabelis ettenähtud mingi kord?<br> (Kas surmale järgneval hommikul, mis kella ajal, mitu korda ja milliste vaheaegadega kella lüüakse?)

Vastavalt EELK Konsistooriumi poolt 1997. aastal kehtestatud korrale helistatakse koguduseliikme surmasõnumina hingekella. Hingekella lüüakse
aeglaselt, löökide vahe on umbes 7-10 sekundit. Vana tava on, et kella lüüakse uueti siis, kui
eelmise löögi kumin on kustunud.

Matusekella lüüakse samal viisil matuserongi saabumisel kirikusse või kabelisse ning sealt väljumisel ja surnuaiale või hauale liikumisel.

Tegemist on valdkonnaga, mida on võimalik reguleerida vaid üsna üldiselt, kuna eri paigus on mitmesuguseid kohalikke tavasid. Mõnel pool on kombeks,
et matusekella lüüakse kogu matusetalituse ajal.

Kellaaegade suhtes mingeid ettekirjutusi ei ole - väljaarvatud rahvuslikel
leinapäevadel (25. märtsil ja 14. juunil), mil kella helistatakse keskpäeval (kl 12.00-12.10).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Mind vaevab üks küsimus, nimelt kihlus ja kihlumine. Kui ma kihlun kellegagi, mis siis edasi saab? Kas ma tohin siis juba oma kihlatuga kokku elama minna? Kas võib ka enne kihlust koos elada? Või on erinevate uskude puhul see olukord erinev?

Mehe ja naise kooselu ehk abielu algab kristliku arusaama järgi laulatusega.
Kihlus ei ole mitte abielu algus, vaid tõotus teineteisele truuks jääda ning
teineteisega teatud aja möödumisel abielluda.

Kihlusperioodi võib võrrelda teatud prooviajaga, kusjuures tuleb meeles
pidada, et teise inimese tundmaõppimisel ja hilisema kooselu õnnestumisel on
märksa olulisemaid asju kui nn. seksuaalne sobivus. On loomulik, et kaks
teineteist armastavat inimest soovivad seda armastust väljendada ka
täielikus seksuaalses andumuses, kuid lugematute inimpõlvede poolt omandatud
kogemused näitavad, et inimabielu ei rajane mitte niivõrd sellel, kuivõrd
millelgi muul.

Abielu rajaneb vastastikusel armastusel, austusel ja usaldusel, valmidusel
teineteist aidata ja toetada ning teineteisele kõige erinevamates
olukordades - ka näiteks ajutiselt teineteisest eemal viibides - truuks
jäämisel. Just taoliseks prooviajaks peaks olema kihluseperiood. Lisaks
annab see enne abiellumist võetud aeg suurepärase võimaluse ühiste
tulevikuplaanide arutamiseks, laulatuse- ja pulmaettevalmistuste tegemiseks
jne.

Soovitan abiellumisega ja kokku elama asumisega mitte kiirustada - pealegi on õhtustel hüvastijättudel, ootusel ja taaskohtumistel taoline kordumatu võlu, mida ei ole mõtet kiirustades ja kärsitult kõrvale heita.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Palun selgitage õnnistamise/pühitsemise olemust. Mida tähendab pühitsemine õpetaja/preestri poolt ja mida see annab inimsesele või objektile? Kas õnnistamine ja pühitsemine on üks ja sama asi ning kas saab sellest ka loobuda?

Õnnistamine ja pühitsemine ei ole üks ja seesama. Paraku ei mõisteta neid termineid eesti keeles alati üheselt ja seega kiputakse neid
vahetevahel teineteisega
segi ajama.

Õnnistamise sisuks on eeskätt eestpalve ja teatud isiku, eseme, paiga või tegevuse Jumala kätte usaldamine.

Näiteks õnnistatakse elumaja, koolimaja või ka lippu, paludes nende eest, kes vastavas paigas elavad, töötavad või õpivad või keda õnnistatav lipp tähistab.

Õnnistatakse ka näiteks mingeid töid või ettevõtmisi - vanast ajast on eriti tuntud põldude õnnistamine, s.t. eestpalve selle pärast, et vili
võiks põllul hästi kasvada ja
vilja kanda ning nende inimeste tööl, kes igapäevase leiva pärast vaeva näevad, oleks hea tulemus.

Õnnistatakse ka esemeid, näiteks kaelariste, s.t. palutakse Jumala ligiolu antud risti kandjale, ning head ja tarka meelt, et ristimärki
kandev inimene võiks oma eluga
Jumalat austada ja Temast head tunnistust anda.

Pühitsemine on midagi muud. Pühitsemine tähendab isiku, eseme, paiga vmt eraldamist Jumalale, nö. jumalateenistuslikuks otstarbeks.
Pühitsetakse näiteks kirikuid -
selleks, et pidada seal jumalateenistusi. Ka vaimulikud pühitsetakse ametisse, s.t. seatakse Jumala teenistusse. Pühitsetakse ka
kirikuriistu, määrates nad
tarvitamisele üksnes pühal otstarbel, s.t. näiteks armulauakarikat ei tohi tarvitada mingil muul otstarbel kui ainult armulauaveini
jagamiseks.

Pühitsemine ei tee eset või isikut pühaks selles mõttes, et ta oleks sest peale kuidagi parem või teistsugune. Siiski mõistetakse
pühitsetud eseme, paiga või isiku
vastu astumist teatud viisil jumalateotusena, kui seda on tehtud just nö. pühaduserüvetuse kavatsusega. Kui keegi käib kirikus vargil
vaid kasuahnusest, ei nähta
selles tavaliselt jumalateotust, kui keegi aga läheb kirikusse vargile põlgusest kiriku vastu või soovist "Jumalale koht kätte näidata", siis
on tegemist sakrileegi ehk
pühaduserüvetusega.

Õnnistamine ei "lisa" õnnistatavale isikule või esemele otseselt midagi, vaid tähendab, nagu öeldud, eestpalvet ja Jumala kätte usaldamist. Kui näiteks sõiduvahend on õnnistatud ja on palvetatud ka sõidu hea kordamineku eest, siis ei vabasta see sugugi hoolikuse ja liikluseeskirja järgimise nõudest. Ei
õnnistamine ega
pühitsemine ole maagilised toimingud, vaid eeldavad inimese teadlikkust, head tahet ja vastutust.

Mingeid eri riitusi õnnistuse või pühitsuse "äravõtmiseks" või nendest "vabastamiseks" ei ole. Kui inimene elab Jumala tahtest hoolimata,
siis jätab ta end ise
õnnistusest ilma. Kui pühitsetud esemeid tarvitatakse mittesobival otstarbel või kui pühitsetud isik loobub oma kutsumusest, siis on
tegemist küll pühaduserüvetuse
või Jumala tahte riivamisega, kuid Jumala tahe ja kutse jäävad igal juhul kehtima. Tõsi, näiteks rüvetatud pühakodade või kirikuriistade
uuesti tarvituselevõtmisel on
tavaks need ka uuesti pühitseda, s.t. tuua taas esile nende tegelik iseloom ja otstarve.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

EV Põhiseaduse järgi on meil ilmalik riik s.t meil pole riigikirikut. On riigiasutusi, sõjaväeosi jne, kelle atribuutikasse kuulub lipp. Millise seaduse järgi toimetab luterlik kirik nende õnnistamist? Ma saan aru, kui on tegemist erafirma, mittetulundusliku ühingu, kodanike ühenduse jne lipu vms atribuutikaga. Kas on mingi säte, mis lubab/kohustab EELK-d kui avalik-õiguslikku institutsiooni seda tegema? Ehk teete mõne viite internetis olevasse seadusandlusse?

Vastavalt Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtivale korrale võib vaimulik õnnistada organisatsioonide, ühingute, asutuste vm lippu, kui vastav organisatsioon, ühing või asutus on selleks soovi avaldanud. Vaimuliku kohus on jälgida, et lipu omanik tegutseks kristlikel alustel ja ei oleks vastuolus EELK õpetusega. Loomulikuks peetakse, et lippu õnnistamisele toovad inimesed
on kiriku liikmed. Lipu õnnistamine on eelkõige eestpalvetalitus nende
eest, keda see lipp ühendab ja tähistab.

Mis puutub organisatsioone või asutusi endid, siis esitavad nad palve lipu õnnistamiseks vabatahtlikult ja oma tegevust
reguleerivatel õigusaktide alusel.

Näiteks kaitseväe puhul on vastavaks aluseks Kaitseväe garnisonimäärustiku
punktid 490-502, vt
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=241300.

Muide, sama dokumendi paraadi käsitlev osa on aluseks kaitseväe paraadidel toimuvale vaimulikule talitusele.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Ma sooviksin end ristida lasta. Tean, et pean leeris selleks käima, kuid kui kaua see kestab: pool aastat, mõni kuu? Kui vanad käivad leeris? Kardan, et seal on kõik lapsed (ise olen 20) ja ei tea, kas pole selleks minul liiga hilja. <p></p> Kui ristitakse, kas siis peab ise valima, kas luteri usu või katoliku vm? Mis vahe neil on? Olen kuulnud, et katoliku usk on rangem...??? <p></p> Kuidas see kõik käib? Ma lihtsalt ei ole kunagi ühelgi ristimisel käinud, ega lugenud kusagilt selle kohta, kuid tahan väga end ristida lasta ja lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see kõik käib...

Kuna ristimine on sakrament, millega Jumala sõna kohaselt kaasnevad nii
tõotused kui hoiatused, on väga oluline, et inimene on ristimise
vastuvõtmiseks hästi ettevalmistatud. Lapse ristimise puhul võtavad
vastutuse selle eest, et laps kasvab usus ja õpib elama ristiinimesena, enda
peale tema vanemad ja ristivanemad, täiskasvanud inimene aga vastutab enese
eest ise.

Leerikooli kestvus on koguduseti erinev, kuid tavaliselt on minimaalseks
ajaks kaks kuud. Tähtis on mõista, et nende kahe kuuga ei tohiks ammenduda
inimese side kogudusega, vaid sealt see side alles algab ja inimene peab
olema valmis osalema aktiivselt koguduseelus, seda eriti jumalateenistustest
osavõtmise kaudu.

Leeri on võimalik minna alates 15. eluaastast, kuid tavaliselt kõigub
leerilaste vanus 18 ja 25 aasta vahel, s.t. 20-aastane inimene on just
parajas leerimineku eas.

Erinevusi eri kirikute vahel ei ole väga lihtne esile tuua, eriti katoliku
ja luterliku kiriku vahel. Usu ja õpetuse sisu on seesama: Jumala loodud
inimene vajab ühendust oma Loojaga, ja selle ühenduse loomiseks on Jumal
lasknud oma ainusündinud Pojal inimeseks saada, koos inimestega elada,
kannatada ja surra ning neile, kes Temasse usuvad, Tema ülestõusmise kaudu
surnuist uue, igavese elu kinkinud.

Soovitan käia eri koguduste jumalateenistustel, vaadata, jälgida, kuidas
väljendub koguduseliikmete usk ja vagadus, kuulata sõnumit, mida
kuulutatakse, ja teha seejärel oma valik. Kui inimene siiralt otsib, siis ta
ka leiab - selline on Jumala enda tõotus.

Ristimisel on oma kindel vorm ja kord, aga nii sellest kui paljust muust on
võimalik saada põhjalik ülevaade just leerikoolis.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Olen huvitatud leerikoolist läbi käimisest, et vahetada usku. Olen ammusest ajast vene usku ristitud. <p></p> 1. Kas leerikoolis käimine maksab midagi? Kui jah, siis mis on ligikaudne summa? <p></p> 2. Kas usu vahetajad käivad läbi sama tee, mis täiesti ristimata inimesed või on meil teine tee leerikoolis? <p></p> 3. Kaua kestab leerikool? Ja kui on erinevad teed läbimiseks, siis mis kummagi tee kestab?

Enamasti on nõnda, et leerikoolis käijal palutakse teha annetus, mille suurus on annetaja enda määrata. Võib-olla nimetatakse mõnel pool ka
soovituslikke summasid, kuid igal juhul on selge, et kellelgi ei tohi
rahalistel põhjustel leeris käimata jääda.

2. Sellele küsimusele on veidi raske vastata ilma küsijat veidi põhjalikumalt
tundmata. Kui inimene on ristitud väikse lapsena ja tal pole sest peale
olnud mingit isiklikku sidet kiriku ega kristliku usuga, siis on selge, et
ta vajab sama põhjalikku ettevalmistust koguduseliikmeks saamiseks kui
ristimata inimesed.

Kui algselt oli leer just lapsena ristitute ettevalmistus iseseisvaks
kristlikuks eluks täisõigusliku koguduseliikmena, siis tänapäeval, mil suur
osa inimestest ei ole lapsena ristitud, antakse leeris õpetust kristliku usu
ja elu kohta nii lapsena ristitud kui ristimata inimestele, s.t. sisulist
vahet praktiliselt ei tehta.

Kui aga inimene on olnud aktiivselt mõne teise koguduse liige, siis
vesteldakse temaga tavaliselt omaette ja valmistatakse teda kogudusse
vastuvõtmiseks vastavalt konkreetsele olukorrale. Oluline on, et inimene
teeb endale ise selgeks, mis põhjusel ta soovib kogudust vahetada, ja et ta
ka tahab oma uue koguduse elus aktiivselt osaleda.

3. Leerikursuse kestvus on koguduseti erinev, kuid enamasti on minimaalseks
ajaks kaks kuud. Iga inimese jaoks isiklikult võib sisemine ettevalmistusaeg
kogudusega liitumiseks olla aga väga erineva pikkusega, kuna küsimus ei ole
ju mingis formaalses aktis, vaid teadlikus otsuses elada oma elu kristlasena
ja kiriku liikmena.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Seoses eelseisva abiellumisega tekkis mul küsimus abiellumisprotseduuri läbiviimise kohta. Teatavasti on nüüd Eestis ka vaimulikel õigus abielusid ilmalikult registreerida. Kuidas suhtub kirik "paganate" ehk ristimata-leeritamata inimeste soovisse paluda oma abielu registreerima kirikuõpetaja, seda ilma kirikliku laulatuseta? Sel juhul viidaks läbi vaid abielu registreerimise ilmalik toiming koos lihtsalt ilusate, kuid mittekristlike sõnade saatel. Enamasti on vastav soov tingitud perekonnaseisuosakondade personali soovimatusest tulla registreerimistoimingut läbi viima pruutpaari soovitud kohta või perekonnaseisuosakondade hõivatusest. Kas kirikul on olemas poliitiline (kas kohustuslik või soovitatav) seisukoht oma töötajatele, mida järgitakse?

Kuna abielu algab kiriku arusaama järgi laulatusega, siis ei ole vaimulikult
kuidagi võimalik toimetada abielu registreerimist ilma laulatuseta.
Laulatatakse täisõiguslikke koguduseliikmeid, s.t. neid, kes on ristitud,
käinud leeris, osalevad koguduseelus jumalateenistustest ja armulauast
osavõtmise kaudu ning tasuvad koguduse liikmemaksu. Erandjuhul laulatatakse
ka nn. segaabielu, kuid selgi puhul peab vähemalt üks abiellujatest olema
kiriku täisõiguslik liige ning teine võib kuuluda mõnda teise uskkonda.

Riikliku abieluregistreerimise õigus on vaimulikele taotletud selleks, et
abielluda soovivatel koguduseliikmetel ei oleks vaja asju ajada kahe erineva
asutusega, vaid nad saaksid kõik abieluga seotud toimingud korraldada kirikus.

Mis puutub abielu sõlmimise kohasse, siis kehtib ka vaimulikele nõue, et
seda tehtaks sobivas paigas. Kristlaste ja kiriku liikmete jaoks peaks
sobivaimaks paigaks oma abielu sõlmimiseks olema kirikuhoone kui Jumala
ligiolu tähistav paik. Laulatusel astutakse Jumala altari ette, antakse
teineteisele Jumala ja koguduse ees igavene truuduse- ja armastusetõotus
ning palutakse Jumala õnnistust abielu heaks kordaminekuks.

Kristliku arusaama järgi on abielu Jumala enda looming: see on inimese kõige
täiuslikum eneseteostamise võimalus, milleks ta vajab kindlasti nii Jumala
abi, õnnistust ja ligiolu kui ka oma kaasinimeste tuge ja eestpalvet.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

1979. a novembris sündis mul poeg. Ta oli ehk 4-kuune, kui millegipärast otsustati teda ristida. Ma ei mäleta, kuidas selleni jõuti, sest olin pikaks ajaks selle unustanud. Kõik oleks korras, kui last oleks ristinud kirikuõpetaja, kuid seda tegi tema enda vanaisa kodus, kes 1927. aastal sündinud inimesena oli küll ise ristitud-leeritatud, ametilt oli ta kooliõpetaja. Tema oma lapsed ( minu abikaasa) olid ristimata, seda põhjendati nõukogude ajaga ja nende pedagoogi ametiga. Mina ise olin lapsena ristitud. Mäletan ja ka piltide pealt on näha, et nö ristiemaks sai naine, kes on tänaseni tõsine kirikuinimene.<br> Kuidas seda ristimist toimetati, ei mäleta, igatahes laulsime lauluraamatust midagi ja vett pandi ka. Mina olen nüüdseks leidnud tee Jumala juurde, käinud leerikoolis, käin sageli kirikus ja mõtlen hirmuga sellele, mida tegime. Ise olin tol ajal kogenematu, kuid sugugi targemad polnud ka need vanemad inimesed. Jagasin muret ka oma õpetajaga. Tema ütles, et kui poiss ise tahaks, siis võiks ta käia leerikoolis ja leeris. Olen pojaga sellel teemal rääkinud ja ta ei ole veel kindel, mida ta tahab.<br> Kuna tookord otsustasime meie nii halvasti, siis lasub vastutus ikka meil. Poeg oli lapsena viletsa tervisega ja nüüd, noore mehenagi on ta selline "närtsinud". Kas võib olla seos selle nö hädaristimise ja viletsa tervise vahel? Kas sellel teol üldse oli mingit tähtsust? Kui ta tahab, kas teda ilma leeritamata saaks ristida?

Ristimine kehtib sõltumata ristija isikust ja sellest, kas on tegemist vaimulikuga või mitte. Tõsi, kirikukorra kohaselt on lubatud inimesel, kes
ei ole vaimulik, teostada ainult hädaristimist, mis on seotud kartusega, et ristitav võib peagi surra. Kui võimalik, tuleb hädaristimine aga kinnitada
koguduse õpetaja poolt.

Kirjeldatud juhul on probleemiks see, et pole täpselt teada, kuidas
ristimine toimus, s.t. kas on tegemist kehtiva ristimisega. Sellisel puhul
püütakse kõik asjaolud täpselt välja selgitada ja kui ikka lõplikku kindlust
ei ole, toimetatakse uuesti nn. tingristimine. Kuna tegemist on
täisealisega, peab ta enne seda ja ka enne konfirmatsiooni ehk
leeriõnnistusest osasaamist, mis antakse täiskasvanu puhul koos ristimisega,
saama ristimis- ja leeriõpetust.

Kui inimene tunneb, et ei ole selleks veel päris valmis, ei maksa
kiirustada, kuna tähtis on, et inimene teeb oma elu nii olulised sammud
teadlikult. Tähtis on mõista, et nii ristimine kui kogu inimese elu rajaneb
Jumala armul ja kui me usaldame ennast Tema kätte, siis laseb Ta lõpuks
kindlasti kõik nii minna, nagu on Tema hea ja armuline tahtmine.

Mis puutub kartusesse, et toona sooritatud ristimine võiks olla kehva
tervise põhjuseks, siis sellise kartusega ei peaks ennast vaevama. Jumal ei
taha inimesele halba, vaid head, ja kindlasti ei karista Ta kedagi taolisel
viisil. Tähtis on, et inimene õpiks ka eluraskustes - ka kannatustes ja
haigustest - Jumalat usaldama ning teaks, et kui me kannatame koos Kristusega, siis saame koos Temaga osa ka taevasest kirkusest ja rõõmust.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Lugesin ja lugesin eelnevaid küsimusi-vastuseid, aga ei saanud siiski asja endale päris selgeks.... Ühesõnaga, situatsioon järgmine - noorpaar sooviks lasta end kiriklikult laulatada, kuid noormees on eelnevalt juba korra kiriklikult laulatatud ning see abielu lõppes lahutusega. Noormees on kuulnud, et kiriklikku abielu saab sõlmida vaid üks kord. Ilmselt võib asi olla ka koguduseti erinev, kuid millisele seisukohale jääb siiski luterlik kirik? Kas teatud asjaoludel on teistkordne laulatamine siiski võimalik?

Luterliku kiriku õpetuslikuks aluseks on Vana ja Uus Testament ehk piibel,
ja vastavalt piiblile ei ole inimesel õigust abielu lahutada, kuna see
tähendab vastuhakku Jumalale: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu
inimene lahutagu!" (Mk. 10, 9)

Niisiis on kiriku üldine põhimõtteline seisukoht, et laulatatud abielu on
lahutamatu. Tänapäeva praktikas tähendab see tihtipeale seda, et abielupaar,
kelle kooselu ei ole siiski õnnestunud, säilitab vastastikused kohustused ka
siis, kui nad elavad eraldi.

Kahtlemata on aga abielulahutusega samamoodi nagu teistegi inimlike
eksimustega: kord tõekssaanud viga ei tohi jääda eluaegseks ega igaveseks
koormaks, mis inimese lõplikult kannatusse või hukatusse määrab. Kui inimene
on oma vigu mõistnud, kahetsenud, vastavad järeldused teinud, on kiriku
sooviks ja püüdeks kahtlemata inimest aidata ja toetada, et tema elu võiks
õnnestuda.

Küsimuses esitatud näite puhul on esimeseks vajalikuks sammuks aga see, et
nimetatud noormees võtab isiklikult ühendust oma koguduse vaimulikuga ning
kõneleb temaga põhjalikult kõigest juhtunust ja oma tulevikuväljavaadetest.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Paluksin vastust ühele küsimusele: kas on võimalik lahutada (tühistada, kehtetuks tunnistada) kiriklikult sõlmitud abielu? Olen EELK koguduse liige, abielu oli sõlmitud nii kiriklikult kui hiljem ka registreeritud perekonnaseisuametis. Abielu on lahutatud enam kui kümme aastat tagasi.

Kõigepealt tuleb märkida, et kõik kolm küsimuses esitatud mõistet - abielu lahutamine, tühistamine ja kehtetuks tunnistamine - kannavad endas erinevat sisu. Kaks viimast on seotud pigem abielu juriidilise kehtivusega, nii näiteks saab abielu tühistamisest kõnelda juhul, kui üks abielupooltest on juba kehtivalt abielus, kehtetuks tunnistamisest aga siis, kui näiteks üks abielupooltest ei ole teovõimeline.

Käesolevas vastuses piirdun esimese mõiste ehk abielulahutuse käsitlemisega (kirikuõiguse seisukohalt).

Kahjuks peab kohe tunnistama, et praegustes Eesti kirikuseadustes abielulahutuse teemat ei käsitleta. Vaid 1. detsembril 1998 EELK Konsistooriumi täiskogul vastuvõetud dokumendis "Kiriku missioon ühiskonnas" puudutatakse seda kaudselt, öeldes: "Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. ... Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist."

Siit võib järeldada, et EELK seisukohalt on abielu põhimõtteliselt lahutamatu, kusjuures seda ei mõisteta mitte niivõrd juriidiliselt, kuivõrd sisuliselt: küsimus ei ole selles, kas keegi on n.ö paberite järgi abielus või lahutatud, vaid terve ja armastusest kantud perekonna püsimises.

Veel võib nimetada EELK Põhikirja, mille 4. paragrahvi järgi on EELK õpetuse aluseks Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised luterlikud usu­tunnistus­kirjad.

Vana ja Uus Testament suhtuvad abieluküsimusse võrdse tõsidusega, kuid siiski erinevalt. Moosese Seaduse järgi on abielu lahutamine teatud juhtudel võimalik, Uus Testament aga annab meile edasi Jeesuse sõnad, mille kohaselt abielu on lahutamatu - välja arvatud abielurikkumise korral, kuigi ka siis on kristlikust mõtteviisist lähtudes paremaks võimaluseks andeksandmine ja leppimine.

EELK Põhikirjas nimetatud luterlikud usutunnistuskirjad, eriti Augsburgi usutunnistuse apoloogia, aga ka näiteks Martin Luther oma Suures Katekismuses, rõhutavad abielu lahutamatust. Abielus nähakse Jumala käsku ja korraldust ning Augsburgi usutunnistuse apoloogia nimetab seda koguni sakramendiks selle sõna laiemas mõttes.

Samas tuleb kindlasti meeles pidada, et inimeste elus tuleb ette mitmesuguseid erinevaid olukordi, mille puhul ei saa lähtuda vaid kirjapandud käsusõnadest, vaid tuleb teha isiklikke, valusaid ja tihtipeale paraku ka ebakindlaid otsuseid - see puudutab nii abielu alustamist kui võimalikku lõpetamist. Just inimese nõrkusest ja ebatäiuslikkusest lähtudes on näiteks õigeusu kirikud abieluküsimustes märksa leebemad kui läänekirikud - ida traditsioonis on lubatud (loomulikult mitte soositud!) kolm korda abielluda (ja abielu lahutada). Muidugi on see võimalus ettenähtud vaid erandina ja sugugi mitte soovitavana.

Huvitav on vaadata 19. sajandil Eestis kehtinud kirikuseadust, mis käsitleb abieluküsimust väga põhjalikult ja mille põhimõtteid ei ole keegi seni kehtetuiks kuulutanud.

Selle seaduse 118. paragrahvi põhjal on kehtivat abielu on võimalik lahutada järgnevail põhjustel:

1. abielutruuduse rikkumine
2. abikaasa kuritahtlik mahajätmine
3. ühe abielupoole pikaajaline, juba üle viie aasta kestnud, ka sunniviisiline eemalviibimine
4. abielukohustuste (= seksuaalvahekord) täitmisest keeldumine või suutmatus selleks
5. ravimatu nakkushaigus
6. vaimuhaigus
7. riivatu elu
8. karm ja eluohtlik kohtlemine, sõimamine või muud raskelt mõjuvad solvangud
9. kohtulik süüdimõistmine, mis toob kaasa ka abikaasa häbistamise
10. raske kuritegu (mille hulka on arvestatud ka ebaloomulikud pahed (= homoseksuaalsus jne)), mis toovad endaga kaasa surmanuhtluse, teised seda asendavad karistused või asumiselesaatmise.

Kõiki neid põhjusi seletab seadus pikalt ja väga huvipakkuvalt. Ühe asja tahan aga eraldi välja tuua: kirikuseadus teeb vahet abielulahutuse süüdlasel ja kannatajal poolel. Süüdlasel on keelatud uuesti abielluda, ta võib selleks aga taotleda eriluba, kui:

1. kannatanud pool on surnud
2. kannatanud pool on uuesti abiellunud
3. kannatanud pool on andnud süüdlase uueks abieluks nõusoleku.

Üks reegel on aga igal juhul kindel: abielupoolel, kes on rikkunud abielutruudust ja seetõttu lahutatud, ei ole lubatud abielluda isikuga, kellega abielurikkumine aset leidis.

Nagu öeldud, on need vanad kirikuseadused. Kuna praegu vastavad kirikuseadused puuduvad, on vastavate otsuste tegemine jäetud vaimulike ja koguduseliikmete endi osaks. Siinkohal võib vaid soovitada, et abieluprobleemide tekkimisel ei hoiaks inimesed neid vaid omateada, vaid usaldaksid nendesse ka oma koguduse vaimuliku, kellelt on kindlasti võimalik nõu ja abi saada.

Konkreetsel küsimuses esitatud juhul on olukord muidugi teine, sest abielulahutus on aastate eest juba faktiliselt toimunud. Kuna tegemist ei ole aga juriidilise, vaid eeskätt hingehoidliku küsimusega, julgen soovitada, et endised abielupooled üheskoos oma (või mõne teise) vaimuliku juurde läheksid ning tõekssaanud fakti tunnistades teineteist n.ö vabaks annaksid. See võib tunduda kummalise ja ehk formaalsenagi, kuid ega seda küsimust esitatud poleks, kui hinges ei oleks siiski veel mingit kibedust ja valu - või kasvõi segadust ja ebakindlust.

Kui küsimuses on uue abielu sõlmimine, siis tuleks kindlasti oma vaimulikuga põhjalikult vestelda ja endas selgusele jõuda, sest abielul ja abielutõotusel on mõte vaid juhul, kui seda mõeldakse tõsiselt. Abielu tähendab enda andmist teisele - just nii, nagu Kristus on ennast inimkonna eest andnud, ilma igasuguste tingimusteta, täielikult ja lõpuni armastades. Kui inimene seda tõesti soovib ja tõsiselt vastava tõotuse annab, ei ole kirikul mingit õigust teda takistada - küll aga tuleb meeles pidada, et kuigi abielu on väga isiklik asi, puudutab tema õnnestumine või ebaõnnestumine paljusid teisigi.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Küsimus seoses laulatusega, vormilise poolega. Kas komme, et pruudi isa toob pruudi altari ette on aegade algusest saati olnud luteri koguduses tavaks või on see kohaldumine noorpaari sooviga ehk n.ö lubatud laen katoliku kogudusest?

Komme, et pruudi isa toob pruudi altari ette, pärineb tõenäoliselt vanadelt
germaanlastelt ja on seotud kunagise rangelt patriarhaalse
ühiskonnakorraldusega, mille kohaselt abielunaist käsitleti mehe omandina.
Abiellumine tähendas niisiis isa omandiõiguse üleminekut abielumehele -
oluline oli demonstreerida seda sümboolse pruudi üleandmisega.

Meile on nimetatud tava tulnud aga tõenäoliselt hoopis Ameerika filmide
vahendusel, kusjuures sealses traditsioonis peituvad taolise kombe juured
veel sadakond aastat tagasi valitsenud situatsioonis, mille kohaselt
(vallalist) naisterahvast peeti teatud määral teovõimetuks. Seepärast oli
oluline, et teda esindaks laulatusel ta isa või mõni muu õiguspärane
eestkostja. Seega on tegemist isegi naist alandava või tema õigusi rikkuva
kombega, kuigi seda tänapäeval enam sellisena ei tajuta. Samasse
kategooriasse liigituvad taolised juhud, mil abielusõrmust (mehe omandi
märgina) kannab ainult naine, mitte abielumees.

Kirikus on siiski traditsiooniliselt tavaks kohelda meest ja naist võrdsena
ja seega on laulatuse korras ette nähtud, et pruut ja peigmees tulevad üheskoos
altari ette. Vaimulik võtab nad vastu kas kiriku ukse juures - seda
soovitatakse tänapäeval nii luterlikus kui katoliku kirikus - või ootab neid
altari ees ja sel juhul tuleb pruutpaar kirikusse vanemate ja omaste saatel.
Pruudi üleandmist isalt peigmehele ei katoliku ega (vähemalt Eesti)
luterliku kiriku kehtivas laulatuse korras ettenähtud ei ole. See oleks ka seda
kummalisem, et üsna tõenäoliselt ei ole abiellujad tänapäeval pidanud oma
vanematelt abielu sõlmimiseks luba küsima, vaid tegemist on nende kahe
isikliku ja omavahelise otsusega.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kas luteri kogudus aktsepteerib ristimist ja leeritamist n.ö kiirkursuse näol eesmärgiga noorpaar laulatada. Kuigi pruutpaar soovib laulatust rohkem vormilise poole pärast (ilus ja tore), mitte sisulises mõttes - et on oma usu leidnud ja soovivad oma liidus õnnistatud saada. Kõnealused ei pea end usklikuks ja õigupoolest pisut isegi naeruvääristavad usku. Kuidas võitleb luteri kogudus seesuguste kahepalgeliste inimeste kogudusse sattumise vastu? Või on eesmärgiks värvata võimalikult palju nimesid koguduse hingekirja (protsent rahvastikust + liikmemaks)?

Kõigepealt tuleb muidugi öelda, et luteri kirik ei võitle kellegi "kogudusse
sattumise vastu". Üks olulisemaid vigu, mida ka end kristlaseks pidavad
inimesed tihtipeale teevad, on teiste inimeste ja nende usu üle
kohtumõistmine. Jeesus annab selgelt mõista, et see ei ole inimeste, vaid
Jumala asi (vt Mt 13, 24-30).

Teisalt on muidugi õige, et küsimuses kirjeldatud suhtumist ei saa heaks
kiita. Seepärast on iga vaimuliku kohustuseks ristimist, leeriõnnistust ja
laulatust soovivaid inimesi hästi ettevalmistada ning neile kõike kiriku
õpetuse, kristliku usu ja ka kirikutalitustega seonduvat põhjalikult
selgitada. Lõplik otsusetegemine jääb aga iga inimese enda südametunnistuse
asjaks: ristimisel ja leeritamisel küsitakse igaühelt tema usu kohta ja
ristitud ning õnnistatud saab ainult see, kes vastab neile küsimustele
jaatavalt. Nii et küsimus on tegelikult inimese enda aususes ja
eneseväärikuses.

Vaevalt soovib mõni vaimulik oma koguduse hingekirja n.ö surnud liikmeid -
pigem ikka inimesi, kes oma usku ja elu tõsiselt võtavad ning üheskoos oma
koguduse ja ühiskonna heaks midagi ära teha püüavad.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Ei, ilma leeris käimata ei ole abielu laulatada võimalik.

Leeris käia on aga võimalik ka rasedusajal ja pärast seda. Pärast leerikursuse
lõpetamist ja õnnistuse vastuvõtmist on võimalik lasta abielu laulatada ja
laps ristida.

Siinjuures tahan juhtida tähelepanu ka sellele, et kõige mõistlikum on ajada
asju taolises järjekorras, et abiellumismõte ei tekiks nii äkitselt ega
ainult seoses naise rasedaksjäämisega.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Tegemist on ilmalikult registreeritud abielupaariga, kus mees kuulub luteri kogudusse, naine aga on adventist. Kui me sooviksime endid laulatada lasta, siis mida peaksime selleks tegema? <p></p> Kas on võimalik laulatada ka nii, et laulatajaks on luteri koguduse vaimulik, kuid laulatus toimub adventkirikus? Kas selline asi on lubatud? <p></p> Kas on üleüldse lubatud laulatada erinevate konfessioonide esindajaid - pean siinkohal silmas just luterlast ja adventisti?

Sellele küsimusele on osaliselt juba ühel varasemal puhul vastatud. Toona oli küsimus luterlase ja metodisti laulatamises - vastuse leiab veebiaadressil http://www.eelk.ee/v_segaabielu.html.

Mis puudutab laulatuse toimetamise kohta, siis seda EELK kiriklike talituste seaduses ei nimetata. Samas eeldab EELK Agenda, milles on toodud korrad nii jumalateenistuste kui ametitalituste tarvis, laulatuse toimumiskohana kirikut, samuti seisab 1996. aastal ilmunud "Jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatus" märkus: "Laulatus toimub kirikus, erandkorras vaimulikuga kokkuleppel ka mõnes teises sobivas kohas (kabelis, kodus või mujal)."

Adventkirikut võiks viimasest tsitaadist lähtudes käsitleda kabelina, kuid eelnevalt tuleb siiski läbi rääkida oma koguduse vaimulikuga ning erinevaid võimalusi põhjalikult kaaluda.

Kindlasti tuleks selgitada sedagi, kas luterliku kiriku ja adventistide abielu- ning laulatuskäsitluses on mingeid erinevusi või sobituvad nad omavahel suuremate raskusteta. Samuti tuleb koos oma koguduse vaimulikuga leida vastus küsimusele, mida tähendab ja milleks konkreetselt kohustab adventistide põhiseisukohtade juurde kuuluv nõue või soovitus et abiellu astujad "peaksid jagama ühist usku" (allikas: http://www.advent.ee/info.php?op=2).

Oluliseks pereellu puutuvaks erinevuseks luterlase ja adventisti abielu puhul võib osutuda ka küsimus laste usus kasvatamisest ja ristimisest, kuna luterlik kirik peab oluliseks laste ristimist võimalikult esimestel elukuudel, adventistid aga eitavad laste ristimist.

Kahtlemata on laulatuse puhul olulisimaks Jumalalt palutav ja saadav õnnistus, mille abil on võimalik leida sobivad lahendused kõigis nimetatud ja ka nimetamata küsimustes, mis võivad segaabielu puhul tekkida. Tähtis on end aga hästi ette valmistada ning oma pereelus vajadusel ka laulatusele järgneval ajal vaimuliku nõuannetele toetuda.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kuidas peaksin käituma olukorras, kus minu sõbranna palub mind oma lapsele ristiemaks, aga olen ristimata ja leeritamata. Kas need protseduurid on selleks eelnevalt vajalikud? Olen ise ilmalikus abielus ega sooviks heameelega leerikooli ette võtta.

Ristivanema ülesandeks on osaleda oma ristilapse kristlikul kasvatamisel,
seega ei ole võimalik olla ristiemaks ega ristiisaks ilma ise ristitud ja
koguduseliikmeks olemata.

Koguduseliikmeks astumise ja täiskasvanuna ristitud saamise eeltingimuseks
on vastav ettevalmistus, mida on kõige parem omandada leerikoolis käies.
Pärast ristimist ja leeriõnnistuse vastuvõtmist on võimalik laulatada oma
abielu ning lasta ristida oma lapsed, samuti olla teistele lastele
ristivanemaks.

Leerikooli minemine ei kohusta kedagi ristimiseks ega kogudusse astumiseks,
kuid selle läbinuna on inimene kindlasti pädevam otsustama, kas lasta end
ristida ja liituda kogudusega või mitte. Seepärast on soovitav ikkagi oma
elukohale kõige lähemal asuva kogudusega ühendust võtta ning koguduse
õpetajaga leeriõpetuse osas kokku leppida.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kui me soovime oma last ristida, kuid kuulume abikaasaga erinevatesse kogudustesse, siis millises koguduses peaksime lapse ristima? Kas on võimalik laps ristida veel oma äranägemise järgi kolmandas koguduses? Kas meil on abikaasaga võimalik samuti kogudust vahetada (nii et oleksime koos lapsega ühes koguduses)? Ja kui on, siis kuidas peaks antud protsess toimuma? Kas lapse ristivanemad võivad kuuluda teistesse kogudustesse?

Kui Te kuulute abikaasaga mõlemad mõnda Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
kogudusse, siis võite valida vastavalt oma soovile, kummas koguduses soovite
oma lapse ristida lasta. Soovitav on seda siiski teha koguduses, mille
piirkonnas te elate või mille jumalateenistustel te sagedamini osalete.

Kõige loomulikum oleks muidugi, kui terve pere oleks ühe koguduse liige.
Selleks tuleb minna selle koguduse vaimuliku juurde, kuhu soovite jääda,
ning paluda tal saata vastav kiri teise kogudusse, et teie kirikukirjad tema
kogudusse üle kantaks. Kuidas see toimub, seda selgitab koguduse vaimulik
Teile juba kohapeal.

Last on võimalik ristida ka mõnes kolmandas koguduses, kust saadetakse siis
vastav ristimisteade Teie poolt nimetatud koguduse vaimulikule.

Kui üks vanematest kuulub mõnda teise kirikusse või usuühingusse, siis
tuleks laps ristida ikkagi luterlikus koguduses, eriti juhul, kui üks
abielupooltest on mõne taolise koguduse liige, milles lasteristimist ei
teostata. Viimasel juhul tuleb muidugi kõigepealt jõuda vastastikusele
kokkuleppele selles, et laps üldse ristitakse.

Ristivanemad peavad olema kiriku täisõiguslikud liikmed, s.t. ristitud ja
leeris käinud. Millisesse konkreetsesse kogudusse nad kuuluvad (eeldades, et
tegemist on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudusega), ei ole oluline.
Erijuhtudel on võimalik valida ristivanemaid ka mõne teise kiriku, nt
roomakatoliku või õigeusu kiriku liikmete hulgast - eelduseks on see, et nad
tunnustavad lasteristimist ning on valmis võtma osa lapse kasvatamisest
kristlikus usus.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kelle juurde või kuhu ma peaksin pöörduma, kui ma soovin tagasi võtta ristimist luteri usku? Olen ristitud mõni aasta tagasi Tamsalu kirikus 13. juunil.

Ristimist ei saa kuidagi "tagasi võtta", kuna ristimine ei ole mitte inimese, vaid Jumala tegu. Ristija on vaid Jumala armu vahendaja - Jumal ise sünnitab inimese ristimise kaudu uueks (vrd Jh 3, 5: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki."), võtab ta oma lapseks ja kingib talle uue elu.

Ristimises ühendatakse inimene Jeesuse Kristusega, kes on meie eest surnud ja meid oma ristisurma ning ülestõusmise läbi patust, kurjast ja surmast päästnud. Apostel Paulus kirjutab: "Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu." (Rm. 6, 3-6)

Kuigi ristimine on Jumala tegu ja seda ei saa tühistada ega "tagasi võtta", kannab see vilja vaid siis, kui inimene selle usus vastu võtab: "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka." (Mk 16, 16) Seega ei ole küsimus mitte ristimise mahapesemises või mingi parema ristimise otsimises, vaid selles, et inimene võib ise oma uskmatuse kaudu tühistada ristimise õnnistuse enda juures ja oma elus. Nö ristimise mahapesemine või "tagasi võtmine" tähendaks seega lihtsalt usutaganemist ja jumalasalgamist.

Üle sellegi jääb aga alati pühakirja tõotusesõna: "Kui meie oleme uskmatud, jääb Jumal ometi ustavaks, sest Ta ei saa ennast salata." (2Tm 2, 13) See tähendab, et inimesel on alati võimalus meelt parandada ning usus Jumala juurde tagasi pöörduda - selle Jumala juurde, kes on andnud omaenda ainusündinud Poja inimeste eest ning on meid ristimise läbi koos Temaga oma laste hulka võtnud.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Mida peab tegema, kui soovida kiriklikult abielluda, kuid üks pooltest on luterlane (Eesti) ja teine metodist (Inglismaa)?

Kui laulatusega seondub ka abielu registreerimine, siis tuleb toimida nagu ikka juhtudel, mil üks abielupooltest on mõne teise riigi kodanik.

Mis puutub aga kirikupoolsetesse tingimustesse, siis nende kohta öeldakse kiriklike talituste seaduses järgmist:

§ 21. Kristlik abielu algab laulatusega.

§ 22. Laulatatakse täieõiguslikke koguduseliikmeid.

§ 25. Segaabielu laulatatakse evangeelse luterliku korra järgi. Sellest teatatakse teise konfessiooni koguduse vaimulikule.

Luterlase ja metodisti abiellumise puhul on tegemist paragrahvis 25 nimetatud segaabieluga. Selleks tuleb pöörduda vastava koguduse (soovitavalt oma kodukoguduse) vaimuliku poole ning teatada talle laulatusesoovist. Edasisi nõuandeid annab juba iga vaimulik isiklikult.

Juhin igaks juhuks tähelepanu ka paragrahvile 22, mille kohaselt laulatatakse vaid täieõiguslikke koguduseliikmeid, s.t. neid, kes on käinud leeris (konfirmeeritud), tasunud koguduseliikmemaksu (või teinud liikmeannetuse) ning käinud vähemalt kord aastas armulaual. Erijuhtudel võib koguduse õpetaja teha kindlasti erandeid, kuid nende vajadus ja võimalikkus selgub juba temaga vesteldes.

Laulatuse puhul tuleb kindlasti arvestada sellegagi, et koguduse vaimulik soovib mõlema abielupoolega eelnevalt kohtuda ja rääkida, võib-olla isegi mitmel korral, s.t. oma soovist tuleks vaimulikku informeerida võimalikult aegsasti. Sama kehtib ka kõigi teiste vaimulike talituste puhul.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kas oskate öelda, kuidas korraldada urni matmine. Hüvastijätt ja nn matus oli meil kiriklik ja toimus krematooriumi ruumides, nüüd saime urni ja tahaksin kinnituseks teada, kuidas korrektselt korraldada urni matmine?

Põletusmatusest

Surnute põletamine ei ole inimkonna ajalugu arvestades kuigi vana tava, laiemalt hakkas see levima IV aastatuhandel eKr Kagu-Euroopas ja Doonaumaades. Eestis on sellest esimesi jälgi I aastatuhande algusest pKr Laiemalt on põletusmatus Eestis kasutusel alates 3.-4. sajandist, kuigi säilis ka surnukeha muldasängitamise komme.

Vanas Roomas hakkas põletusmatus levima 1.-2. sajandil, olles rikaste eesõigus. Kuna esimesed kristlased kuulusid vaesematesse rahvakihtidesse, jäi surnute muldasängitamine just kristlastele omaseks matmisviisiks - ja seda kuni uuema ajani.

785. aastal keelas Karl Suur Paderborni ediktiga surmanuhtluse ähvardusel surnute tuhastamise, pidades viimast paganlikuks tavaks. Esimesed krematooriumid rajati alles 1876. aastal Milaanos ja Washingtonis.

Rooma-katoliku kirik aktsepteerib surnute tuhastamist ametlikult alles alates 1963. aastast, kusjuures kiriklikku matusetalitust võimaldatakse ühe mööndusega: et tuhastamist ei ole soovitud ette võtta kristliku usuga sobimatuil põhjustel (Codex Iuris Canonici, can. 1176). Millised need põhjused on, seda koodeks lähemalt ei seleta.

Peamiseks on tõenäoliselt matusetalituse väärikusega ja surnutele võlgnetava austusega seotu - näiteks pööratakse väga suurt tähelepanu sellele, kuidas kindlustada, et omastele antakse üle tuhk, mis pärineb tõepoolest just nende lahkunust.

Usulisteks põhjusteks, mis tekitavad põletusmatusega seoses teatud kiriku-poolset ettevaatlikkust, on mitmesugused kujutelmad, mille kohaselt põletamine puhastab surnu halvast või vabastab hinge keha vangistusest. Taolised ettekujutused ei sobi kokku kristliku usuga, mille kohaselt inimene on ihust ja hingest koosnev tervik, kelle elu ja surm, samuti võimalik hukkamõistmine või igavene õndsus on üksnes Jumala käes ja seda ei ole võimalik mõjutada mingite rituaalidega.

Põletusmatuse kasuks kõnelevad peamiselt majanduslikud põhjused, samuti tihtipeale see, et taoline matmisviis tundub väliselt esteetilisem või mugavam. Kas viimane on oma lähedastega hüvastijätmise viisi valikul piisavalt väärikas argument, jäägu muidugi igaühe enda otsustada.

Tänapäeval tuhastatakse Euroopas umbes veerand surnuist, USA-s ligi 30 protsenti ja Aasias - juba sealseist religioonidest tingituna - ümmarguselt 90 protsenti.

Eestis kuni viimase ajani kehtinud liturgilised eeskirjad näevad ainsa võimaliku matuseviisina lahkunu muldasängitamist. Praegused uuemad kasutuselolevad käsiraamatud võimaldavad juba ka tuhastamist ja urni muldapanemist. Vastavas juhendis öeldakse:

"Matusetalitus toimub:

1. kolmeetapilisena - ärasaatmine, matusetalitus kirikus / kabelis ja matmine / muldasängitamine surnuaial;
2. kaheetapilisena - matusetalitus ja matmine / muldasängitamine surnuaial;
3. üheetapilisena - haual või krematooriumikabelis. Pärast tuhastamist võidakse urn asetada hauda eraldi vaimuliku talitusega.

Kui lahkunu on tuhastatud mujal ja urn soovitakse vaimuliku talitusega hauda panna, tuleb täpsustada, kas enne tuhastamist toimus vaimulik talitus. Kui muldapanekut ei ole eelnevalt toimetatud, siis peetakse haual ka mullapanek."

Urni matmise osas tuleks kokku leppida matusetalituse läbiviinud vaimulikuga või juhul, kui urn soovitakse matta mõne teise koguduse piirkonda, sealse vaimulikuga.

Kõige tähtsam on mõista, et väärika matusetalituse kaudu me osutame lahkunule seda austust, mida võlgneme igale oma kaasinimesele, eriti kõige lähematele. Samuti on matus mitte ainult hüvastijätmine, vaid lahkunu sõna otseses mõttes Jumalaga jätmine - Tema kätte usaldamine, kellel on meelevald nii elu kui surma üle.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Mul on üks küsimus. Kui ma tahan lasta ennast ristida, siis kas on võimalik nii, et leerikoolis käin nt Türi koguduses ja ristida lasen hoopiski Anna koguduses? Asi selles, et mu väga hea sõbranna ema on seal kirikuõpetaja ja nii tahakski, et tema ristimisprotseduuri läbi viiks. Leerikooli jälle oleks kauge sinna käia?

Reeglina on taoline asi täiesti võimalik, kuid eelkõige tuleb võtta ühendust
mõlema koguduse õpetajaga ning nendega kokku leppida. Leerikooli kestvus ja
sisu võivad koguduseti mõnevõrra erineda ja seepärast on vaja enne sobivaima
võimaluse leidmist mõlema õpetajaga aru pidada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Praegu kehtiva kiriklike talituste seaduse järgi ristitakse laps tema
vanemate või erandina ühe vanema, eestkostja või hooldaja soovil. Lapse vanemad (vanem), eestkostja või hooldaja peavad olema kiriku täisõiguslikud liikmed, s.t ristitud, leeris käinud ning kogudusega seotud liikmeannetuse ja armulauaosaduse kaudu. Praegu vastuvõtmisel olev uus kirikuseadustik ses osas mingeid muudatusi ette ei näe, seega on vastus esitatud küsimusele eitav.

Põhjus on väga lihtne: lapse ristimine eeldab, et tema eest vastutavad inimesed oleksid ise kristlased ja suudaksid oma last kristlikus usus kasvatada.

Siiski on olemas mitmesuguseid erinevaid olukordi ja seepärast on soovitav võtta ühendust oma koguduse vaimulikuga ning temaga lähemalt nõu pidada. Kui vanemad on nõus oma lapse ristimisega, siis on nad ehk valmis kaaluma sedagi, et koos lapsega teha elu kõige olulisem valik ning usaldada mitte ainult oma laps, vaid ka iseendid ja oma elu Jumala kätte. Kindlasti on ka lapsele elus parimaks eeskujuks ja julgustuseks see, kui ta näeb, et ta ei ole usuteel üksi, vaid teda saadavad ja toetavad ta oma vanemad.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Meie poja ristivanemad on osutunud valedeks inimesteks. Valedeks ses mõttes, et ristiisa on kohtulikult karistatud ja samas tegeleb ta siiani väljapressimiste, petmiste ja vargustega. Saime sellest teada kahjuks alles novembris, senikaua suutis ta meid panna uskuma, et on siiras jumalasulane, tore inimene, alati abivalmis. Kas on võimalik lahti öelda või muuta lapse ristivanemaid? Ma olen siiralt mures, meie peres on olnud ristivanematel alati tähtis roll.

Inimene, kes on täie teadlikkusega nõustunud saama ristivanemaks, on
igal juhul seotud tõotusega, mille ta oma ristilapse ristimisel
andis. Isegi kui ta seda tõotust ei täida, jääb tõotus ise kehtima.
See tähendab, et kedagi ei ole võimalik ristivanemate hulgast
kustutada ega enesele võetud kohustustest vabastada.

Inimese eest, kes on eksinud - ja kes isegi tahtlikult jätkab kurja
tegemist - tuleb palvetada, lootuses, et Jumal võib ka kõige raskemat kurjategijat puudutada ja õigele teele juhtida. Kahtlemata oleks kirjeldatud olukorra puhul parim lahendus, kui ristiisa pöörduks
kurjast ja täidaks korralikult ka oma ristivanemakohuseid. Võib-olla
on Teilgi võimalik teda vastavalt mõjutada.

Kui see ei õnnestu, siis tuleb tõdeda, et laps on samahästi kui ilma ristiisata. Kui tal on teisi ristivanemaid, võivad nemad püüda omalt poolt rohkem teha, et Teile toeks olla, kui aga mitte, siis vastutate oma lapse kristliku kasvatuse eest eeskätt Teie kui vanemad üksi - loomulikult koos kogudusega, kuhu kuulute, ja oma koguduse vaimulikuga.

Soovitangi Teil julgesti oma murega koguduse vaimuliku poole
pöörduda. Ristivanemaid välja vahetada ega tagantjärgi lisada ei ole küll otseselt võimalik, kuid ehk leidub kas Teie oma tuttavate ringis või Teie koguduses inimesi, kes oleksid valmis koos teiega Teie lapse
eest hoolt kandma. Paraku on tihti nii, et inimeste asemel, kelle nimed seisavad ristivanematena kirikuraamatutes, on tegelikud abistajad, hoolitsejad ja kaasamuretsejad hoopis teised. Kui laps
jõuab leeriikka, võiksid just need - tegelikud, mitte formaalsed - ristivanemad olla vanemaks vennaks või õeks, kes aitavad Teie lapsel Jumala ja kogudusega tihedamasse osadusse kasvada.

Aga kordan: ärge kartke selle murega oma koguduse vaimuliku poole pöörduda, kuna ta on kindlasti varemgi taoliste või sarnaste olukordadega kokku puutunud ja aitab Teil kindlasti lahenduse leida.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kirikuseadustikus (§ 12) on
tõepoolest sätestatud, et lapse ristimiseks on vajalik vähemalt ühe
vanema või lapse eestkostja või hooldaja kuulumine kirikusse.
Kirikusse kuulumise eelduseks on täiskasvanute puhul ristimine ja
konfirmatsioon (ehk leer). Taoline nõue on vajalik selleks, et tagada
lapse kasvamine kristlikus usus. Samuti on oluline, et lapsevanemad
teavad, mis on ristimine, ning ei soovi seda mitte ainult oma
lapsele, vaid ka iseendale.

Kui me usume, et ristimisega antakse inimesele igavese elu tõotus,
siis mis võiks olla veel loomulikum kui see, et vanemad tahavad olla
oma lapsega koos mitte ainult praeguses, vaid ka igaveses elus.

Ristimise armust ja tõotustest osasaamiseks on vajalik usk, mida
täisealised inimesed õpivad tundma leeris ja mida nad on valmis
õpetama ka oma lastele.

Soovitan Teil võtta ühendust oma kodukoha vaimulikuga ning temaga
antud teema üle lähemalt rääkida.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Sooviksin pisut teavet teemal kihlumine. Vanasti seisnes kihlumine luterlikus kontekstis vist selles, et tulevane pruut ja peigmees hõigati kantslist maha, nõnda kirjeldatakse seda vähemasti kirjandusteostes. Võib-olla toimus ka mingi muu teenistus või teemakohane palvus või eestpalve jumalateenistuse sees, ei tea kahjuks täpsemalt. Tänapäeval kihlub enamus paaridest restoranis või mõnes looduskaunis kohas või... Minu küsimus on, et kas on võimalik kihluda ka EELK kirikus ja saada õnnistus eesseisvaks nn kihlaajaks (oleme kiriku liikmed). Suvalises paigas teineteisele kihlatõotuse andmine tundub mulle kristlasena kuidagi vastuvõetamatu.

Praegu kehtiv Agenda ehk jumalateenistuste ja kirikutalituste
käsiraamat on selles osas väga napisõnaline: \"Kirikliku laulatuse eel
käib pruutpaari kuulutamine jumalateenistuses, millele lisatakse
vastav piiblisalm.\"

Uue käsiraamatu kavand näeb aga ette ka kihlustalituse ja ütleb
järgmist:

\"Abiellujate vestluse vaimuliku juures võib lõpetada
kihlustalitusega. Soovi korral peetakse kihlus eraldi pidulikuma
talitusena. Kihlustalituses võib soovi korral kasutada ka sobivaid
piiblilugemisi ja laulu. Kihlapaar paneb sõrmused tava kohaselt
vasaku käe neljandasse sõrme. Kihlatakse pruutpaari, kelle abielu ei
ole veel registreeritud. Kihluse katkestamisest tuleb teatada
vaimulikule.\"

Niisiis on kihlumine kirikliku talitusena täiesti võimalik, täpsemalt
aga tuleb selles kokku leppida oma koguduse vaimulikuga.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Olen lugenud eelnevaid küsimusi-vastuseid, aga ei ole leidnud ühest vastust oma küsimusele, mis puudutab lapse ristimist. Ema on ristitud ja isa ristitud, leeritatud. Nagu ma aru olen saanud, piisab, kui üks vanematest on ristitud, leeritatud. Kavas on lapsele võtta neli ristivanemat. Siinkohal tekibki arusaamatus, kas piisab, kui üks ristivanematest on ristitud, leeritatud? Kas kõik peavad olema ristitud, leeritatud või see on lihtsalt soovitatav?

Lapse ristimiseks piisab tõepoolest sellest, kui üks vanematest on
ristitud ja konfirmeeritud (leeritatud). Loomulikult peab ka teine
lapsevanem olema oma lapse ristimisega nõus.

Ristivanemate kohta ütleb kirikuseadustik (§ 12, 7), et tegemist peab
olema luterliku kiriku konfirmeeritud liikmega, kuid erandina võib
ristivanemaks olla mõne teise, lasteristimist tunnustava kiriku (nt
õigeusu või roomakatoliku kiriku) liige.

Ristivanemate arv ei ole piiratud, kuid kuna ristivanema ülesandeks
on aidata kaasa oma ristilapse kristlikule kasvatamisele, peab
tegemist olema teadliku kristlasega, s.t. ristimata ja
konfirmeerimata (leeris käimata) inimene ristivanemaks olla ei saa.

Kahtlemata oleks kõige parem, kui lisaks ristivanematele oleksid
ristitud ja konfirmeeritud mõlemad lapsevanemad, kuna lapse
kasvatamine on nende ühine ülesanne ning eeskätt õpetame ja juhatame
oma lapsi isikliku eeskujuga. Selleks, et oma last kristlikult
kasvatada, on vaja kõigepealt ise kristlikus usus teadlikuks saada ja
süveneda.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Antud küsimusele vastamise teeb keeruliseks asjaolu, et on olemas
väga palju ja üksteisest äärmiselt erinevaid luterlikke kirikuid,
nende hulgas nii konservatiivseid kui liberaalseid.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub pigem alalhoidlike ja
traditsioonilisemate vaadetega kirikute hulka, kuigi ka siin on
abielu- ja abielulahutuse küsimuses erinevaid seisukohti.

Reegel on siiski see, et abielu sõlmitakse üks kord ja eluajaks. Seda
kinnitab nii abielutõotuse tekst kui ka laulatava vaimuliku poolt
tsiteeritavad Jeesuse sõnad: \"Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda
ärgu inimene lahutagu!\" (Mk 10:9) Selleks, et laulatusel antav
abielutõotus oleks usutav, tuleb teha kõik endast olenev, et
abielu püsiks - ja loomulikult ei ole asjatu ka laulatustalitusel
abielupaarile antav õnnistus ning jätkuv nõustamine vaimuliku poolt.

Kui abielu siiski lahutatakse, tuleb väga tõsiselt läbi kaaluda selle
põhjused. Pühakirja järgi on ainsaks aktsepteeritavaks abielulahutuse
põhjuseks teise poole abielurikkumine, kuigi ka siis ei ole
abielulahutus kohustuslik, vaid eelistatav on andeksandmine ja
leppimine. Inimest, kes on põhjustanud abielulahutuse (s.t. rikkunud
abielu, oma abikaasa hüljanud) ei tohiks uuesti laulatada, kuna tema
poolt antavat uut abielutõotust ei saa võtta tõsiselt.

Kuna inimeste eluolukorrad on väga mitmekesised ja keerukad, tuleks
igal konkreetsel puhul pöörduda oma koguduse vaimuliku poole ning
katsuda ühes temaga leida probleemidele lahendus.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kiriklik abiellumine tähendab, et abielupaar usaldab oma elu Jumala
kätte, annab Tema ees teineteisele abielutõotuse ning palub Tema
õnnistust. Sellel kõigel on mõte vaid siis, kui inimene usub
Jumalasse ja tahab elada koos Temaga ning Tema tahtele vastavalt.

Jumal armastab inimesi, tahab võtta nad endaga ühendusse ning kinkida
neile igavese elu. See toimub ristimise ja teiste armuvahendite
kaudu, mis Jumal on kirikule andnud. Täiskasvanud inimese ristimise
eelduseks on see, et ta saab vastava õpetuse, mis toimub enamasti
leerikursuse näol. Nn kiirleeri ei saa tavaliselt heaks kiita, kuna
see ei anna inimesele ei piisavalt teadmisi ega ka aega oma elu ja
usu üle tõsisemalt järele mõelda ning igavikulise tähtsusega otsuseid
teha. Muidugi on võimalik kokkuleppel oma kodukoguduse vaimulikuga
muuta leerikursus intensiivsemaks ning omandada vajalikud teadmised
iseseisva lugemise ja õppimisega.

Siiski on kõige olulisem see, et inimene õpiks hindama kiriku kätte
usaldatud armuvahendeid ning elama koguduse osaduses, osaledes
regulaarselt jumalateenistustel ning elades kristlikku elu. Kui tahe
selleks on abielupaaril olemas, on koguduse vaimulik kindlasti ka
igati toeks laulatuse korraldamisel ja selleks vajalike eeltingimuste
täitmisel. Ilma taolise sisemise valmisoleku ja tahteta jääb laulatus
vaid paljaks formaalsuseks, selle asemel, et olla õnnistuse allikaks,
millest abielupaar võib ammutada jõudu ja armastust kogu oma abielu
jooksul pikkadeks aastakümneteks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabti koguduse õpetaja

Kõigepealt oleks vaja täpsustada, mida peate silmas \"apostliku
kiriku\" all. Eestis kasutatakse sarnast nimetust enamasti apostliku-
õigeusu kiriku puhul, aga on olemas ka n.n uusapostlik kirik.

Alati on kõige lihtsam pöörduda oma kodukohas asuva (või sellele
kõige ligema) koguduse vaimuliku poole, kes oskab anda nõu, kuidas
peaksite toimima.

Kui olete ristitud, siis oleks hea, kui teil oleks olemas ka
ristimistunnistus. Kui olete varem lihtsalt kuskil kirikus käinud,
aga ristimata, siis tuleb teid ka ristida. Täiskasvanud inimese
ristimisele eelneb õpetus, tavaliselt leerikursuse näol, ja
ristimisega ühendatakse enamasti konfirmatsioonitalitus (tihtipeale
nimetatakse seda ka leeriõnnistuseks).

Ka siis, kui olete juba ristitud, tuleb enne koguduseliikmeks
vastuvõtmist omandada ülevaade kiriku õpetusest, aga selle osas saate
leppida kokku juba selle koguduse vaimulikuga, millega soovite
liituda - nagu öeldud, soovitavalt oma kodukohas, et saaksite
koguduseelus võimalust mööda osaleda.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mis vahe on luterlikul ja baptistlikul ristimisel? Miks luterlik ristimine on sakrament, aga baptistlik mitte?

Luterlik õpetus sakramentidest rajaneb vanakiriklikul arusaamal, mille kohaselt sakramendis ei ole mitte üksnes \"välised tähised kristlaste usu äratundmiseks\" (Augsburgi usutunnistus XIII), vaid taolised märgid ja toimingud, mille kaudu Jumal pakub oma armu ja laseb sellel inimeses toimida.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII artiklis täpsustatakse sakramendi tähendust, rõhutades, et sakrament on väline märk, mis on Jumala poolt seatud ja mille läbi on tõotatud anda armu. Väga oluline on aga see, et sakramente ei mõisteta automaatselt toimivatena, justkui annaksid nad neid vastuvõtvale inimesele armu ilma tema sisemise osaluseta: „Tõotused on kasutud, kui neid usus vastu ei võeta.“

Kuna sakramente mõistetakse luterlikes usutunnistuskirjades \"nähtava Sõnana\", siis nad on seda, mida nad tõotavad – nende vastuvõtmise viisist sõltub, kas nad toovad vastuvõtjale õnnistust või hukkamõistu.

Sakramendid on nähtavad märgid, mis on seatud Jumala enda tahtel selleks, et vahendada meile Jumala armu ning aidata meil usus osa saada Tema tõotustest.

Kitsamas või rangemas mõttes nimetatakse taoliste talitustena kolme: ristimist, armulauda ja meeleparandust (ehk pihisakramenti).

Tsiteerin Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII artiklit: „Kui me kirjeldame sakramente kui riitusi, millel on Jumala käsk ja millele on lisatud armu tõotus, siis saab kergesti otsustada, mis on tegelikult sakramendid ... Selle kohaselt on tegelikult sakramendid ristimine, Issanda Õhtusöömaaeg ja absolutsioon (lahtimõistmine), see tähendab meeleparanduse sakrament. Sest nendel riitustel on Jumala käsk ja armu tõotus, mis põhineb Uuel Testamendil. Sest südamed peavad kindlalt uskuma, et kui meid ristitakse, kui me sööme Issanda Ihu, kui me võtame vastu absolutsiooni, siis annab Jumal meile tõesti Kristuse pärast andeks.“

Lisaks sellele möönab Augsburgi usutunnistuse apoloogia koguni, et ka tervet rida muid riitusi võib pidada sakramentideks, nende hulgas näiteks ordinatsiooni ja abielu. Tõsi, üsna külmalt suhtutakse konfirmatsiooni ja viimsesse võidmisse (tänapäeval haigete salvimine), mida ei peeta õndsusvajalikuks ega seetõttu sakramentideks nimetatud talitustega samaväärseteks.

Baptistidele taoline sakramentidekäsitlus omane ei ole, vaid nende jaoks on ristimise ja armulaua puhul tegemist pigem väliste sümbolitega, mis meenutavad inimestele Jumala armu, aga ei teosta seda.

Baptistide arusaama järgi annab ristitav ristimises avaliku tunnistuse selle kohta, et ta vana elu on koos Kristusega surnud ja maha maetud. Ühtlasi on see tunnistus koos Kristusega uuele elule tõusmisest. Seejuures palub ta ristimises Jumalalt armu, et elada hea südametunnistusega uut ja püha elu. Niisiis on tegemist - küll usalduses Jumala vastu - puhtalt inimesepoolse teoga, mis järgneb usuletulekule ja Jumala poole pöördumisele.

Luterlikku arusaama ristimisest väljendab Augsburgi usutunnistuse IX peatükk nõnda: \"Ristimisest õpetatakse, et see on tingimata vajalik õndsuseks ja selle läbi pakutakse armu. Ristida tuleb ka lapsi, keda ristimises Jumalale üle antakse ja Tema poolt armulikult vastu võetakse. Seepärast lükatakse tagasi ümberristijad, kes õpetavad, et laste ristimine ei olevat õige.\"

Niisiis on ristimine luterliku õpetuse kohaselt (ja seda õpetavad ka roomakatoliku kirik ning õigeusu kirikud) sakrament, püha talitus, kus Jumal pakub inimesele oma armu, sünnitab inimese vee ja Püha Vaimu läbi uuesti (Jh 3:5; Tt 3:5) ning liidab inimese Kristusega ja Tema kirikuga (Gl 3:27; 1Kr 12:12). Ristimises antakse inimesele andeks tema patud ning varustatakse Ta Püha Vaimu andidega, et Ta võiks kristlasena elada (Ap 2:38j).

Oluliseks erinevuseks on see, et baptistid ei risti lapsi. Kuna luterliku ja vanakirikliku arusaama järgi ei ole ristimine mitte inimese, vaid Jumala tegu, mida vajavad kõik inimesed, on kirik praktiseerinud lasteristimist oma algusaegadest peale. Mis puutub ristimise välisesse kujusse, siis tunneb kiriku ajalugu nii vee alla kastmisega kui ka piserdamise või ülevalamisega ristimist, kusjuures põhirõhk ei ole veekogudusel, vaid Jumala sõnal ja tõotusel, millel ristimine rajaneb.

Lõpetuseks tuleb veel märkida, et luterlik kirik tunnustab baptistlikku ristimist juhul, kui see on teostatud õigel viisil, s.t. veega ning Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.

Enn Auksmann

Kas luteri kirikus on <i>kohustuslik</i> kasutada armulaualeivana oblaate? Miks ei võiks kasutada küpsetatud, hapnemata leiba, millest õpetaja murraks igale armulaual osalejale tüki? See tooks armulaua osadusliku aspekti märksa enam esile.

Ei, oblaatide kasutamine ei ole kohustuslik. Olen ise väiksemates
kogudustes tarvitanud omaküpsetatud armulaualeiba, kuid praegu, mil
näiteks Pärnu Eliisabeti kirikus on pühapäevasel jumalateenistusel
tavapäraselt 100-150 armulaualist, oleks see üsna keeruline.

Pealegi ei ole ka oblaadid küpsetatud igaüks eraldi, vaid ühe suure
plaadileivana, millest nad on välja lõigatud.

Kui mõtleme sellele, et armulaud on kogu maailma kristlaste ühine
söömaaeg nii ajas kui ruumis, siis ei saa me parimagi tahtmise korral
oma inimlike vahendite abil kasutada vaid ühte leiba. Armulauaosadus
ei lähtu mitte maise leiva ühtsusest (kuigi selles peitub väga
oluline ja jõuline sümbol), vaid Kristusest, kes on üks ja seesama
kõigil aegadel ja igas paigas.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuseadustikule laulatatakse vaid EELK liikmeid või mõne EELK-ga osaduses oleva kiriku liikmeid. Eesti Kristlik Nelipühi Kirik ega Apostlik-Õigeusu kirik taoliste kirikute hulka ei kuulu.

Laulatus on võimalik ka siis, kui üks abiellujaist on EELK liige ja teine kuulub mõnda teise kirikusse, kusjuures laulatustalitus viiakse
läbi EELK-s kehtiva korra kohaselt.

Juhul, kui laulatustalituse jaoks palutakse vaid kirikuruumi ja talituse viib läbi mõne muu kiriku vaimulik, tuleb pöörduda kohaliku koguduse vaimuliku poole, kes võib oma praostkonna praostilt taotleda vastava loa. Siinkohal tuleb aga kindlasti märkida, et Apostlik-Õigeusu kiriku seisukohalt on laulatus kehtiv vaid juhul, kui laulatajaks on õigeusu vaimulik - ja mõnda teise kirikusse kuuluva isikuga laulatamiseks on vaja piiskopi eriluba.

Kahjuks ei selgu Teie kirjast lähemad asjaolud, nii et esialgu ei ole võimalik midagi enamat vastata.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kuskil 10 aastat tagasi võttis minu teises linnas elav sõbranna minuga ühendust, et kas soovin olla tema lapsele ristiemaks. Olin sellest ettepankust üllatunud, sest meie omavaheline läbikäimine ei olnud sel perioodil väga lähedane. Andsin talle jaatava vastuse, kuid arvasin, et kui ta edaspidi veel minuga ühendust võtab, siis soovitan siiski kedagi lähemat inimest valida. Paar aastat hiljem sain teada, et lapse ristimisel oli mind nimetatud tema ristiemaks. Minu jaoks oli üllatav see, et keegi mulle ristimise ajast ei teatanud. Soovin teada, kas on võimalik lapsele ristiema määrata nn tagaselja ja on selline toiming üldse kehtiv?

Kirikuseadused ei määratle täpselt kellegi ristivanemaks kinnitamise korda, kuid reegel on see, et ristivanem osaleb oma ristilapse ristimisel, kuna ta peab andma tõotuse aidata kaasa lapse kristlikule kasvatamisele. Seega juhul, kui Teid tõepoolest ristimise ajast ei teavitatud, ei saa Te olla kehtivalt lapse ristivanemaks. Ristimine ise on loomulikult kehtiv.

Vahel võib tulla ette olukordi, kus ristivanemaks palutud isikul ei ole mingil põhjusel võimalik ristimistalitusel osaleda ja sel puhul võib teda eelneva kokkuleppe põhjal siiski ristivanemaks lugeda, ent Teie poolt kirjeldatud juhul see nii ei ole.

Kõige parem oleks Teil pöörduda selle koguduse vaimuliku poole, kus ristimine toimus, ja paluda teha ristimisteraamatus parandus.

Muidugi oleks hea kõigepealt sõbrannaga asjad selgeks rääkida - ja kui Te leiate, et olete valmis kasvõi tagantjärgi ja hilinenultki ristivanema kohustusi täitma (see sõltub muuhulgas sellestki, kui vana too laps praegu juba on), siis ei ole vaja ristimisteraamatus muudatusi teha, ehkki formaalselt jääb asi veidi küsitavaks.

Ristivanema olulisimaiks ülesandeiks on oma ristilapse ja tema pere eest palvetada, teda kristlikus usus juhatada ja õpetada ning talle heaks eeskujuks olla. Kui leiaksite selle jaoks aega, jõudu ja tahtmist, oleks see kindlasti väga tänuväärne.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kas tänapäeva Eestis määratakse lapse/täiskasvanu ristimisel talle ka nn ristinimi, mis erineb tema kodanikunimest? Juhul jah, siis kas sellise ristinime saab ristitav ise (tema vanemad) valida või määratakse see kiriku poolt ning kuidas edaspidi ristitud inimene seda kasutama hakkab (mis puhkudel see ära märgitakse ning kas kantakse ka kuhugi registrisse, muutub eesnimele juurde liitnimeks)?

Eesti luterlikus kirikus taolist tava tänapäeval ei ole. Varasematel
aegadel, mil kirikuõpetaja täitis kõiki perekonnaseisuametniku
ülesandeid ja lapsed ristiti enamasti esimestel elunädalatel, oligi
ristimine ühtaegu nimepanek, praegusel ajal enam mitte.

Niisiis sõltub ristinime lisamine pigem ristitava või tema vanemate
enda tahtest ja kokkuleppest ristiva vaimulikuga. Mõnel pool on seda
soovitatud ka vaimuliku enda initsiatiivil, aga sellisel puhul on
tegemist haruharva erandiga. Samas näiteks roomakatoliku kirikus on
see pigem reegel - kuidas aga on sel puhul korraldatud ristinime
edasine tarvitamine, seda tuleks uurida roomakatoliku kogudustest ja
vaimulikelt.

Vastavalt Eesti Vabariigi nimeseadusele võib inimene taotleda ka oma eesnime muutmist (tõsi küll, lõplik otsustamisõigus on seadusega
jäetud regionaalministrile), seega on ristinime lisamine oma nimele
ja selle ametlik tarvitamine täiesti mõeldav ja võimalik juhul, kui see leitakse vastavate ametiisikute poolt olevat põhjendatud.

Kui ristitaval või tema vanematel on soov ristinime saamiseks (oma
lapsele panemiseks), siis on soovitav sel teemal vestelda ristiva
vaimulikuga ning leida sobiv lahendus. Eriti täiskasvanu ristimisel, kui ristitav on elanud läbi tugeva pöördumiselamuse ja alustab teadlikult elu täiesti uue inimesena, võib ristinime võtmist pidada isegi soovitavaks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kas last saab ristida kui ainult üks pereliige on ristitud? Ise olen ristitud, aga abikaasa on ristimata.

Vastavalt EELK kirikuseadustiku paragrahvile 12 saab last ristida,
kui vähemalt üks tema vanematest (või vastaval puhul tema hooldaja või eestkostja) on luterliku kiriku konfirmeeritud liige.

Küsimusest ei selgu, kas lapse ema on üksnes ristitud või on ta käinud ka leeris (konfirmeeritud). Kui mitte, siis peaks lapsevanem, soovitavalt muidugi mõlemad vanemad üheskoos, osalema leerikursusel ning saama konfirmatsiooni läbi kiriku täisõiguslikuks liikmeks, et seejärel lasta ristida ka oma laps.

Ka juhul, kui üks vanematest on nii ristitud kui konfirmeeritud, teine aga mitte, on soovitav vähemalt kaaluda võimalust, et ka teine lapsevanematest saab ristitud ja konfirmeeritud, kuna lapse ristimisele peab järgnema tema kasvatamine kristlikus usus ja selleks
on hea, kui vanemad jagavad ühist usku ning kasvatavad last üksmeeles. Väga hea oleks sel puhul ka laulatada oma abielu. Siiski ei ole see, kui üks vanematest on ristimata ja konfirmeerimata ning abielu laulatamata, takistuseks lapse ristimisel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuseadustiku
paragrahvile 16 peavad laulatatavad olema EELK või EELK-ga osaduses
oleva kiriku (nt mõne teise luterliku kiriku) konfirmeeritud liikmed,
erandjuhul on laulatus võimalik siis, kui üks laulatatavatest on EELK
ja teine mõne teise kiriku liige.

Seega ei ole reeglina võimalik taoliste inimeste laulatamine, kellest kumbki ei ole luterliku kiriku liige, kahjuks ei kuulu õigeusu kirik
ka nende kirikute hulka, kellega EELK-l on täielik osadus.

Kui inimesed on küll ristitud õigeusu kirikus, aga ei ole selle kiriku aktiivsed liikmed, võivad nad kaaluda liitumist luterliku kirikuga. Selleks on vaja läbida leerikursus ning saada
konfirmeeritud (võtta vastu leeriõnnistus). Samas ei tohiks kirikut kindlasti vahetada ainult sel põhjusel, et soovitakse laulatust
mingis konkreetses EELK-le kuuluvas kirikuhoones, või sellepärast, et
luterliku kiriku laulatustalitus tundub sümpaatsem. Pigem oleks õige
laulatada abielu õigeusu kirikus.

Ülalnimetatud kirikuseadustiku paragrahv 16 sisaldab ka järgmist
lauset: Muul juhtumil võib laulatada ainult peapiiskopi või piiskopi loal. Sellest lähtuvalt võin soovitada, et kui küsijal on mingeid olulisi põhjusi, miks ta tahab lasta oma abielu laulatada luterlikus
kirikus, jäädes samal ajal õigeusu kiriku liikmeks, siis peaks ta
esiteks võtma ühendust enese poolt väljavalitud EELK koguduse
vaimuliku poole ning temaga nõu pidama, ja seejärel pöörduma
vajadusel (kas otse või tolle vaimuliku kaudu) EELK peapiiskopi poole.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Millal tuleks matta surnu tuhk? Kas selle võib panna ka näiteks lihtsalt kadunukese elamisse koos urniga et ta saaks seal rahulikult elada? Nimelt soovis isa veeta oma pensionipõlve peipsi ääres oma korteris, kuid lahkus oodatust varem ja ei jõudnud seal päevagi elada, soovis veel, et tema tuhk visataks Peipsi järve. Praegu seisab tuhk tema korteris Peipsi ääres. Kas peaksime selle kiiremas korras maha matma või võib see olla seal korteris?

Ei praegu Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid ega kirikuseadused
käsitle kuigi põhjalikult lahkunute tuhastamist ja sellele järgnevat
tuhaga toimimist. Kirik peab küll sobivaks, et lahkunu põrm, ka
tuhastatuna, maetakse, nagu see tuleneb loomulikuna pühakirjasõnast:
Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad,
sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle
põrmuks saama! (1Ms 3:19), ent väga täpsed eeskirjad puuduvad.

Praegu valmimisjärgus olev Eesti Vabariigi kalmistuseaduse eelnõu
käsitleb tuhastamist paragrahvis 8, ent tuha matmist seal
kohustuslikuks ei tehta.

Seega on kõige õigem soovitada toimida vastavalt omaenda parimale
äratundmisele, pidades meeles, et me võlgneme igale lahkunule austust
ja väärikust ka tema põrmuga ümberkäimisel. Nag öeldud, on kirik
seisukohal, et tuhk on soovitav matta, sobiv aeg ja viis selleks
tuleks leida oma (või lahkunu) koguduse vaimulikuga nõu pidades.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mind ristitakse käesoleva aasta märtsis, seega paastuajal. Mind huvitab, et kas paastuajal on ristimisriietusele erinõuded? Ja üldse ka ristimisel võivad samad riided olla, mis õnnistamisel? Valget värvi?

Tegelikult on vanakiriklik traditsioon, et paastuaeg on olnud intensiivse valmistumise aeg ristimiseks ja ristimine ise on toimunud Ülestõusmispühal. Ristimine ühendab inimese Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmisega (Rm 6:3-14; Gl 3:26-27), päästab inimese patust, süüst ja hukatusest ning teeb meid Jeesuse Kristuse kaudu Jumala ees õigeks (Rm 3:21-26; 1Kr 6:11; 1Pt 3:18-22). Ristimine on uuestisündimise, uue elu sakrament, mille kaudu saame Jumala Püha Vaimu anni (Jh 3:5; Tt 3:4-7; vrd ka Ap 2:38-39), niisiis sobib selleks eriti hästi just ülestõusmisaeg.

Samas ei ole mingit probleemi ka selles, kui ristimine toimub paastuajal, ja sellega ei ole seotud mingeid erinõudeid. Mis puutub rõivastust, siis igal juhul on sobivaimaks värviks ristimise puhul valge, kuna see viitab uuele elule, pattude andeksandmisele ja puhtusele, mille Jumal ristimise kaudu inimesele kingib (vrd pilti pühadest Ilm 7:14: ´Need on need, kes ... on pesnud oma rüüd ja teinud
need valgeks Talle veres.´)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kas kodu saab ise ka õnnistatud veega pühitseda? Kolisin just hiljuti uude korterisse ning tahaksin uut kodu ära õnnistada. Tõin Nevski katedraalist kaasa õnnistatud vett (sest sealt saab seda lihtsalt võtta), kuid ise olen luterlane. Ei taha vaimulike tülitada, saaks äkki ise?

Kõigepealt on oluline teada, et õnnistatud või pühitsetud vesi ei oma
iseenesest mingit maagilist väge, vaid sellega õnnistamise puhul on tegemist
eeskätt palvega ja õnnistatava usaldamisega Jumala armu hoolde.

Välise märgina annab vesi tunnistust usust Jumala ja Tema Püha Vaimu
puhastavasse, elustavasse ja pühitsevasse väesse, millest on osa eeskätt neil, kes Temasse usuvad ning on ristimise sakramendi kaudu veest ja Pühast Vaimust uuesti sündinud. Siinkohal võib lugeda selliseid piiblikohti nagu Jh 3:5; Mk 16:16; Tt 3:4-6; 1Pt 3:21.

Pühitsetud veega piserdamine või õnnistamine, olgu selleks ristimisel
tarvitatud või spetsiaalselt pühitsetud vesi, on eelkõige palvetalitus, mille puhul veel ei ole mitte maagiline, vaid eeskätt siiski sümboolne tähendus. Muidugi on väga tähtis ka see, kuidas me mõistame sõna
sümboolne: kui tänapäeva arusaama järgi sümbol pigem ei ole see, mida ta kujutab, siis varasema, ka varakristliku mõtlemise seisukohalt on sümbol justnagu väline vorm või rüü, mis sisaldab või peidab endas seda, mida ta kujutab. Igal juhul peab pidama meeles, et mitte vesi ei ole see, mis pühitseb, õnnistab ja kaitseb, vaid seda teeb Jumal oma pühitseva, uuendava, puhastava ja elustava väega ning vastusena meie usaldavale palvele.

Konkreetne vastus küsimusele on seega, et kahtlemata võib kristlane oma kodu
palves Jumala poole õnnistada ning tarvitada selleks nii ristimärki kui
pühitsetud vett, ent seejuures peab rõhk olema justnimel palvel ja usaldusel Jumala vastu, mis annavad ka veele ja ristimärgile kui välistele märkidele tõelise sisu.

Siinkohal tahan julgustada pöörduma siiski ka vaimulike, eeskätt oma
koguduse vaimuliku poole, kuna palve tulla õnnistama koguduseliikme kodu ei
ole kindlasti tülitamine, vaid vastupidi, annab vaimulikule hea võimaluse oma koguduseliikmeid lähemalt tundma õppida ning seega oma tööd veelgi paremini ja pühendunumalt teha kui seni.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kuna ristimine liidab inimese konkreetse koguduse ja kirikuga, siis ei ole taoline oikumeeniline ristimine võimalik. Vanemad peavad jõudma äratundmisele ja kokkuleppele, millise kiriku õpetusele ja praktikale vastavalt nad tahavad oma last kasvatada, ja sellest lähtuvalt tegema otsuse, millises kirikus laps ristida.

Oluline on mõelda sellelegi, kellele usaldatakse oma lapse ristivanemate ülesanne - kas tegemist on luterliku või õigeusu kiriku liikmetega. Kuna ristivanema peamine ülesanne on aidata kaasa lapse usulisele kasvatamisele, sõltub nendegi kiriklikust kuuluvusest see, millises kirikus laps ristitakse.

Üldiselt näitab elukogemus, et on hea, kui abikaasad ja perekonnad kuuluvad ühte ja samasse kirikusse ning kogudusse, sest usuelu on oluline osa inimese igapäevasest elust ja on suurepärane, kui abikaasad ja pereliikmed saavad seda üksteisega täielikult jagada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kas ristimisega saab kõik patud andeks? Ma olen küll juba mõne aja eest ristitud, kuid siiski vahest mõtlen kas Jumal on mulle ikka andestanud, et minu elu enne Jumala juurde tulekut oli nii patune ja vale. Kahetsen oma vana elu ja ikka vaevab > mind, et kas mulle on ikka kõik vana andestatud. Tean et juba andestatud asju ei tohi Jumala ette tuua aga kuidas ma tean, et mulle on andestatud?

Pühakirja järgi teostub ristimises pattude andeksandmine (Ap 2:38;
22:16; Rm 6:3jj). Sedasama kinnitavad ka kiriku usutunnistuskirjad,
näiteks seisab Nikaia usutunnistuses: "Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks." Martin Luther ütleb Väikses Katekismuses: "Ristimine saadab pattude andeksandmist, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala Sõna ja tõotus ütleb."

Oma ristimiskorras soovitab Luther preestril pärast ristimist lapsele
ristimiskleiti selga pannes öelda: "Kõigeväeline Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes Sind on uuesti sünnitanud vee ja Püha Vaimu läbi ning sulle kõik sinu patud andeks andnud, kinnitatu sind oma armuga igaveseks eluks." Sedasama kinnitab Martin Luther ka Suures Katekismuses, öeldes, et ristimine toob pattude andeksandmise ja vabastab inimese patu orjusest.

Ristimise tähendus on lühidalt kokkuvõetav järgmiselt:

- ristimine on inimese jaoks uus algus, uuestisündimine (Jh 3:5; Tt
3:5), mis saab talle osaks Jumala armu läbi;

- ristimine vabastab inimese patu orjusest (Rm 5:12-6:11), kingib
pattude andeksandmise ja igavese elu; kuna kõik inimesed on patused
ning kannavad endas pärispatu süüd, vajavad kõik ka ristimist, sest
ilma selleta ei ole inimene suuteline õndsaks saama (Augsburgi
usutunnistus II);

- ristimise kaudu ühendatakse inimene Kristusega (Gl 3:26-28), temast
saab Kristuse Ihu ja koguduse liige (1Kr 12:13j; Ef 4:5);

- ristimise läbi saab inimene võimeliseks elama uut elu Jumala lapsena.

Ristimine on Jumala tahe ja Kristuse käsk, et inimesed võiksid seeläbi
õndsaks saada (Mk 16:16; Jh 3:5). Kui inimene kahetseb oma patte ning
usub Jumala tõotustesse ja Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala
ainusündinud Pojasse, kes on meid oma kannatuste, ristisurma ja
ülestõusmise läbi lunastanud, siis võib ta olla julge, et tema patud
on andeks andnud ja Jumal on ta oma lapsena vastu võtnud.

Paraku patustavad inimesed ka pärast ristimist. See ei tühista
ristimise armu, vaid inimene võib meeleparanduses üha selle juurde
tagasi pöörduda. Martin Luther ütleb Väikses Katekismuses: "Vana Aadam
meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparanduse läbi
uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti." Lisaks sellele on Jumal andnud oma kirikule pattude andeksandmise meelevalla, mida kirik teostab oma vaimulike läbi pihi ehk meeleparanduse sakramendi kaudu, milles inimene tunnistab oma patud ning saab need vaimuliku lahtimõistva sõna läbi andeks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Paluksin, kui võimalik, vastust mind ammu juba piinavale küsimusele. Minu ema oli ristitud, leeritatud ja laulatatud, nooremas eas olevat ta olnud ka üsna aktiivne kristlane. Nõukogude ajal peletas hirm töökoha ja kutseõiguste kaotamise ees ta kirikust eemale. Siiski oli sellelgi ajal, seoses minu leeritamisega, periood, kus ta käis jumalateenistustel ja armulaual ning võttis, niipalju kui see tollel ajal üldse mõeldav oli, koguduse tööst osa. Siis jäi ta äkki kirikust eemale. Miks, seda ma ei tea; ema oli väga kinnise loomuga inimene. Nüüd on ema juba 17 aastat surnud. Minu 15 aastat noorem õde oli küll ristitud, kuid kasvas üles ateistina. Veidi aega enne oma õnnetut surma hakkas ta küll usuküsimuste vastu huvi tundma, kuid kirikusse mul ei õnnestunud teda tuua. Kuna ei ema ega õde polnud ühegi koguduse liikmed, siis ei olnud võimalik neid ka kiriklikult matta. Nüüd siis lõpuks minu küsimus: kas on võimalik nende viimset puhkepaika siiski pühitseda, ja kui, siis kuidas seda teha?

Meie Õnnistegija Issand Jeesus Kristus ütleb, et inimene, kes usub ja on ristitud, saab õndsaks (Mk 16:16). Seepärast on Teie olukorras suurimaks lohutuseks uskuda ja loota, et nii Teie ema kui õde, kes olid mõlemad ristitud, tulid enne surma usule või pöördusid selle juurde tagasi ega ole seetõttu jäädavalt kadunud, vaid hoitud ja varjatud Jumala juures. Kui ka meie ise ei või selles päris kindlad olla, julgustan ma Teid siiski oma lahkunuid Jumala armu hoolde usaldama.

Kui inimene on sängitatud mulda ilma kristliku matuseta, siis on võimalik korraldada haual vaimulik talitus, mille täpsemas läbiviimises ja korras tuleb kokku leppida oma koguduse (või kohaliku) vaimulikuga. Samuti võib paluda lahkunuid kas oma või nende kodukoha kirikus mälestada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Inimene, kes on vähemalt 15 aastat vana, ei vaja kogudusega liitumiseks, s.t ka enda ristida laskmiseks vanemate eestkostet. Seega saab teda ristida ka juhul, kui tema vanemad ei ole ristitud.

Inimese puhul, kes ei ole lapsena ristitud ja kes on jõudnud leeriikka, mis algab 15. eluaastaga, toimetatakse ristimine koos konfirmatsiooniga (leeriõnnistusega), millele peab eelnema leeriõpetus. Leeriõpetus on vajalik selleks, et inimene õpiks tundma Jumalat, kirikut, kristlikku usku ja tegelikult ka iseennast - seda, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta on teel, mis on tema elus tähtis
ning milline on tema olemasolu eesmärk. Leeris käimist ei tohiks
kindlasti võtta tüütu kohustusena, vaid ajana, mis on inimesele kingitud selleks, et mõelda järele kõige olulisemate asjade üle elus ning rajada alus, millele toetudes on võimalik hiljem teha tähtsaid otsuseid ja valikuid.

Ristivanemad on vajalikud eeskätt lapse ristimisel, kuna nende ülesandeks on aidata vanemaid lapse kristlikul kasvatamisel. Siiski on
võimalik ja isegi soovitav, et ka täiskasvanud ristitul on
ristivanemad, kes teda usus ja elus toetavad, aitavad ning juhendavad
ja tema eest palvetavad. Need peaksid olema aktiivsed kristlased, kellel on olemas kogemus elust Kristuse jüngrina ja kes oskavad ning julgevad Temast ja oma usust tunnistust anda. Nad ei pea olema veresugulased, vaid pigem selle koguduse ustavad liikmed, kus inimene
ristitakse. Tuleb tunnistada, et taoliste inimeste leidmine võib
osutuda küllaltki keeruliseks, kuna uus kogudussetulija ei tunne neid,
kes on seal olnud enne teda. Seda küsimust tasuks puudutada
leerikursusel või rääkida sellest isiklikult koguduse õpetajaga.

Ristimise puhul on oluline, et tarvitataks õiget ainet (vett) ja
õigeid ristimissõnu ("..., mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu
nimesse."). Luterlikus ja rooma-katoliku kirikus ning mõnes teiseski
kirikus ristitakse tavaliselt nii, et inimesele valatakse kolm korda
vett pea peale. Mitmes kirikus (nt õigeusu kirikus) peetakse oluliseks
seda, et võimalusel kastetakse inimene üleni vee alla - see on vana tava, mis on tänapäeval jäänud harvemaks peamiselt praktilistel põhjustel.

Ristimine on sakrament, püha talitus, mille kaudu inimene sünnib vaimulikul viisil uuesti, ta ühendatakse ristilöödud ja ülestõusnud Kristusega, kelles ta saab Jumala lapseks ning pärib igavese elu tõotuse. Ristimine liidab inimese ka kiriku kui Kristuse maapealse Ihuga. Tegemist on Jumala suure armuga, mille Ta inimesele kingib, ja seepärast tuleb selleks tõsiselt valmistuda, samas seda mitte asjatult edasi lükates. Soovitan võtta ühendust oma kodukoha kogudusega ning
küsida sealt täpsemaid näpunäiteid, kuidas edasi toimida.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Traditsiooniliselt on Eestis olnud tavaks, et poisslapsel on kaks
ristiisa ja üks ristiema ning tütarlapsel kaks ristiema ja üks
ristiisa. Tänapäeval soovitatakse, et võiks olla vähemalt kaks
ristivanemat: ristiisa ja ristiema. Siiski võib neid olla ka rohkem
või olude sunnil vähem, kasvõi ainult üks. Juhul, kui sobivaid ristivanemaid ei leita, on võimalik lapse ristimine ka ilma ristivanemateta, kuid see peaks jääma äärmiseks erandjuhtumiks, kuna igal juhul on hea, kui vanemate kõrval on veel keegi, kes aitab kaasa
lapse kristlikule kasvatamisele.

Ristivanemad peavad olema täisealised koguduseliikmed, s.t ristitud ja
konfirmeeritud (leeris käinud), kuna nende ülesandeks on hoolitseda
koos vanematega lapse kristliku kasvatuse eest ja selle loomulikuks
eelduseks on, et tegemist on aktiivsete ja praktiseerivate
kristlastega. Kui laps ristitakse luterlikus kirikus, siis peavad
ristivanemad olema reeglina luterliku kiriku liikmed, ent nad ei pea
olema ilmtingimata sama koguduse liikmed, kus ristimine toimub.
Erandjuhul võivad ristivanemad olla ka mõne teise kiriku liikmed, kusjuures see kirik peab kindlasti tunnustama lasteristimist.

Ristivanemad ei pea olema ei lapse sugulased ega ka omavahel sugulased. Nad võivad olla ka välismaalased. Tähtis on, et tegemist oleks usaldusväärsete inimestega, kes reaalselt osalevad lapse kasvatamisel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt EELK kirikuseadustikule (§ 16,4) on taolise abielu laulatamine põhimõtteliselt võimalik, ent selleks on vaja peapiiskopi või piiskopi eriluba. See tähendab, et tuleb pöörduda oma koguduse vaimuliku poole ning paluda tal vastavat luba taotleda.

Kui kristlasest naine abiellub islamiusku mehega, on vaja eelnevalt leppida kokku mõnes olulises asjas. Esiteks selles, et islamiusuline abielupool loobub krislasest abielupoolt islamiusku pööramast, teiseks selles, et islamiusuline mees loobub mitmenaisepidamise võimalusest, mis on islamiseaduste järgi lubatud. Tähtsusetu ei ole ka see, kuidas toimida lastega: on loomulik, et kristlasest ema laseb oma lapsed ristida, see aga võib tekitada vastuseisu islamiusulise abikaasa poolt.

Kuigi abielu alustades võivad taolised küsimused tunduda vähetähtsad ning armunud arvavad, et armastus lahendab kõik probleemid, võivad need hiljem tuua endaga kaasa tõsiseid raskusi juhul, kui asjad ei ole omavahel eelnevalt selgeks räägitud.

Mis puutub abielu sõlmimisse väljaspool kirikut, siis on vaimulikke, kes seda teevad, ent üldiselt peetakse sobivaks abielu sõlmimise paigaks siiski kirikut ja Jumala altarit, mille ette tullakse õnnistust paluma ja abielutõotust andma.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tere, olen 17aastane ja sooviksin lasta end ristida, kuid mitte kumbki mu vanematest pole leeritatud, ning vaid ema on ristitud (lapsena ristiti). <p></p> Ristida tahaksin lasta end vaid soovist, mitte usulistel põhjustel, kuid ma ei soovi käia leeris. Kas siis oleks ristimine kuidagi võimalik? Ning kui ma lasen end ristida, siis kas ma olen ka kristlane või alles siis kui talitan ja käitun kristlastele kohaselt (käin kirikus, palvetan jne)?On see üldse mõeldav, et lasen ristida, aga kirikus ei käi, ei palveta ega täida 10 käsku?

Kui inimene on jõudnud taolisse ikka, et suudab teha usku ja elu
puudutavaid olulisi otsuseid iseseisvalt, siis on tema ristimise
eelduseks leeriõpetuse saamine, et tema otsus ennast ristida lasta
rajaneks selgel arusaamisel sellest, mida kujutab endast kristlik usk
ja mis on ristimine. Samuti peab ristimisega kaasnema usk Jumalasse ja
Jeesusesse Kristusesse, meie Õnnistegijasse, kes on meid oma
ristisurma ja ülestõusmisega lunastanud.

Jeesus ise ütleb: "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes
ei usu, mõistetakse hukka." (Mk 16:16) See tähendab, et inimesele, kes
on ristitud, kuid teadlikult keeldub uskumast, ei tule ristimine mitte
õndsuseks, vaid hukatuseks, ja sellist vastutust ei saa enda peale võtta ükski vaimulik. Kirjas heebrealastele öeldakse väga hoiatavalt nende kohta, kes on ristitud ja Jumalat tundma õppinud, ent seejärel usust taganenud: "Kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme
õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult
mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased. Kui
keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma armuheitmiseta surema
kahe või kolme tunnistaja sõna peale. Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?" (Hb 10:26-28)

See kõik ei ole hirmutamiseks, sest Jumal ei taha mitte ühtegi inimest
hukka mõista, vaid on andnud meie eest omaenda ainusündinud Poja, et meid õigeks teha ja päästa. Ristimine tähendab seda, et inimene ühendatakse Jeesuse Kristusega ning Tema kaudu Jumala, oma Looja ja Isaga, ja talle saab osaks Kristuse ristisurma ja ülestõusmise arm, s.t pattude andeksandmine ja igavene elu. Jumal ei nõua inimeselt midagi, Ta ootab vaid, et inimene Teda usaldaks ning Tema armastusele omapoolse armastusega vastaks. Kui inimene on juba ette kindel, et ta ei taha Jumalast midagi teada ega Temaga koos elada, siis ei ole tal põhjust ennast enne ristida lasta, kui ta on oma mõtteviisi muutnud. Jumalast lahtiütlemine aga tähendab loobumist ka tõelisest ja
igavesest elust, sest Jumal on elu allikas ja lahus Temast oleme
määratud surmale ja hukkumisele.

Soovitan teil siiski leida võimalus osaleda leerikursusel, et võiksite
õppida tundma nii Jumalat kui seeläbi ka iseennast ja tõelist elu, mida Jumal tahab meie kõigiga jagada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Meil on noormehega selline küsimus, et meil ikka soov kiriklikult abielluda, kuid mõlemad oleme leeris käimata. Me väga sooviksime leeri minna, aga üks probleem on selles, et mees töötab välismaal ning ta käib harva eestis, et olen kuulnud, et on võimalik ka kuidagi interneti kaudu leer läbida?

Kindlasti on mingil määral võimalik saada interneti teel leeriõpetust, kuid kristlaseks olemiseks on vajalik siiski ka otsene ja isiklik suhe teiste kristlaste ning kogudusega. Ainult interneti teel oleks see sama hea kui interneti teel teostatav abielu - ning ma usun, et see ei ole midagi, mis võiks inimestele pakkuda seda, milleks abielu tegelikult on loodud.

Kui inimene viibib pikemate ajavahemike jooksul välismaal, siis oleks üks võimalus, et ta leiaks seal lähima koguduse ning paluks võimalust leeriõpetuse saamiseks. Kuna kumbki teist ei ole aga leeris käinud, siis tundub kõige õigem olevat see, et pöördute taolisel ajal, mil olete mõlemad Eestis, oma kodukoha koguduse vaimuliku poole ning räägite temale oma soovist ja olukorrast. Küllap ta aitab teil leida parima toimimisviisi - tähtis on, et te ise tahate Jumalat ja kristlikku usku tundma õppida, sest selleks leerikursus mõeldud ongi.

Põhjus, miks kirik eeldab abiellujatelt leeris käimist, on selles, et laulatus tähendab teineteisele abielutõotuse andmist Jumala palge ees ning Tema õnnistuse ja koguduse eestpalve palumist. Sellel on aga mõte vaid juhul, kui abiellujad usuvad Jumalasse ning on ka ise kiriku liikmed.

Niisiis esimene samm, mille peaksite tegema, oleks ühenduse võtmine oma kodukoha kogudusega, et saada sealt edasisi suuniseid. Tehke seda julgesti, sest teie olukorda mõistetakse ja teid aidatakse kindlasti.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt Eesti Vabariigi kirikute ja koguduste seadusele võib alla 15-aastane isik kuuluda kogudusse (s.t ka saada ristitud, kuna ristimise läbi võetakse inimene koguduse liikmeks) oma vanemate või eestkostja loal. See tähendab, et kui mõlemal lapsevanemal on lapse hooldusõigus (ja sellest tulenev otsustusõigus), siis on ristimiseks vajalik mõlema vanema nõusolek. Kui hooldusõigus on vaid sellel vanemal, kelle juures laps elab, siis ei ole teise vanema nõusolekut tarvis.

Mis puutub ristimisse, siis see on kehtiv igal juhul - kuigi tegemist on muidugi kahetsusväärse näitega sellest, kuidas vanemate tehtud vead mõjutavad otseselt ka lapsi. Eks lapsevanemad peavad selle asja omavahel ära klaarima.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kui küsimuseks on, kas ristivanemad, s.t ristiema ja ristiisa, tohivad olla omavahel õde ja vend, siis on vastus jaatav.

Samuti on lubatav (ka nii võib küsimust tõlgendada), et ristivanemaks on ristitava vanem õde või vend, ent siiski on soovitav, et ristivanemaks ei oleks keegi päris lähedastest sugulastest. Kindlasti ei saa ristivanemaks olla ristitava ema, isa (ega täiskasvanu ristimise puhul tema abikaasa).

Ristivanema ülesandeks on aidata kaasa ristilapse kristlikule kasvamisele ning palvetada tema eest, seega peab tegemist olema inimesega, kes on ise ristitud ja omab elavat suhet nii Jumala kui kirikuga.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Ristivanema ülesandeks on aidata kaasa ristilapse kristlikule kasvatamisele ning tema eest palvetada, seetõttu saab ristivanemaks olla ainult inimene, kes on ise ristitud ja leeris käinud ning kellel on elav suhe nii Jumala kui kirikuga. Seega ei saa ristimata inimene kindlasti olla ristivanemaks.

Leeris käimise puhul võib olla teatud mööndusi, kuna erandina võib ristivanemaks olla ka mõne teise lasteristimist tunnustava kiriku liige, kusjuures on võimalik, et taoline kirik ei nõua luterliku kiriku sarnaselt leeriskäimist (nt apostlik-õigeusu kirik).

Kuna baptistid ei tunnista laste ristimist ja nende käsitlus ristimisest erineb oluliselt luterliku kiriku ristimiskäsitlusest, ei ole baptistikoguduse liikmel vastavalt kirikuseadustikule võimalik ristivanemaks olla. Küll aga võivad baptistikoguduse liikmed, juhul, kui nad on ristitavale lapsele ja tema perekonnale lähedased, igal juhul tema eest palvetada ja tema kasvatamisel nõu ning eeskujuga abiks olla.

Enn Auksmann, EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mul on kaks ristilast. Nüüd paluti ka kolmandale lapsele ristiemaks, kõik kolm erinevatest perekondadest. Kuidas on reeglid ja tavad, mitu ristilast olla võib?

Kirik ei ole ristilaste arvu osas mingeid piiranguid kehtestanud, nii et pigem on küsimus selles, kui mitmele lapsele on inimene ise valmis ristivanemaks olema.

Siinkohal tuleb pidada silmas, et ristivanema peamiseks kohustuseks on aidata kaasa lapse kasvatamisele kristlikus usus ning loomulikult ka tema ja ta vanemate abistamine muudes vajadustes.

Kui kedagi palutakse ristivanemaks, siis see on ühtaegu nii suur au kui ka vastutus. Seepärast tuleb enne otsuse tegemist mõelda iseenda jaoks läbi, mida ristivanemaks olemine tähendab, ning rääkida sel teemal tõsiselt ja põhjalikult ka võimaliku ristilapse vanematega. Vanemate poolt on oluline ka see, kui suur on nende valmisolek lubada ristivanematel osaleda lapse kasvatamisel tegelikult, mitte ainult formaalselt (või n-ö pidupäevaselt).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Ristimine on sakrament, s.t püha talitus, milles inimene sünnib vaimulikul viisil uuesti Jumala lapsena ning saab kiriku liikmeks. Ristimine kustutab inimese patud ning annab talle Jumala armu, mille varal ta saab Jumala lapsena elada ja kasvada.

Ristimisega peab kaasnema usk, mis tähendab usaldust Jumala kui oma Isa vastu, kes meid armastab ja on meid oma Pojas Jeesuses Kristuses lunastanud ja enesega lepitanud, patust, kurjast ja surmast vabastanud ning meile igavese elu lootuse kinkinud. Usk omakorda peab saama elavaks Jumala ja oma kaasinimeste armastamise kaudu.

Kui inimene sünnib kristlikku perekonda, on loomulik, et vanemad lasevad ta ristida juba väikse lapsena, võttes ühtlasi endale kohustuse teda usus ja jumalakartuses kasvatada ning talle kristliku elu eeskujuks olla. Lapse ristimisel on olulised ka ristivanemad, kes vanemaid lapse kasvatamisel ja õpetamisel aitavad ning toetavad.

Inimene, kes on jäänud lapsena ristimata, peab enne ristimist saama teatava ettevalmistuse, meie tavade kohaselt on see enamasti seotud leeriõpetusega, kuid võib toimuda ka mingil teisel viisil. Igatahes on esimene asi, mida inimene peab tegema, minemine soovitavalt oma kodupaiga kirikusse - taolisse, kus on võimalik edaspidi regulaarselt osaleda jumalateenistustel - ning ühenduse võtmine selle koguduse vaimulikuga. Küllap vaimulik siis juba selgitab, kuidas edasi toimida.

Täiskasvanu ristimisel ei ole ristivanemad kohustuslikud, küll aga võib olla nii, et koguduse vaimulik soovitab mõne kogenuma koguduseliikme, kes võiks olla ristimiseks valmistujale toeks ja juhatajaks ning kellest võiks saada ka tema ristiisa või ristiema. Aga sellegi kohta tasub küsida eeskätt selle koguduse vaimuliku käest, kuhu ristimissooviga minnakse.

Nagu juba öeldud, saab inimesest ristimise kaudu kiriku liige. Nagu me eeldame igalt oma ihuliikmelt, et see oleks meie ihus täielikult osaline ja aktiivne, eeldatakse seda ka igalt koguduseliikmelt. Kirikut või kogudust nimetatakse Piiblis Kristuse Ihuks ja see võrdpilt iseenesest näitab, et ei saa olla kristlane ilma kogudusse kuulumata, ning et igal koguduseliikmel on oma roll ja tähtsus. See ei tähenda muidugi, et iga inimene peaks ilmtingimata osalema mingis konkreetses kogudusetöö valdkonnas, küll aga tähendab see, et inimene peab võtma regulaarselt ja nii sageli kui võimalik (s.t võimalust mööda vähemalt igal pühapäeval ja kirikupühal) osa jumalateenistusest, saama osa sakramentidest ja Jumala poolt kirikule kingitud armuvahenditest (armulaud, piht), süvenema isiklikus palveelus ja pühakirjalugemises, elama vastavalt Jumala tahtele, olema valmis oma ligimesi ristiinimesele kohasel viisil kohtlema ja teenima jne.

Jeesus ise kasutab võrdpilti viinapuust ja selle okstest, öeldes: Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab Ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, Ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. (Johannese evangeelium 15:1-6)

Mis puutub Piibli lugemisse, siis on hea, kui inimene tunneb Piiblit ja seda ka iseseisvalt loeb, ent seejuures ei tohi unustada, et Piibel on eeskätt kiriku raamat, mille esmane lugemise koht on koguduse jumalateenistus. Kirik ootab inimeselt tahet Piiblit kui Jumala Sõna kuulata (ja lugeda) ning sellele vastavalt uskuda ja elada. Niisiis ei ole Piibli läbilugemine ristimise eeltingimuseks, küll aga on tähtis, et inimene jätkuvalt elaks Jumala Sõnas ja Jumala Sõnast, mida Piibel meile edasi annab.

Leer on ettevalmistus, mille peavad läbima nii lapsena ristimata inimesed, kes soovivad saada ristitud, kui ka need, kes on lapsena ristitud ja valmistuvad saama täisõiguslikeks koguduseliikmeteks. Leeriõpetus annab inimesele olulisemad teadmisest kristlikust usust ja kiriku õpetusest ning aitab inimesel õppida tundma koguduseelu ja süveneda isiklikus vagaduselus, s.t elus kristlasena, Jumala lapsena. Inimene, kes ei ole lapsena ristitud, ristitakse leerikursuse käigus või lõpul ning saab viimaks koos nendega, kes on juba lapsena ristitud, osa leeriõnnistusest ehk konfirmatsioonist (kinnitamisest), millega inimesele palutakse Jumala Püha Vaimu ande eluks kristlasena ning oma usu julgeks tunnistamiseks.

Igal juhul soovitan võtta ühendust oma kodupaiga koguduse vaimulikuga ning temalt kõige kohta lähemat juhatust paluda - julgustan seda kindlasti tegema, kuna olen kindel, et iga vaimulik vastab rõõmuga kõigile tekkida võivatele küsimustele.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Olen lapseeas luteri kirikus ristitud, leeris käinud ei ole. Täiskasvanuna astusin EELK-st välja. Kui mul tekib soov saada taas kirikusse kuuluvaks isikuks, siis mida pean selleks tegema? Kas pean selleks läbima EELK kohalikus koguduses leerikursuse või on minul leerikursuse mitteläbimise korral võimalus saada ka koguduse nn. mittetäieõiguslikuks liikmeks, nagu ma olin enne EELK-st lahkumist?

Kirikust välja astunud inimene peab kiriku liikmeks tagasivõtmiseks pöörduma enda poolt valitud koguduse vaimuliku poole. Juhul, kui tegemist ei ole sama kogudusega, kust ta kunagi välja astus, saadab vaimulik, kelle poole ta pöördus, vastavasse kogudusse kirikutähe nõudmise, mille alusel talle väljastatakse vajalikud andmed isiku kohta. Isik loetakse taas kiriku liikmeks, kui koguduse õpetaja on teinud vastava kirjaliku otsuse.

Juhul, kui inimene ei olnud varem konfirmeeritud (leeris käinud) tuleb ta täisõiguslikuks koguduseliikmeks saamiseks konfirmeerida ning sellele eelneb koguduse vaimuliku poolt vajalikuks peetav ettevalmistus, olgu leerikursusena või mingil muul viisil. Konfirmatsioon on eeltingimuseks armulauast osasaamisel (välja arvatud teatud erijuhtudel), samuti abielu laulatamisel ning koguduse juhtorganite valimisel.

Seega ei ole taas kiriku liikmeks saamisel leeris käimine hädavajalik, küll aga soovitav, et inimesel oleks võimalik osaleda täielikult koguduseelus.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kiriklikult võib matta iga koguduseliiget, s.t ristitud inimest, erandjuhul ka kirikusse mittekuulunud isikuid. Juhul, kui inimene on ise kirikust välja astunud ega ole väljendanud soovi kirikusse naasta, võib vaimulik olenevalt sellest, kuidas ta konkreetset olukorda hindab, kas matusetalituse läbiviimisest keelduda või selle siiski läbi viia.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Abielu laulatamine väljendab inimeste usku Jumalasse, soovi elada Tema tahte kohaselt ning paluda oma abielule ja perekonnale Jumala õnnistust. Seega on tegemist talitusega, mis on lahutamatult seotud inimeste isikliku ja ühise usuelu ning jumalasuhtega.

Kui abiellujad kuuluvad erinevatesse kirikutesse, siis tuleks omavahel kokku leppida ning paluda oma abielu laulatada ühes nendest kirikutesst, millesse abiellujad kuuluvad. Teatud tingimustel on võimalik ka see, et abielutalituse viivad üheskoos läbi mõlema kiriku vaimulikud.

Luterlikus kirikus on reeglina võimalik laulatada ainult nende inimeste abielu, kes on mõlemad luterliku kiriku liikmed, erandjuhul ka luterliku kiriku liikme abielu mõnda teise kirikusse kuuluva isikuga.

Kui tegemist on veelgi erandlikuma juhtumiga (näiteks ei kuulu kumbki laulatatavatest luterlikku kirikusse), siis võib pöörduda laulatusloa saamiseks peapiiskopi või piiskopi poole, ent selleks tuleks esmalt võtta ühendust selle luterliku koguduse vaimulikuga, kus laulatust soovitakse, et teda oma olukorrast ja konkreetse laulatussoovi põhjustest täpselt informeerida.

Esmalt soovitan siiski pöörduda oma koguduste (nii õigeusu kui katoliku) vaimulike poole ning neilt nõu küsida, kuidas nemad soovitaksid toimida.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Miks öeldakse lahkunud inimesele: "Puhka rahus!" Kas ta jääbki kalmistule? Ma tahaks uskuda, et mu poeg sai taevasse ja kunagi tuleb tagasi või on juba tulnud.</p>

Kristliku arusaama järgi tähendab surm seda, et inimese hing lahutatakse tema ihust. Piibli kõnepruugis tähistatakse hinge ja elu sagedasti ühe ja sama sõnaga, nagu näiteks ka eesti keeles vahel öeldakse, et kellelgi "on eluvaim sees" või kellestki on "eluvaim lahkunud" või keegi "heitis hinge".

Inimese ihu saab seejärel põrmuks ning jääb põrmu kuni ülestõusmispäevani, mil Jumal kõikide lahkunute ihud taas üles äratab ja hingega ühendab ning mil igaüks peab seisma viimse kohtu ees.

Inimese hing, mis surma hetkel ihust lahutatakse, seisab Jumala kohtu ees aga kohe pärast surma, et minna seejärel taevasse või põrgusse, õndsusse või hukatusse, vastavalt sellele, kas inimene suri armuseisundis või mitte, Kristuse läbi Jumalaga lepitatuna või Jumalast lahutatuna.

Jumala ainusündinud Poeg, meie pärast ja meie päästmiseks inimeseks saanud, on oma ristisurma ja ülestõusmisega avanud meile tee taevasse: need, kes on ristitud ning elavad ja surevad usus Temasse ja on Tema läbi oma patud andeks saanud, pärivad igavese õndsuse taevas. See seisneb Jumala vahetus nägemises ning täielikus osasaamises Tema armastusest ja sellega kaasnevast taevasest rõõmust ja õnnest. Seda võib nimetada ka tõeliseks igaveseks rahuks, mis ei tähenda mitte magamist ega tegevusetust, vaid pigem vabanemist kõigest, mis inimest koormab, ja võimaluses piltlikult öeldes täie rinnaga hingata (rahu, puhkus ja hingamine on mõisted, mida ka Piiblis kasutatakse üsna üksteisega kattuvalt, ning kahtlemata seostub nendega ka vabadus).

Palve, et Jumal kingiks lahkunutele igavese rahu, tähendab niisiis eeskätt palvet selle pärast, et need inimesed võiksid minna igavesse ellu. Et nüüd, mil nende maine võitlus - siinkohal on silmas peetud eeskätt vaimulikku võitlus kurja ja patuga, aga samuti kõiki muid maise elu koormaid, vaevanägemist, valu ja katsumusi - on lõpule jõudnud, võiksid nad elada Jumala juures täiuslikus rõõmus ja rahus. Kuna teiste inimeste vaimulik olukord ja vahekord Jumalaga ei ole meile enamasti teada, on taoline palve nende eest igal juhul omal kohal ja väga tähtis.

Viimne kohtumõistmine, mis järgneb kõigi surnute ihulikule ülestõusmisele, teeb avalikuks kõikide inimeste elu, teod ja olukorra; Kristus tuleb taas oma jumalikus auhiilguses ning Jumal võtab kokku ja lõpetab kogu senise maailmaajastu, luues uue taeva ja uue maa.

Niisiis ei tähenda sõnad "Puhka rahus!" või palve "Puhaku nad rahus!" mitte soovi, et surnud jääksid igavesti kalmistule, vaid vastupidi, seda, et nad leiaksid tõelise ja jääva rahu, vabaduse, rõõmu ja elu Jumalas - seda nii hinge kui ihu poolest.

Mis aga puutub Teie lootusesse, et Teie poeg "kunagi tuleb tagasi või on juba tulnud", siis selle kohta on raske midagi ütelda, teadmata, mida Te täpselt selle all mõtlete. Kui Te peate silmas surnute ihulikku ülestõusmist viimsel päeval, siis see aeg on veel ees. Kui aga nõndanimetatud "hingede rändamist" ehk "reinkarnatsiooni", siis see on õpetus, mille kristlik usk väga selgelt tagasi lükkab. Iga inimene on kordumatu, igal inimesel on üks elu siin maa peal ning viimsel päeval ühendab Jumal lahkunute hinged taas nende ülesäratatud (võib öelda ka: uueks loodud) ihudega. Mingit ühest ihust teise rändamist ei ole, ja see tähendab, et see, kuidas me meile antud ainsat elu kasutame, on ülima tähtsusega küsimus. Inimese tähtsaimaks eluülesandeks on õppida tundma Jumalat, leida Kristuses Temaga lepitus ning pälvida nõnda igavene elu.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tahaksin teada, millised on võimalused laulatuseks luteri kirikus, kui üks osapooltest on luteri kiriku liige, kuid teine ei kuulu ühtegi kristlikku konfessiooni ega soovi lasta end ristida ja leeritada (kuid oleks nõus kristliku laulatusega). Kas sellisel juhul on üldse võimalust luteri kirikus abielluda?</p>

Vastavalt kirikuseadustikule peavad laulatatavad olema luterliku kiriku või sellega osaduses oleva kiriku (näiteks metodisti või anglikaani kiriku) liikmed. Erandjuhul võib üks laulatatavatest olla mõne teise kiriku liige, lisaks on ette nähtud «muud juhtumid», mille puhul laulatuseks on nõutav peapiiskopi või piiskopi luba. Niisiis on peapiiskopil või piiskopil õigus otsustada, kas on võimalik laulatada kiriku liiget inimesega, kes ei ole ei leeris käinud ega isegi ristitud.

Formaalsetest küsimustest olulisemad on aga sisulised. Laulatuse juurde kuulub see, et inimene võtab tõsiselt laulatusel kuulutatavat Jumala Sõna ja kristliku abielu aluseks olevat kiriku õpetust ning annab Jumala ees abielutõotuse. Kui inimene kõike seda ei usu – sest millisel muul põhjusel peaks inimene mitte soovima saada ristitud ja vastu võetud kiriku liiimeks? – siis oleks taolise «tõotuse» andmise puhul tegemist silmakirjatsemisega ja valetamisega. Ning kuigi see sünniks n-ö armastuse nimel (selleks, et teha teisele abielupoolele heameelt), ei ole abielu alustamine sisuliselt valetamise ja silmakirjatsemisega sugugi hea alus, millele oma ühist elu rajada.

Abielu on Jumala looming ja kingitus inimesele, ning laulatus tähendab ühelt poolt Jumala jätkuva õnnistuse palumist abielule, teisalt aga ka Jumalaga teatud mõttes lepingusse astumist (just see on abielutõotuste mõte). See tähendab, et palvele saada Jumala õnnistuse osaliseks tuleb vastata omapoolse valmisolekuga elada vastavalt Jumala kui abielu ja üleüldse inimese ja elu Looja tahtele, mis on, nagu juba öeldud, võimalik ainult siis, kui inimene võtab Jumalat, Tema Sõna ja oma suhet Temaga tõsiselt.

See ei tähenda, nagu peaksite laulatusemõttest ilmtingimata loobuma. Pigem tasub oma väljavalitut paluda, et ta leiaks võimaluse osaleda mõnel leerikursusel, et saada lähemaid teadmisi sellest, mis on kirik ja mis on kristlik usk – ja mis on ka kristlik abielu. Leerikursusel osalemine ei too endaga kaasa kohustust saada ristitud – küll aga annab see parema ettevalmistuse selleks, et langetada otsus nii ristimise kui laulatuse poolt või vastu.

Vahest kõige lihtsam oleks, kui pöörduksite selle koguduse vaimuliku poole, kus te tahaksite oma abielu laulatada. Küllap sealt saate nõu nii võimaliku leerikursuse kui kõige muu osas.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti kiriku õpetaja

<p>Minul on 12-aastane tütar. Me elame Soomes, aga soovime last ristida Eestis. Laps on ise valinud luteriusu ja usuõpetuse tunnis õpib nimelt seda usku, kuigi pole veel ristitud. Mina ise olen väiksena ristitud õigeusukirikus ja lapse tulevane ristiema on läbinud luteriusu koolituse ja luerikirikus ristitud. Kas on võimalik ristida last ilma, et ma ise peaksin usku muutma? Lapse isa ei osale lapse kasvatamises ja ei ole ristitud. Kas piisab sellest, et ristiema on luteriusku?</p>

Kirikuseaduse järgi peab vähemalt üks ristitava lapse vanematest (või tema hooldaja või eestkostja) olema luterliku kiriku konfirmeeritud (s.t leeris käinud) liige või mõne teise meie kirikuga osaduses oleva kiriku liige. Kuna meie kirikul puudub kahjuks täielik osadus õigeusu kirikuga, tähendab see, et last Teie poolt kirjeldatud juhul meie kirikus reeglina ristida ei saa.

Põhjus seisneb selles, et ristimise kaudu võetakse inimene konkreetse koguduse ja kiriku liikmeks, ning mitte ainult tema ristivanemate, vaid ka vanemate kohustus on tema kasvatamine vastavalt selle kiriku õpetusele.

Kuna aga Teie laps on juba üsna suur ning saanud ka luterlikku usuõpetust, ja on olemas ka luterlikus kirikus ristitud ja leeris käinud ristiema kandidaat, siis võib Teie lapse ristimine luterlikus kirikus olla siiski võimalik. Seda peab otsustama konkreetse koguduse vaimulik, kelle poole Te ristimissooviga pöördute.

Niisiis on Teil soovitav võtta ühendus konkreetse kogudusega, kus olete mõelnud oma lapse ristida, ning vestelda sel teemal sealse vaimulikuga.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti kiriku õpetaja

<p>Tere! Olen ristitud katoliku kirikus peale sündi ehk ilmselgelt mitte oma vabast tahtest ning puudub kuni tänaseni soov kuuluda kirikusse ja/või olla sellega kuidagi seotud. Õigupoolest pean seda sündmust enda elus rünnakuks oma vabaduse vastu. Kuidas oleks võimalik ristimist tühistada ja kas ma olen kuidagimoodi kiriku liige või kusagil nimekirjas, kui ma pole nüüdseks juba mõnikümmend aastat mitte mingil viisil selle elust osa võtnud, leeris käimisest vms rääkimata? Ettetänades! </p>

Ristimist tühistada ei ole võimalik. Kuna ristimise kaudu saab inimene muuhulgas ka kiriku liikmeks, siis on inimene formaalselt kiriku liige seni, kuni ta ei ole vastavat avaldust esitades kirikust välja astunud. Kui inimesel on selleks kindel soov, tuleb pöörduda koguduse poole, kus ristimine aset leidis.

Kiriku liikmeks võtmine on aga vaid üks tahk ristimisega kaasnevast. Ristimise tähtsaimaks anniks on kiriku õpetuse järgi see, et inimene sünnib seeläbi vaimulikul viisil uuesti, ta puhastatakse talle osaks arvatava Kristuse ristisurma ja ülestõumise viljana sündimisel kaasa saadud pärispatust (ning, kui tegemist ei ole vastsündinuga, ka kõigist isiklikest pattudest) ja temast saab Jumala laps, Jumala perekonna liige.

Ristimisega kaasneb kohustus Jumalat usus tundma õppida ning sellele vastavalt elada. Lapse ristimise puhul on vastutus selle eest kuni lapse täisealiseks saamiseni tema vanematel ja ristivanematel. Juhul, kui inimene on teadlikult usust lahti ütelnud, jääb ta ilma ka talle ristimisel pakutud Jumala armust ning ta satub vaimuliku surma olukorda. Siinkohal on kahtlemata oluline justnimelt küsimus inimese teadlikkusest – seepärast soovitan Teilgi enne kirikust lahkumist püüda kirikut, selle olemust, kristlikku usku ja Jumalat tundma õppida, et mitte teha ebateadlikke otsuseid.

Mis puutub sellesse, nagu oleks lapse ristimine «rünnak tema vabaduse vastu», siis võib muidugi öelda, et jah, see on samasugune rünnak inimese vabaduse vastu, nagu näiteks tema sünnitamine siia maailma ilma tema käest küsimata, või tema eest hoolitsemine (teda toites, jootes, riietades, pestes, õpetades) ilma, et oleks oodatud, kuni ta saab täisealiseks ning oskab seda ise teadlikult tahta ja nõuda.

Taoline mõtteviis on lihtsalt absurdne: pigem kuulub inimväärikuse (ja ka vabaduse) juurde tänulikkus selle eest, mis inimesele on antud, ning – juhul, kui kõigest on raske kohe aru saada – püüd oma vanemaid (ja teisi heategijaid) austades aktsepteerida ja nende toimimise motiive mõista. Iga lapsevanema jaoks peaks olema enesestmõistetav soov anda oma lapsele parimat, seda nii ihu, hinge kui vaimu poolest. 

Loodan, et leiate aega ja head tahet, et neis asjus selgusele jõuda, ning õpite hindama seda suurt armu ja kutsumust, mida ristimine endast kujutab.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere õhtust. Milline on teenustasu EELK kirikutes urnimatuse registreerimise eest märkmikusse? Ei kasutanud kirikuõpetaja teenust.</p>

Kirikus kehtiva korra kohaselt kantakse kogudustes toimetatud ametitalitused vastavatesse talitusraamatutesse, matused niisiis Matuste raamatusse.

Kui koguduses ei ole konkreetse inimese matusetalitust läbi viidud, siis ei saa seda ka Matuste raamatusse kirja panna.

Lisaks talitusraamatutele peetakse koguduses ka personaalraamatut, millesse tehakse sissekanded koguduse liikme isikuandmete, kiriklike talituste ja tegevuse kohta koguduseliikmena. Juhul, kui inimene on olnud koguduse liige ja kantud koguduse personaalraamatusse, on võimalik sinna märkida ka andmed tema surma ja matmise kohta. Kas selle eest on ette nähtud tasu ning kui suur see tasu on, sõltub kohalikust kogudusest.

Hoopis olulisem on aga küsimus, miks kiriku liiget ei ole matnud vaimulik. Kui tegemist on kogemata juhtunud eksitusega, siis on soovitav pöörduda tema kodukoguduse vaimuliku poole ning paluda näiteks õnnistamistalituse või palvuse läbiviimist haual või vähemalt hingepalvet koguduse jumalateenistusel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Mul on küsimus lapse ristimise kohta. Kas ristivanemaks võib olla ka teise kiriku liige? Soovin lapsele ristiemaks oma õde, kes on aga seitsmenda päeva adventistide koguduse liige. Nende kirikus lapsi ei ristita, ristitakse vaid täiskasvanuid. Tema ise sooviks väga ristivanemaks olla, kuid kirikut sellepärast vahetada ei soovi. </p>

Meie kirikus kehtiva korra kohaselt peab ristivanem olema luterliku kiriku konfirmeeritud liige või erandina mõne teise lasteristimist tunnustava konfessiooni (näiteks rooma-katoliku või õigeusu kiriku) liige.

Kuna adventistid ei pea lasteristimist õigeks, ei saa nad olla ka ristivanemaks.

Peamiseks erinevuseks luterliku kiriku ja adventistide ristimiskäsitluses on see, et kui kiriku õpetuse kohaselt on ristimine sakrament, s.t Kristuse enda poolt seatud püha toiming, päästevahend, mille kaudu Jumal sünnitab inimese vee ja Püha Vaimu läbi vaimulikul viisil uuesti ning ristitav saab osaliseks Kristuse ristisurmas ja ülestõusmises, siis adventistide arusaama kohaselt on ristimine pigem inimesepoolne tegu, mille kaudu inimene tunnistab oma usku Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisse ning näitab, et ta on surnud patule ja soovib elada uut elu.

Ka luterliku arusaama järgi peab ristimisega kaasnema usk ja oma usust tunnistuse andmine, aga seda vastusena Jumala armule, mida Jumal inimesele ristimise ja oma Sõna kaudu pakub. Sellest tuleneb ka erinev arusaamine lasteristimisest: kuna kiriku õpetuse järgi vajavad kõik inimesed eranditult Jumala armu ning Kristus kutsub enda juurde mitte ainult täiskasvanuid, vaid täiesti selgelt ka lapsi, on ristimine vajalik ja võimalik nii seni ristimata täiskasvanutele kui lastele.

Ristivanema ülesanne on aidata kaasa lapse kristlikul kasvatamisel ja õpetamisel, kusjuures viimase puhul peetakse silmas kõike seda, mida kirik õpetab. Paraku ei saa adventist just taoliste erinevate arusaamade tõttu seda ülesannet täita.

Kõik eelöeldu ei tähenda, et Teie õde ei võiks Teile siiski lapse kasvatamisel võimalust mööda abiks olla, iseäranis tema eest palvetamisel ning talle taoliste kristlike tõdede edasiandmisel, mis on ühised nii luterlastele kui adventistidele.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Soov on laps 1a ja 4 kuune ristida luterlikus kirikus. Mina ehk ema olen vene õigeusku, mees on luterlane - kuid ta täpselt ei tea, kas on ristitud, kuid järgib luterlikku usku. Oleme abielus, laulatatud ei ole. Ristivanemaks oleks mehe õde kes on ka luteriusku. Leeri läbinud ei ole minu teada kumbki. Milliseid toiminguid peaksime ette võtma, et laps ristida lasta teie kirikus?</p>

Lapse ristimisel on väga tähtis, et ristitud laps kasvaks teadlikuna nii sellest, et ta on ristitud, kui ka sellest, mida ristimine ja ristitud olemine tähendab ning mis on kristlik usk.

Kirik õpetab, et ristimine on püha talitus, sakrament, mille kaudu Jumal sünnitab inimese vaimulikul viisil uuesti igaveseks eluks ning inimesest saab Jumala laps ja kiriku liige. Ristimises saab inimesele osaks õigeksmõistmine Jumala armust Jeesuse Kristuse ristisurma ja ülestõusmise läbi, päästmine igavesest hukatusest ning Jumala pühitseva armu ja Püha Vaimu viljade valamine inimesse.

Vanemate ja ristivanemate kohustus on hoolitseda oma lapse ja ristilapse kristliku kasvatamise eest ning olla talle igas mõttes, ka usuliselt, eeskujuks ja toeks. See tähendab, et lapse ristimisel peavad ka vanemad (või vähemalt üks neist) olema teadlikud kristlased.

Teie olukorras on soovitav leida kõigepealt sobiv kogudus (enamasti on selleks elukohale lähim – luterlikud kogudused on olemas kõikjal üle Eesti) ning võtta ühendust selle koguduse vaimulikuga. Seejärel tuleks vastavalt kokkuleppele kohaliku vaimulikuga läbida leerikursus – soovitan seda mõlemale, nii Teile endale kui Teie abikaasale. Ühtlasi saab koguduse vaimulik olla abiks selle väljaselgitamisel, kas, kus ja millal Teie mees on ristitud. Leeris peaks olema kindlasti käinud ka ristivanemad. Pärast leeriettevalmistuse lõppu saab teid võtta vastu koguduse liikmeks ning seejärel ristida ka teie lapse. Hea oleks laulatada ka abielu.

Kuna praegusel ajal on inimestel tihtipeale erinevate kohustuste tõttu väga raske osaleda regulaarsetel leerikursustel, on vaimulikud alati valmis aitama leida just teile sobivat vormi leeriõpetuse saamiseks. Peamine on teie enda valmisolek ja soov kristlikku usku tundma õppida, selles elada ja sellest tulenevalt seda ka oma lapsega jagada. Kindlasti ei ole vaja karta, nagu oleksid asjaajamised liiga keerulised – julgustan teid võtma ühendust oma kodukoha (või teile muul põhjusel sobiliku) kogudusega ning kindlasti te saate sealt edasist juhatust ja abi.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Mure on selles,et mind paluti ristivanemaks, kuid olen vaid ristitud. Kas leeritamata inimene saab olla ristivanem? Ristimine toimub juba augustis. </p>

Ei, leeritamata inimene ristivanemaks olla ei saa. Ristivanema peamine ülesanne on aidata oma ristilast kristlikus usus kasvatada ja õpetada, ning leeris käimine – see tähendab leeriõpetusest osa saamine – on sel puhul hädavajalikuks eelduseks, kuna ainult omaenda usus ja kiriku õpetuses teadlik inimene saab seda usku ja õpetust kellelegi teisele, näiteks oma ristilapsele, edasi anda.

Kui Teil on tõsine soov elada ise kristlasena ning aidata selles ka last, kelle ristivanemaks Teid on palutud, siis on kõige parem võtta ühendust endale sobiva (soovitavalt kodupaigale lähima) kogudusega ning uurida sealt, millised võimalused oleks osaleda lähemal ajal leerikursusel. Tavaliselt on sellised võimalused täiesti olemas, kõige tähtsam on inimese enda siiras soov ja valmisolek.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere! Küsimus on selline, et tahan  ristipojale ristimisel kinkida risti kaela! Aga tahaks teada, mida sinna peale graveerida? Kas nimi ja sünnikuupäev või ristimise kuupäev või peaks seal midagi muud olema?</p>

Tere!

Kaelarist (koos ketiga), mille vaimulik saab ristimistalituse käigus õnnistada, on ristimise puhul tõesti kohane kingitus. Ehkki otseseid reegleid sellele graveerimise osas kehtestatud ei ole, võiks ristipoja nimi ning ristimise kuupäev olla kohased: nimi, et risti kaduma minnes leidjal seda tagastada oleks võimalik ning ristimise kuupäev, et risti kandjale seda tähtsat sündmust meenutada. Hea on enne ristimist ka talitust läbi viiva vaimulikuga läbi arutada, millal toimub risti õnnistamine ja üleandmine.

Õnnistussooviga

Toomas Nigola, Põlva Maarja koguduse õpetaja

<p>Inimene, kes on lapsena ristitud ja luteri kirikus leeris käinud ning on ka ristivanemaks, on nüüdseks jõudnud baptistide koguduse juurde, kus laseb end uuesti ristida. Olen ise luteri usku ja ei mõista seda päris hästi. Kas see uuesti ristimine mõjutab ka kuidagi ristivanemaks olemist?</p>

Ristivanema peamiseks kohustuseks on olla oma ristilapsele eeskujuks ja eestpalvetajaks ning tema vanematele abiks lapse kasvatamisel kristlikus usus. Seepärast on nõutav, et ristivanem peab olema kiriku täisõiguslik liige, s.t ka ise ristitud (kas lapsena või täisealisena) ning leeris käies omandanud vähemalt peamised kristlikku usku puudutavad teadmised.

Inimese puhul, kes, olles lapsena ristitud (s.t peaks olema pärit kristlikust perekonnast) ning ka leeris käinud, otsustab vahetada kogudust ning lasta end «uuesti ristida», tekib paratamatult kahtlus, kas ta on olnud leeritõotust andes ja ka ristivanema kohustusi enese peale võttes siiras või päris teadlik. Üsna tõenäoline on, et puudu on olnud mõlemast. Seepärast võib ühelt poolt – inimlikult – möönda, et kui ta on otsustanud nüüd oma usku tõsiselt võtta, siis on asjad läinud paremaks.

Paraku ei ole kõik niisama lihtne, kuna baptistide arusaam ristimisest ja sellest tulenevalt ka sellest, mismoodi toimub inimese osasaamine Jumala armust Jeesuses Kristuses, erineb oluliselt traditsiooniliste kirikute, sh luterliku kiriku omast.

Lühidalt öeldes on ristimisega seonduvad õpetuslikud erinevused järgmised. Baptistide arusaama järgi on ristimine inimese vastus talle Kristuses oma armu pakkunud Jumalale. See on tunnistus, et inimene on uuesti sündinud, surnud vanale ja tõusnud üles uuele elule Kristuses. Kiriku õpetuse järgi on ristimine aga sakrament, objektiivne armuvahend, mille kaudu Jumal sünnitab inimese vaimulikult uuesti, tehes ta oma päästva armu osaliseks, millest inimene usus kinni võtab. Niisiis seisneb siin peamine küsimus selles, kas mõista ristimist eeskätt inimese või Jumala teona.

Kuidas inimene, kes on võtnud omaks baptistliku arusaama ristimisest, saab olla ristivanemaks luterlikus kirikus ristitud lastele, on sellest tulenevalt üsna keeruline küsimus.

Kuna tegemist ei ole pelgalt formaalsusega, vaid ühelt poolt väga olulise usu- ja igavikuküsimusega, teisalt aga kindlasti ka inimeste isiklikke omavahelisi suhteid puudutavaga, ei ole ilmselt hea rahulduda puhtformaalse lahendusega (ükskõik, kas see tähendaks asjade jätmist nii, nagu need on, või vastupidiselt järsku suhete katkestamist).

Pigem oleks õige minna üheskoos oma koguduse vaimuliku juurde (või selle vaimuliku juurde, kes lapse ristis), ning temaga vesteldes ning kõike põhjalikult ja avameelselt läbi arutades otsustada, kuidas edasi toimida.

Kõige parem oleks, kui too inimene, kes on otsustanud lasta end «uuesti ristida», läheks oma endise koguduse (või leerikoguduse) vaimuliku juurde ning katsuks tema abiga jõuda selgusele nii oma usus kui ka selles, mida oleks kõige õigem teha. See võib olla tähtis seda enam, et tihtipeale ei vaheta inimesed kogudust mitte puhtalt usulistel motiividel, vaid pigem muudel, enamasti rikkiläinud inimsuhete tõttu, mis tuleks niikuinii ära klaarida (möönan, et siinkohal on tegemist üksnes üldistava oletusega, kuna ma ei tunne konkreetseid asjaolusid).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Oleme abikaasaga ühe väikese tüdruku ristivanemad. Laps on alles 2-aastane, kelle ristivanemateks olime nõus hakkama. Kahjuks, aga lapse ema ja isa ei suhtle meiega enam absoluutselt ja läbi käimist perekonniti ei ole. Lapsega tegelemist, kingituste tegemist ega sünnipäevade pidamist meil ei ole. Selle 2 aasta jooksul oleme näinud last vaid 2-3 korda. Kui soovime külla minna, siis leitakse alati vabandused jms. </p> <p>Soovin teada kas on võimalik sellest ametist kuidagi ka loobuda? Sooviksime siis lõpetada sellele lapsele ristivanemaks olemise, kuna mingeid sidemeid meil pole ja ei tule ka tulevikus. Kui midagi peaks juhtuma, ei sooviks me seda last toetada või oma perre võtta, kui võõrast, sest kui vanemad ise suhtlust ei pea ja huvi üles ei näita, siis pole nagu võimalik lapsega ka suhelda.</p>

Ristivanemaks olemisest formaalselt loobuda ei saa. Kahjuks juhtub sagedasti, et ristivanemad ei täida reaalselt neid kohustusi, mis nad on enda peale võtnud, ning küllap tuleb vahel ette sedagi, et kuigi ristivanemad oleksid valmis, kaob mingil muul põhjusel, näiteks lapsevanemate soovi või soovimatuse tõttu, side ristilapse ja ristivanemate vahel.

See aga ei tähenda, et ristivanemad peaksid veel omalt poolt selle sideme katkestamisele kaasa aitama. Ristivanema peamiseks kohustuseks on oma ristilapse ja tema vanemate eest palvetada, ristilapsele oma eluga eeskujuks olla ja võimalust mööda tema kasvatamisel (eriti usulisel kasvatamisel) kaasa aidata.

Kui nüüd viimane ei ole parajasti võimalik – aga asjad võivad muutuda ning kaks aastat on kogu inimeaga võrreldes väga lühikene aeg –, siis seda tähtsamad on esimesena nimetatud asjad: olla eeskujuks ja eestpalvetajaks.

Praeguses olukorras saate olla eeskujuks eeskätt ustavusega – sellega, et peate kinni lapse ristimisel antud tõotustest, hoolimata sellest, et see on väga keeruline või tundub isegi inimlikult võimatuna. Mõelge, millises olukorras on tõotustest kinnipidamine olulisem ja väärtuslikum: kas siis, kui see on kerge ja enesestmõistetav, või siis, kui tulevad – võib-olla isegi ületamatuna näivad – raskused?

Ning too kõige esimesena nimetatu – eestpalve. See on võimalik alati ja see on kõige tähtsam üldse. Väga inimlikult öeldes: kui õnnelikud oleksime, kui teaksime – või saaksime kunagi, kasvõi paljude aastate pärast, teada –, et on või oli keegi, kes iga päev meie peale mõtles, kes meie eest palvetas. Nagu me usume, et igal inimesel on oma ingel, kes teda varjab ja kaitseb, ükskõik, kas inimene paneb teda tähele ja teab tema olemasolust või mitte, nii võiks, teatud ülekantud tähenduses muidugi, mõista ennast ka ristivanem, eriti olukorras, kus ta ei saagi oma ristilapse heaks teha rohkem kui tema eest palvetada. Seda ei ole sugugi vähe, sest palve tähendab selle, kelle eest palvetatakse, usaldamist Jumala kätte – ja mida paremat võiks inimesega sündida kui see, et ta on Jumala käes?

Kui viimaks jääbki nii, et teil ei teki oma ristilapsega kunagi isiklikku usalduslikku suhet, siis pole midagi parata, kahjuks kuuluvad sellised olukorrad meie katkiläinud maailma juurde. Aga võib-olla on nii, et mingi aja pärast see suhe tekib – nagu juba öeldud, ehk alles paljude aastate möödudes. Kuigi Jumal on alati ustav, vajame inimestena ka inimlikke eeskujusid ja märke – ning nii, nagu me eeldame, et Jumal hoolib meist ning on alati kohal ja olemas ka nende jaoks, kes on Ta unustanud, peaks seda olema ka ristivanem. See võib olla valus, see võib tekitada meelehärmi, see võib lüüa eneseuhkuse pihta – aga jäädes ustavaks ning täites ristimisel antud tõotusi järgime Jumala enda eeskuju ning teeme teiste tegematajätmistest hoolimata seda, milleks oleme kutsutud. Just selles seisneb ka armastus kui iga inimese kõrgeim kutsumus, ning tõeline, Kristuses ilmsiks saanud inimlikkus.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere! Tekkis küsimus, kas mul on võimalik käia kuskil teises kirikus leeris, kuigi olen ristitud hoopis teises kirikus. </p>

Kuna leeris käimine on reeglina eeltingimuseks koguduse täisõiguslikuks liikmeks saamisele, siis on hea, et inimene käib leeris seal, kus tal on edaspidi kõige parem koguduseelus osaleda. Enamasti on selleks inimese kodupaigale lähim kogudus, seepärast ei ole sugugi vajalik, et inimene käiks leeris sealsamas, kus ta on ristitud (juhul, kui tema elupaik on pärast ristimist vahetunud).

Küll aga tuleb sellest, et ollakse ristitud teises koguduses, informeerida leerikursuse alguses leerikoguduse vaimulikku, kes saadab kogudusse, kus leeritatav on ristitud, kirikutähe nõudmise vastava kinnituse ja konfirmatsioonitalituse läbiviimiseks vajaliku loa saamiseks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere, mul on küsimus Jumala laste (sulaste), s.o EELK-s ristitud ja õnnistatud ning koguduse liikmeks vastu võetud inimeste laste kohta. Ma tean, et Piiblis on tõotusi Jumala sulaste laste kohta, kuid ei oska neid praegu isegi mitte neti Piiblist leida. Kas Te saaksite mind juhatada?Tere, mul on küsimus Jumala laste (sulaste), s.o EELK-s ristitud ja õnnistatud ning koguduse liikmeks vastu võetud inimeste laste kohta. Ma tean, et Piiblis on tõotusi Jumala sulaste laste kohta, kuid ei oska neid praegu isegi mitte neti Piiblist leida. Kas Te saaksite mind juhatada?<br />  </p>

Piibel on väga «perekeskne» raamat. Tõsi, Piibel on samal ajal ka väga realistlik ning kõneleb seetõttu peresuhetestki pattulanguse ja seeläbi rikutud inimloomuse kontekstis. Ometi näeme Pühakirja alguslehekülgedest peale, kui suure väärtuse Jumala Sõna omistab perekonnale, nii abikaasade omavahelistele kui eriti laste ja vanemate vahelistele suhetele. Teadmine Jumalast, usk Jumalasse, jumalasuhe võrsub enamasti perekonnast, Jumal on «isade Jumal» ning Tema tõotused ja hoiatused on seatud põlvest põlve edasi andmiseks. Ka Jumala enda suhet inimeste ja rahvastega võrreldakse kas abikaasade vahelise suhtega või isa (või ka ema) suhtega oma lastesse.

Nagu Vana Testament, nii peab ka Uus Testament perekonda äärmiselt tähtsaks, sellest annavad tunnistust näiteks apostel Pauluse kirjades seisvad «kodukorrad» (vt nt Kl 3-4 ja Ef 5-6), mis seostavad meile Kristuses kingitud uue elu otseselt ka sellega, millised on inimeste omavahelised suhted nii ühiskonnas kui eeskätt perekonnas.

Ka lunastuslugu käsitletakse teatud mõttes perekondlikuna ja perekondadele suunatuna. Nii ütleb püha Peetrus Nelipüha jutluses muuhulgas: «Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.»

See tähendab ühelt poolt, et rõõmusõnum ning sellest osasaamine (usu ja ristimise kaudu) ei ole reserveeritud üksnes täiskasvanutele, vaid ka lastele (seepärast praktiseeritakse traditsioonilistes kirikutes lasteristimist), teisalt aga, et Jumal kinnitab oma õnnistust eriliselt neile lastele, kes võrsuvad kristlikes peredes (ühtlasi kaasneb sellega möödapääsmatult vanemate vastutus oma lapsi vastavalt kristlikule usule kasvatada).

Üheks rohket mõtteainet pakkuvaks ja vastakaidki arvamusi tekitavaks pühakirjakohaks on 1Kr 7:13-14: «Kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.»

Vahel tehakse sellest järeldus, nagu poleks tarvis kristlaste lapsi ristida, kuna nad on juba niikuinii «pühad». (Samas ei ole kuulda arvamus, nagu poleks kristlasest mehe või naise mittekristlasest abikaasat vaja ristida, kui too tuleb usule ja tahab kristlaseks saada.) Siin tuleb «rüvedust» ja «pühadust» või «pühitsemist» mõista vanatestamentlikust taustast lähtudes, mille juurde kuulus arusaamine nn rituaalsest puhtusest või ebapuhtusest. Üldine arusaamine oli, et juutidel ei kõlvanud paganatega läbi käia, näiteks üheskoos süüa, rääkimata abiellumisest ja laste saamisest. Paganaid peeti ebapuhasteks ning taoline kokkupuude nendega tähendas ka juudi jaoks «rüvetumist».

Sarnaseid arvamusi käis ilmselt kaasas ka esimeste kristlastega, koguni taolise kahetsusväärse juhtumini, mida püha Paulus kirjeldab Gl 2:11jj: «Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista. Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid. Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase. Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?»

Küllap kerkis aeg-ajalt esile ka küsimus, kas kristlaseks saanud mees või naine võib elada koos oma uskmatu, paganast abikaasaga. Pauluse vastus on selge: kui too tahab kooselu jätkata, siis ärgu kristlasest abielupool otsigu lahutust. Abielu on Jumala seadmine, lapsed on Jumala kingitus, ja seepärast ei saa isegi mittekristlasest abikaasa (või ristimata lapsed) kristlasest meest või naist kuidagi «rüvetada».

See aga ei tähenda, nagu ei tuleks lapsi ristida. Vastupidi, kui mõistame, et lapsed on Jumala kingitus, siis on enesestmõistetav, et tahame nad Jumala, meie Looja, kätte ja Tema kaitse alla usaldada. Ja kui usume, et ainus tee igavesse ellu ja õndsusesse on lunastus Kristuses, mille osaliseks me saame usu ja ristimise kaudu, siis ei tohi me seda oma lastele keelata, vaid peame andma neile võimaluse selle armu osaliseks saada, ning muidugi neid täie vastutustunde ja pühendumisega usus kasvatama.

Üks käsk ja tõotus, mida püha Paulus tsiteerib, on järgmine: «Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! Austa oma isa ja ema, see on esimene käsusõna tõotusega, et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» (Ef 6:1-3) Kahtlemata kehtib see käsk (ja sellest tulenevalt ka tõotus) mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste puhul, kuna tegemist on loomuseadusega (mis on üles tähendatud Jumala kümne käsuna), aga eriliselt peaksid seda südames kandma ja sellele vastavalt elada püüdma kristlased.

Kuna Jumal ootab inimeselt vaba armastust ja andumust vastusena oma ennastandvale armastusele, ei ole Jumala tõotused midagi automaatselt täituvat, kuid teades, et Jumal ei tõota miskit, mis oleks vastuolus Tema endaga ega poleks Tema poolt kindel, saame olla julged, et ennast ja oma lapsi Tema kätte usaldades võime päevast päeva kogeda Tema õnnistuse ja armu täiust.

Piibel on väga «perekeskne» raamat. Tõsi, Piibel on samal ajal ka väga realistlik ning kõneleb seetõttu peresuhetestki pattulanguse ja seeläbi rikutud inimloomuse kontekstis. Ometi näeme Pühakirja alguslehekülgedest peale, kui suure väärtuse Jumala Sõna omistab perekonnale, nii abikaasade omavahelistele kui eriti laste ja vanemate vahelistele suhetele. Teadmine Jumalast, usk Jumalasse, jumalasuhe võrsub enamasti perekonnast, Jumal on «isade Jumal» ning Tema tõotused ja hoiatused on seatud põlvest põlve edasi andmiseks. Ka Jumala enda suhet inimeste ja rahvastega võrreldakse kas abikaasade vahelise suhtega või isa (või ka ema) suhtega oma lastesse.

Nagu Vana Testament, nii peab ka Uus Testament perekonda äärmiselt tähtsaks, sellest annavad tunnistust näiteks apostel Pauluse kirjades seisvad «kodukorrad» (vt nt Kl 3-4 ja Ef 5-6), mis seostavad meile Kristuses kingitud uue elu otseselt ka sellega, millised on inimeste omavahelised suhted nii ühiskonnas kui eeskätt perekonnas.

Ka lunastuslugu käsitletakse teatud mõttes perekondlikuna ja perekondadele suunatuna. Nii ütleb püha Peetrus Nelipüha jutluses muuhulgas: «Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.»

See tähendab ühelt poolt, et rõõmusõnum ning sellest osasaamine (usu ja ristimise kaudu) ei ole reserveeritud üksnes täiskasvanutele, vaid ka lastele (seepärast praktiseeritakse traditsioonilistes kirikutes lasteristimist), teisalt aga, et Jumal kinnitab oma õnnistust eriliselt neile lastele, kes võrsuvad kristlikes peredes (ühtlasi kaasneb sellega möödapääsmatult vanemate vastutus oma lapsi vastavalt kristlikule usule kasvatada).

Üheks rohket mõtteainet pakkuvaks ja vastakaidki arvamusi tekitavaks pühakirjakohaks on 1Kr 7:13-14: «Kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.»

Vahel tehakse sellest järeldus, nagu poleks tarvis kristlaste lapsi ristida, kuna nad on juba niikuinii «pühad». (Samas ei ole kuulda arvamus, nagu poleks kristlasest mehe või naise mittekristlasest abikaasat vaja ristida, kui too tuleb usule ja tahab kristlaseks saada.) Siin tuleb «rüvedust» ja «pühadust» või «pühitsemist» mõista vanatestamentlikust taustast lähtudes, mille juurde kuulus arusaamine nn rituaalsest puhtusest või ebapuhtusest. Üldine arusaamine oli, et juutidel ei kõlvanud paganatega läbi käia, näiteks üheskoos süüa, rääkimata abiellumisest ja laste saamisest. Paganaid peeti ebapuhasteks ning taoline kokkupuude nendega tähendas ka juudi jaoks «rüvetumist».

Sarnaseid arvamusi käis ilmselt kaasas ka esimeste kristlastega, koguni taolise kahetsusväärse juhtumini, mida püha Paulus kirjeldab Gl 2:11jj: «Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista. Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid. Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase. Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?»

Küllap kerkis aeg-ajalt esile ka küsimus, kas kristlaseks saanud mees või naine võib elada koos oma uskmatu, paganast abikaasaga. Pauluse vastus on selge: kui too tahab kooselu jätkata, siis ärgu kristlasest abielupool otsigu lahutust. Abielu on Jumala seadmine, lapsed on Jumala kingitus, ja seepärast ei saa isegi mittekristlasest abikaasa (või ristimata lapsed) kristlasest meest või naist kuidagi «rüvetada».

See aga ei tähenda, nagu ei tuleks lapsi ristida. Vastupidi, kui mõistame, et lapsed on Jumala kingitus, siis on enesestmõistetav, et tahame nad Jumala, meie Looja, kätte ja Tema kaitse alla usaldada. Ja kui usume, et ainus tee igavesse ellu ja õndsusesse on lunastus Kristuses, mille osaliseks me saame usu ja ristimise kaudu, siis ei tohi me seda oma lastele keelata, vaid peame andma neile võimaluse selle armu osaliseks saada, ning muidugi neid täie vastutustunde ja pühendumisega usus kasvatama.

Üks käsk ja tõotus, mida püha Paulus tsiteerib, on järgmine: «Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! Austa oma isa ja ema, see on esimene käsusõna tõotusega, et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» (Ef 6:1-3) Kahtlemata kehtib see käsk (ja sellest tulenevalt ka tõotus) mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste puhul, kuna tegemist on loomuseadusega (mis on üles tähendatud Jumala kümne käsuna), aga eriliselt peaksid seda südames kandma ja sellele vastavalt elada püüdma kristlased.

Kuna Jumal ootab inimeselt vaba armastust ja andumust vastusena oma ennastandvale armastusele, ei ole Jumala tõotused midagi automaatselt täituvat, kuid teades, et Jumal ei tõota miskit, mis oleks vastuolus Tema endaga ega poleks Tema poolt kindel, saame olla julged, et ennast ja oma lapsi Tema kätte usaldades võime päevast päeva kogeda Tema õnnistuse ja armu täiust.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Palun, kas võite anda nõu ja selgitada, kuidas on kombekas käituda lähedase inimese surma järel tema hauaga ja tema isiklike asjadega? Olen mõnelt poolt kuulnud, nagu poleks kohane üldse enne 40 päeva haual käia, seal küünlaid süüdata, närtsinud ja mädanema läinud lilli ära korjata jne. Või kuuluvad sellised arusaamad vaid vene õigeusu juurde? Ja millal on sobiv asuda liigutama/puudutama lahkunu asju, esemeid, elamist? </p>

Kirik ei sea õigupoolest lahkunute haua külastamisele mingeid piiranguid. Tõsi, on teatavad soovitused, mida peetakse oluliseks eriti õigeusu kirikus, näiteks lahkunu mälestamine ja hingepalve kolmandal, üheksandal ja eriti neljakümnendal päeval pärast surma, ning haudade külastamine teatud päevadel aastas. Meie traditsioonis on taolisteks päevadeks eriti kirikuaasta viimane pühapäev ehk surnute mälestuspüha (või igavikupühapäev), samuti 2. novembril tähistatav hingedepäev ning jaanipäev, 24. juuni. Haual sobib käia ka inimese sünni-, surma- ja matuseaastapäeval, aga muidugi võib seda teha märksa sagedamini, eriti selleks, et hauda korras hoida.

Siin-seal levinud tava mitte puudutada hauda enne neljakümne päeva möödumist surmast võib olla seotud sooviga lahkunust kuidagi veel kinni hoida. Sama põhjus võib olla ka soovitusel mitte tegeleda tema isiklike asjadega surmale järgnenud neljakümne päeva jooksul. Siinkohal võib ainult soovitada, et kõige olulisem on pidada silmas, et lahkunut meenutataks väärikalt ja austusega – ja selle juurde kuulub kindlasti ka tema haua korras hoidmine, nii et närtsinud lilled ja muu selletaoline tuleks kindlasti jooksvalt ära koristada. Samuti võib käia küünlaid süütamas nii sageli, kui leinajad seda vajalikuks peavad.

Inimesest maha jäänud asjade puhul tuleb katsuda toimida võimalikult taktitundeliselt: on esemeid, mis võivad olla kellelegi väga kallid ja mille lihtsalt ära viskamine võib mõjuda kellelegi solvavalt, neile haiget teha. Siiski ei tasu asjadesse kinni jääda, kuna me saame armsat inimest südames kanda ka ilma, et kõik temast maha jääva puudutamata seisma jätaksime.

Mis veelgi tähtsam: meie usk ja lootus, meie troost ja lohutus ei seisne mitte kaduvates asjades, vaid me loodame Jumala armule ning ootame usus ülestõusmist ja igavest elu, see tähendab ka taaskohtumist oma armsatega. Seepärast on kõige parem viis oma lähedasi austada ja mälestada see, kui mõtleme palves nende peale ja usaldame ka iseennast Jumala kätte, et võiksime kord ülestõusmispäeval nii oma Issandat kui oma lähedasi taas rõõmuga näha.

Ka haual käies on hea lisaks selle korrastamisele süüdata seal usu, lootuse ja armastuse märgina küünal ning võtta aega palveks. Võimalusel tasub kutsuda näiteks kord aastas vaimulik hauale mälestuspalvust pidama.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kui mu ema on ristitud ajal, millal ta mind ootas (7.-8. kuu), kas siis olen ka mina ristitud?</p>

Ei. Kirik on seisukohal, et inimese elu algab eostamisega, seega on emaihus olev inimene (ka juba lootena) mitte osa ema kehast, vaid uus inimene, kes, pärast seda, kui ta on sündinud siia maailma, vajab isiklikult ristimist (ja teisi kiriklikke toiminguid), mille kaudu talle saab osaks Jumala päästev arm.

Kirikus on küll läbi aegade arutletud eriolukordade üle, nagu näiteks ema surm enne, kui laps on jõudnud sündida, või ka oht, et laps võib sündimisel surra. Sellisel juhul on üldine seisukoht, et ristida saab, kui on võimalik valada vett lapse pea peale. Aga seegi näitab, et laps tuleb ristida isiklikult, ei piisa sellest, et ema on ristitud, olgu või lapse kandmise ajal.

Ristimine on sakrament, s.t püha talitus, mille kaudu inimene sünnib vaimulikul viisil uuesti, tema üle nimetatakse Kolmainu Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimi ja temast saab lisaks sellele, et ta on oma maiste vanemate laps, ka Jumala laps ja pärija. Kuna iga inimene on Jumala loodu ning saab elada täisväärtuslikku elu nii siin maailmas kui ka igavesti üksnes siis, kui tema vahetu ühendus Jumala kui meie eluallikaga, mis on inimkonna patu tõttu katkenud, on Jumala armu läbi taastatud, siis vajab iga inimene ka ristimist.

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

Vastan nii inglise kui keeles.

The first basic requirement for a child to be baptized is that at least one of his or her parents be a baptized and confirmed member of the Church. There should also be the consent of both parents to baptize the child.

If the child is not an infant but already of school age, it would be good if the child could have a preparation for baptism, for example by attending a Sunday school.

All children who are baptized must have at least one godparent who must be a baptized and confirmed member of the Church. A godparent as well as the parent(s) of the child must live a life in conformity with the teachings of the Church. The duty of a godparent is to ensure that the child is well versed in the fundamentals and practices of Chistian faith, helping the child in its spiritual journey.

For more detailed and practical information about the baptismal service, please contact your local church.

Esimene põhinõue lapse ristimiseks on, et vähemalt üks tema vanematest peab olema ristitud ja konfirmeeritud kirikuliige. Lapse ristimiseks peaks võimalusel olema mõlema vanema nõusolek.

Kui tegemist ei ole enam väikelapsega, vaid juba kooliealisega, oleks hea, kui laps saaks ka ise teatava ettevalmistuse ristimiseks, näiteks pühapäevakoolis käies.

Kõigil ristitud lastel peab olema vähemalt üks ristivanem, kes peab olema ristitud ja konfirmeeritud kirikuliige. Ristivanem ja lapse vanem(ad) peavad elama kooskõlas kiriku õpetusega. Ristivanema ülesandeks on saata oma ristilast tema vaimulikul teekonnal, hoolitsedes selle eest, et laps kasvab üles kristlikus usus ja elus.

Lähema ja praktilise informatsiooni saamiseks ristimistalituse kohta võtke palun ühendust oma kohaliku kogudusega.

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

<p>Mul suri ema. Ta on ristitud aga mitte koguduse liige. Ta avaldas soovi et ta tuhastataks ja tuhk hiljem maetaks perekonna hauaplatsile. Kuna koroonapiirangute tõttu on matuseliste arv limiteeritud, kas on võimalik teha ärasaatmist kahes osas - esimesena kremeerimisärasaatmine ja tuha matmine lükata edasi suvele kus rohkem inimesi kohale tulla ja reisida saab. Kas sellisel juhul saab tuha matmist ikka korraldada kiriklikult ja kirikutseremooniaga nagu ema soov oli?</p>

Avaldan kõigepealt kaastunnet ja palvetan nii Teie ema hinge kui ka Teie pere eest.

Kindlasti on võimalik matusetalitus korraldada kahes osas, seda tehakse aeg-ajalt isegi siis, kui olud ei ole nii keerulised kui praegu.

Võtke ühendust oma kohaliku koguduse õpetajaga ja ta aitab teil kindlasti kõik parimal viisil korraldada.

Õnnistussooviga

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

Sooviksin teada, millal peab pidama surnud inimesele hingepalvet (kas nädal peale surma ja 40 päeva peale surma ja kuidas toimida edaspidi)? Kuna ja kuidas seda saab teha, kas selle jaoks on luterlikus kirikus olemas kindel kord? Palun selgitada ka, miks tuleb hingepalvet pidada ja miks see hea on.

Kindlat korda hingepalve pidamise jaoks luterlikus kirikus ei ole.

Samas ei ole õige aeg-ajalt kostuv arvamus, nagu ei tunnekski luterlik kirik
hingepalvet. Kuna inimesed on Jumala käes nii elus kui surmas, oleme me Tema
läbi ühendatud nii elavate kui lahkunud usukaaslastega. Kirik või kogudus
kui pühade osadus (Sanctorum Communio) ulatub üle surma.

Seepärast on nii Martin Luther kui ka hilisemad luterlikud teoloogid (nt
Martin Chemnitz või 20. sajandil Dietrich Bonhoeffer) rõhutanud, et isiklik
eestpalve lahkunute eest on hea ja vajalik. Selle puudumine oleks lausa
kummaline, kuna selles väljendub nii meie usk Jumala surmavõitvasse väesse
kui ka armastus ja hoolivus oma lahkunud lähedaste suhtes.

Tõsi, Martin Luther ja luterlik kirik on rõhutanud, et me ei saa oma
eestpalveid mõista mingite heade tegude, teenete või ohvrina, mis mõjuksid
hüvitusena lahkunute pattude eest ja aitaksid neil nõnda Jumala armu
pälvida. Surnud on Jumala käes ja Tema on see, kes jagab oma vaba
äratundmist mööda armu või karistust.

Lutheri arusaama järgi piisab ühest või kahest hingepalvest inimese eest, ja
seejärel võib asja rahuliku meelega Jumala hoolde usaldada.

Üks sobiv hingepalve on kirjas Kiriku Laulu- ja Palveraamatus:

"Issand, kõigeväeline Jumal ja Isa, anna sellele lahkunud hingele igavene
rõõm ja rahu oma armsa Poja Jeesuse Kristuse pärast! Sinu igavene valgus
paistku temale; ole temale armuline ja anna talle igavene elu! Jeesus
Kristus, Sina truu Issand ja Õnnistegija, juhata ja vii see hing, kelle eest
Sa oma püha kalli vere oled valanud, Jumala auhiilgusesse ja ühenda ta oma
pühade hulgaga oma nime pärast! Heida armu ka meie peale ja juhi meid õigel
teel, et lõpetaksime oma rännaku hästi ja saaksime osa õigete
ülestõusmisest! Aamen."

Meie kiriku praktikas on tavaks, et lahkunuid mälestatakse ja peetakse
hingepalvet inimese surmale ja matmisele järgneval pühapäeval, surnuaiapühal
ja surnute mälestuspühal. Mõnel pool on kombeks mälestada lahkunuid ka
vana-aastaõhtul, sünni- või surma-aastapäeval või ka nelikümmend päeva
pärast lahkumist.

Neljakümnendal päeval lahkunute mälestamine on seotud väga vana tavaga,
mille kohaselt kestis sügava leina periood pärast inimese surma just
nelikümmend päeva. Tõsi, eri rahvaste juures võivad vastavad ajavahemikud
olla teinekord erinevad. Kristlaste jaoks on siin kindlasti ka teatud seos
Kristuse neljakümnepäevase viibimisega maa peal pärast surnuist
ülestõusmist.

Meile on komme mälestada oma lahkunuid neljakümnendal päeval pärast surma
tulnud arvatavasti õigeusukiriku mõjuna. Õigeusu maailmas kohata arusaama,
et lahkunu hingel kulub surma hetkest alates nelikümmend päeva , kuni ta
saab teada enda kohta käiva otsuse jumalikult kohtult, seepärast on elavad
kohustatud just neljakümnendal päeval oma lähedaste hinge eest palvetama.
Tegemist on õpetusega, mida luterlik kirik ei ole omaks võtnud, kuid
sellegipoolest ei ole tavas oma lahkunuid nelikümmend päeva leinata ja
neljakümnendal päeval mälestada ning palves nende peale mõelda midagi väära
ega taunimisväärset.

Küsimus ongi eelkõige selles, kas ja millisel kombel tunneme end olevat oma
lahkunutega ühendatud. Jumal on oma Poja surmas ja ülestõusmises andnud
kõigile, kes Temasse usuvad, tõotuse, et tõuseme surnuist üles ja elame koos
Temaga igavesti. Temas oleme ühendatud juba nüüd - nii elavad kui surnud -,
kuigi praegu veel üksnes lootuses ja palves.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Tahaksin küsida, et kas ja miks on luterlased protestandid? Kas tänu Lutheri "revolutsioonile", mida on võimalik ka pidada protesteerimiseks katoliikluse teatud mõtteviiside ja käitumistavade vastu? Miks tihtipeale vastandatakse protestante ja katoliiklasi? Näiteks iiri kodusõjas või siis <a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=2559227">Delfi artiklis</a>: <i>Þestakauskas esines ettekandega "Eestlased Leedus - liitlased või võõrad" konverentsil "Made in Estonia", kus tõi välja, et probleemid eestlase ja leedulaste vahel on tingitud arvatavasti kahe riigi ja inimeste erinevustest. Tema sõnul mängib olulist rolli, et enamus leedulastest on katoliiklased, eestlased aga protestandid.</i>

Nimetus "protestandid" on tõepoolest seotud reformatsiooniga.

Reformatsiooni (ld 'ümberkorraldus', 'uuendus') alguseks loetakse
sümboolselt Martin Lutheri poolt koostatud ja põhiliselt pattude
andeksandmist käsitlevate vaidluslausete ehk 95 teesi avalikustamist 31.
oktoobril 1517. Kiriku juhtkond reageeris Lutheri tegevusele jõuliselt ja
nõnda sattus Luther ametliku kirikuga vastuollu ja heideti sellest peagi
ketserina välja.

1521. aastal kogunesid keiser Karl V ja saksa vürstid ning kirikutegelased
Wormsi Riigipäevale, et Lutheri vastuhakku summutada, ja nõudsid, et ta oma
teesid tagasi võtaks. Kuna Luther sellest keeldus, pandi ta nn riigivande
alla ja ta pidi end varjama.

Saksamaa koosnes tollal paljudest väikeriikidest, kellel olid tihtipeale
erinevad huvid. Keiser, enamus vürste ja kõrgkleerus püüdsid loomulikult
säilitada endist olukorda ja toetasid ametlikku kirikut, samal ajal kui
enamasti Põhja-Saksa vürstid, alamkleerus, kodanlased ja suurem osa
talurahvast toetasid uuendusi, mis andsid lootust nende olukorra muutumisele
ja paranemisele.

1524. aastal algas koos talurahvasõjaga nende kahe poole vahel avalik
võitlus, mida põhjendati Lutheri õpetusega - tema enda vastuseisust
hoolimata. Luther soovitas valitseval kihil küll esialgu talurahva nõudmised
täita, kuid pöördus peagi nende vastu ja mõistis nad 1525. aastal vägivalla
kasutamise tõttu hukka.

1525. aastal suruti talurahvasõda maha, ent konflikt luterlaste ja
katoliiklaste vahel üha teravnes. 1526. aastal saavutati Speyeri Riigipäeval
kompromiss, mille kohaselt võisid kõik saksa vürstid vabalt valida, kas nad
võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. Kolm aastat hiljem, 1529. aastal
toimus uus Speyeri Riigipäev, millel roomakatoliku kirik eelmise kokkuleppe
tühiseks kuulutas. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja seepärast
hakatigi neid nimetama protestantideks. Hiljem on seda nimetust kasutatud
kõigi suundade puhul, mis tollasest kiriku-uuendusest ehk reformatsioonist
välja kasvasid.

Iiri kodusõja puhul ei ole tegemist mitte usulise, vaid poliitilise
nähtusega, kus nn protestantidest või katoliiklastest rääkides ei saa
kindlasti kõnelda mingist kokkupõrkest usuliste veendumuste vahel.

Tegemist on juba ligi 1000 aastat kestnud võitlusega iirlaste ja
Suurbritannia vallutuse ning ülemvõimu vahel, mis sai erilise hoo
reformatsiooni järel, mille käigus läänistati iiri kloostrite ja klannide maa
inglise feodaalidele. 1541. aastal võttis kuningas Henry VIII endale ka
Iirimaa kuninga tiitli. Katoliiklasteks jäänud iirlaste vastupanuliikumist
katsusid oma huvides ära kasutada nii katoliiklik Prantsusmaa kui
paavstivõim, ent 1641-52. a ülestõusu lämmatas O. Cromwell, 1688-91. a
ülestõusu inglise kuningas Oranje Wilhelm (William). Sestpeale on jätkuvalt
pinget pakkunud nn Põhja-Iirimaa ehk Ulsteri küsimus: juba ammustest
aegadest pärit tava kohaselt asustasid inglise vallutajad sinna põhiliselt
ðotlastest protestandid ja tõrjusid keldid välja. Katoliiklastelt võeti kõik
poliitilised õigused. 1795. asutasid protestandid nn Oranje Ordu, mis
tegutseb tänini ja mille eesmärgiks on Suurbritannia ülemvõimu säilitamine
ja kindlustamine Põhja-Iirimaal - protestantluse sildi all.

Probleemides eestlaste ja leedulaste vahel on ilmselt tegemist kultuuriliste erinevustega, mida on osalt
võimalik seletada erineva kirikliku taustaga. Leedu rahva enamus jäi
kirikule truuks ka nõukogude aja kestel ning kuulub ka praegu kirikusse,
samal ajal kui eestlaste jaoks oli kirik tõenäoliselt juba enne 1940. aastat
mingil määral võõra võimu ja vaimu kehastajaks. Tõenäoliselt on peapõhjuseks
see, et kuni Eesti iseseisvumiseni olid enamus luterlikest vaimulikest
sakslased ja pealegi maahärrad, samal ajal kui katoliku lihtvaimulik on ilma
isikliku omandita ja nii rahvale kindlasti palju lähemal.

Kindlasti mängivad leedulaste ja eestlaste erinevuste puhul suurt osa ka
poliitilised ja majanduslikud olud. Eesti on tunduvalt enam linnastunud ja
tõenäoliselt on maarahva suur osakaal Leedus aidanud hoida paljusid vanu
traditsioone ja väärtusi, mille enamus eestlastest on kahjuks minetanud.

Mis puutub katoliiklaste ja luterlaste suhetesse tänapäeval, siis parimaks
illustratsiooniks selle kohta on paari aasta eest vastuvõetud ühisavaldus
õigeksmõistuõpetuse küsimuses, mis oli usupuhastuse ajal ja järel peamiseks
lahutavaks põhjuseks. Loodetavasti võime kunagi näha päeva, mil kirikud
leiavad taas kaotatud ühtsuse.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Lugesin EELK koduleheküljelt mitmeid teie poolt vastatud küsimusi ja loodan, et leidub aega ka minu murele vastata. Pöördun teie poole ühe vist veidi tobeda küsimusega, aga mind on see juba pikka aega vaevanud. Minu küsimus puudutab tätoveeringuid. Olen teinud endale mitmeid tätoveeringuid ja ausalt öeldes ei kahetse seda. Minu jaoks on see kui kunst kehal. Kuid tol ajal ma ei olnud veel usklik...... Kas tätoveeringud on taunitud luterlikus kirikus? Lugesin kristlikus foorumis kommentaare selle teema kohta ja olen päris segaduses nüüd. Ma ei ole veel ristitud ega ühegi koguduse liige, aga tahan tahan astuda kogudusse. Kas mu "kaunistused" võivad saada takistuseks kristlaseks saamisel? Kas eri kogudustel võivad olla erinevad arusaamad asjast? Kas peaksin varjama oma tätoveeringuid kui häbiasja?

Küsimus ei ole sugugi tobe ja ma usun, et on ringkondi või seltskondi, ka
kristlikke, kus tätoveeringud võivad olla kellelegi pinnuks silmas.

Samas tahan kohe rõhutada, et luterliku ega üldise kristliku arusaama järgi
ei ole tätoveeringute näol mitte mingil juhul tegemist mingisuguse
õndsusküsimusega. Kirik ei tauni neid ega kutsu muidugi ka kedagi üles
ennast tätoveerida laksma, sest tegemist on inimese isikliku asjaga. Eri
kultuurides ja ühiskondades võib olla küll valdav suhtumine tätoveeringuisse
erinev, kuid isegi seal, kus neid taunitakse, ei ole tegemist mingi usu-,
vaid kombeküsimusega.

Inimene saab õndsaks üksnes Jumala armust. Jumal armastab iga inimest ja
ootab inimeselt vastuseks samuti armastust ning enda usaldamist Jumala ja
Tema armu hoolde. Kui inimene seda teeb, ei ole tal vaja muretseda mingite
väliste kommete või tavade pärast.

Tõsi küll, armastus Jumala vastu hõlmab ka armastust oma kaasinimeste vastu.
Seega peab inimene oma tegusid ja elu- ning toimimisviise kaaluma ka
ligimesearmastuse käsust lähtudes. Konkreetse tätoveeringute küsimuse puhul:
kui näiteks keegi laseb end tätoveerida trotsiks kellegi teise, näiteks oma
vanemate vastu, ning sooviga neid ärritada, siis ilmselt oleks parem
tätoveering tegemata jätta - pealegi kipub inimene taolisel puhul oma tegu
hiljem tavaliselt kahetsema. Hoopis teise väärtusega võib olla aga näiteks
tätoveering, mille kaudu tahetakse kellelegi oma kiindumust või armastust
väljendada - kuigi siin tuleb jällegi küsida, kas ehk ei ole selleks mingeid
teisi, paremaid võimalusi.

Kokkuvõtteks tahan kinnitada, et mingeid probleeme tätoveeringute pärast
luterlikus kirikus tekkida ei tohiks. Seega pole põhjust ka tätoveeringuid
häbeneda - loomulikult ei ole mõtet neid ka kaasinimeste provotseerimiseks
ära kasutada.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Tean, et vist metodisti kirik taunib otseselt tubaka tarvitamist, üsna eitavalt suhtuvad ka paljud teised nn vabakogudused ja õigeusu kirik, kuigi otsest keeldu vist ei ole. Luterlik kirik liigitab suitsetamise enamasti nn adiaaforate ehk kõlbeliselt neutraalsete asjade hulka.

Minu isiklik seisukoht suitsetamise suhtes on negatiivne, kuna on üldteada selle tervistkahjustav mõju ja seega on siin tegemist eksimusega armastuse ja hoolitsuse vastu, mida võlgneme nii oma kaasinimestele kui tänuna Jumalale oma elu eest ka iseendale.

Kindlasti ei saa aga suitsetamisest või mittesuitsetamisest sõltuda kellegi õndsakssaamine, kuna selle aluseks on luterliku õpetuse järgi üksnes Kristuses ilmunud ja teostunud Jumala arm ja armastus.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Külastasin teie kodulehekülge, kuid ei leidnud vastust oma küsimusele. See puudutab erinevaid katteid kirikuaasta jooksul. Oma leerivihikust (käisin leeris Kaarlis) leidsin, et enne jõule detsembris on kirikukatted violetsed, mis tähendab kannatuse- või paastuaega. Mulle tundus võõrastav, et advendiaega, mil suureneb valgus ja ees ootab tõeliselt rõõmus sündmus - Jeesuslapse sünd - peetakse kannatusajaks. Hakkasin kahtlema, kas olen asjadest õigesti aru saanud.

Advendiaeg on üsna mitmetähenduslik. Esiteks on tegemist jõulude
ettevalmistusajaga, teiseks kirikuaasta algusega, kolmandaks
mõeldakse advendiajal Kristuse teisele tulemisele aegade lõpul,
millega kaasneb surnute ülestõusmine ning jumalik kohtumõistmine
kõigi inimeste üle.

Jõulud tähistavad Jumala ainusündinud Poja inimesekssaamist, ja nii
nagu teistegi suurte pühade puhul, on ka jõulude eel olulisel kohal
ettevalmistusaeg. Tähtsateks sündmusteks valmistumine on alati seotud nii välise kui sisemise puhastumisega, asjade korrastamise ja õigesse järjekorda panemisega, tõeliselt olulise üle järelemõtlemisega.

Violetne värv tähistab kiriku liturgias meeleparandust, puhastumist,
patukahetsust ja järelemõtlemist. Kaudselt on see seotud ka
kannatustega - eriti Kristuse kannatustega meie pattude pärast, mida
me ei tohi ka jõulurõõmus unustada -, aga õigupoolest on kannatuse
värvideks pigem punane ja must.

Väga tähtis on meeles pidada, et me ei meenuta advendi- ja jõuluajal
mitte üksnes kunagi ammu toimunut, vaid mõtiskleme omaenda, oma elu
ja jumalasuhte üle ning valmistume nii väliselt kui sisemiselt
selleks, et kui Kristus kord taas tuleb, peame meiegi Tema kohtujärje
ees aru andma.

Ka Jeesuse sündimine siia maailma oli teatud mõttes kohtumõistmine:
ühel pool seisid Jeesuse Ema Maarja ja kasuisa Joosep, karjased ning
hommikumaa targad, vagad Hanna ja Siimeon, kes kummardasid Jeesust
kui neile ilmunud Jumala päästet, teisel pool aga olid rahvavanemad
ja preestrid, kes vastsündinud Messiast sugugi ei hoolinud, ning julm
kuningas Heroodes, kes oma aujärje pärast kartes oli valmis Jeesust
hukkama - kuigi Jeesus oleks tahtnud olla temagi Õnnistegija.

Advendiaeg annab meile võimaluse enda käest küsida: kummal pool
seisame meie, kuhu paigutuksin mina Jeesuse sõime kõrval - ja küllap
see pakub meile piisavalt võimalust ja vajadust ka patukahetsuseks
ning meeleparanduseks. Sellepärast ongi advendiaja liturgiline värv
violetne.

Soovitan püüda osaleda aktiivselt oma koguduse jumalateenistustel,
mitte ainult suurtel pühadel, vaid läbi terve aasta - nii õpime
hindama ja üha enam mõistma kirikuaasta tähendust ja ka liturgiliste sümbolite sügavust ning haaravust.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Ristimärk on palveliigutus, millega inimene tunnistab oma usku
ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse ning palub Jumalalt
õnnistust. Tihtipeale öeldakse ristimärgi tegemisel: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel., kinnitades sellega oma usku Kolmainu Jumalasse, kellest kõneleb Piibel ja kuulutab kirik.

Ristimärgi tähendust on seletatud mitmeti - ja küllap ongi hea, et iga inimene, kes on õppinud ristimärki hindama ja seda sagedasti tarvitab, püüab seda mõtestada oma usust ja jumalatunnetusest lähtuvalt.

Läänekiriku traditsioonis tehakse ristimärki tavaliselt järgnevalt:
avatud peopesaga, sõrmi koos hoides puudutatakse kõigepealt laupa, seejärel rinda, edasi kõigepealt vasakut ja siis paremat õlga.

Kui seejuures öeldakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel., puudutatakse Isa nimetades laupa (see viitab Jumalale kui meie mõistuse, mälu, tahte ja kõigi püüdluste keskpunktile ning eesmärgile), Poega nimetades rinda (tähistades nõnda Jumalat kui
armastuse täiust ja Jumala igavese Poja tulemist meie maailma,
inimesekssaamist ning meie lunastamist) ning viimaks Püha Vaimu
nimetades õlgu (see viitab Pühale Vaimule kui Jumala annile, kes meid
uuendab ja pühitseb ning annab meile jõudu elada Jumala laste ning
Kristuse jüngritena).

Teine läänekirikus levinud seletusviis on lunastuslooline: Jumala igavene Poeg, kes troonib taevasel aujärjel (laup) on tulnud alla ja saanud inimeseks (rind), kannatanud ja surnud meie eest, läinud surmavalda (vasak õlg) ning surnuist üles tõusnud ja taas Isa paremale käele istunud (parem õlg).

Idakirikus tehakse ristimärki veidi teisiti. Ristimärki tegeva käe
(ristimärki tehakse kõigis traditsioonides alati parema käega) pöial ning kaks esimest sõrme on otsapidi koos (sellega meenutatakse Jumala kolmainsust) ning kaks viimast sõrme painutatud peopesasse (see
sümboliseerib Kristuse inimlikku ja jumalikku loomust). Ka
idatraditsioonis alustatakse ristimärgi tegemist laubalt rinnale, aga seejärel puudutatakse kõigepealt paremat ja seejärel vasakut õlga.
Üks levinud seletus sellele on, et ristimärgiga palutakse õnnistust
nii inimese vaimule (laup: mõistus, tahe jne) ja hingele (süda: tunded, meel, hoiakud jne) kui ka ihule (õlad, mis viitavad inimese tööle ja tegutsemisele, kusjuures alustatakse olulisemast töökäest - paremast käest, nii nagu ka Piiblis Jumala tegutsemisest kõneldes nimetatakse tihtipeale Tema paremat käsivart, millega Ta on teinud vägevaid tegusid).

Sellel, miks luterlikus kirikus on ristimärki näha väga harva, on
peamiselt ajaloolised põhjused. Martin Luther ja temale järgnenud esimesed luterlikud usupuhastajad pidasid ristimärki väga kalliks (Luther rõhutab ristimärgi tegemise tähtsust ka Väikses Katekismuses), ent hiljem, kui eriti saksa keeleruumis võtsid võimust mitmesugused kalvinistlikud mõjutused, mida toetasid ka riigivõimud, ristimärgi tegemine taandus ja tihtipeale lausa keelati.

Tänapäeval julgustatakse luterlikus kirikus taasavastama vanu kiriklikke traditsioone, mis aitavad inimesel süveneda usus ning seda kogu oma eluga, kogu oma ihu ja hingega väljendada ja tunnistada. Seega on ka ristimärgi tarvitamine sagenenud.

Inimene, kes on ristimärgi tegemise enda jaoks (taas-)avastanud, õpib
seda väga kiirest hindma ja kalliks pidama. Ristimärgiga võib alustada ja lõpetada iga palvet. Jumalateenistusel on sobilik ristimärki teha jumalateenistust alustades, pattude andeksandmist vastu võttes, usutunnistust ning Meie Isa palvet (alustades ja) lõpetades, armulauda ja õnnistust vastu võttes ning tegelikult alati, kui inimene tunneb selleks sisemist vajadust.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Seda päeva nimetatakse tavapäraselt kas Pühima Neitsi Maarja, Valuema
mälestuspäevaks või valuema-maarjapäevaks (vrd paastumaarjapäev,
heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev jne).

Ajalooliselt on tegemist päevaga, mille ladinakeelseks nimeks on
Festum Septem Dolorum Beatae Mariae Virginis - Pühima Neitsi Maarja
seitsme valu püha.

Sellenimelist püha on peetud tõenäoliselt juba alates 13.-14.
sajandist, vastav soovitus on antud 1423. aastal Kölni sinodil ja aastal 1727 tegi paavst Benedictus XIII selle kohustuslikuks kogu katoliku kirikule.

Tõsi, Maarja seitsme valu püha ei peetud toona mitte sügisel, vaid
paastuajal, täpsemalt reedel pärast paastuaja V pühapäeva, mida
nimetatakse ka passiooni- ehk kannatuspühapäevaks (sellest tulenevalt kannavad paastuaja kaks viimast nädalat nime kannatamisaeg).

15. septembrile määras Maarja seitsme valu püha paavst Pius VII aastal 1814 -tänutäheks oma õnneliku tagasipöördumise eest vangipõlvest (samal ajal säilis ka selle pidamine paastuajal).

Maarja seitse valu loetletakse traditsiooniliselt järgnevalt:

1. Vaga Siimeoni ettekuulutus (Lk 2:34-35)
2. Põgenemine Egiptusesse (Mt 2:13-15)
3. Jeesuse kolmepäevane otsimine palverännakul Jeruusalemma (Lk 2:41-52)
4. Ristitee
5. Jeesuse ristilöömine ja surm
6. Jeesuse ristilt allavõtmine
7. Jeesuse asetamine kaljuhauda

Tänapäeval lähtutakse Maarja, Valuema mälestuspäeva mõistmisel sellele vahetult eelnevast ristiülendamispühast 14. septembril, mille põhirõhuks ei ole mitte nagu varasematel aegadel Jeesuse ristipuu
arvatav ülesleidmine, vaid Jeesuse kui meie ristilöödud ja ülestõusnud Õnnistegija austamine (päevaevangeeliumiks on Jh
3:13-17). Ebaoluline ei ole kindlasti seegi, et tegemist on 8. septembri, Neitsi Maarja sünnipäeva oktaaviga.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Traditsiooniline ja väga sobiv kingitus on kaelarist (koos ketiga),
mille vaimulik saab ristimistalituse käigus õnnistada ning ristitavale
lapsele kaela panna. Samuti võib kinkida ristimisküünla. Nii risti kui
küünla puhul tasub võimalusel eelnevalt konsulteerida ristiva
vaimulikuga, sest mõnes koguduses võivad olla oma väljakujunenud
tavad, millega tuleks arvestada.

Vanal ajal (eriti siis, kui ristiti vastsündinuid) oli kombeks ka see,
et ristivanemad kinkisid oma ristilastele hõbelusika.

Muude kingituste osas on raske nõu anda. Mõned kogudused kingivad
lastele ristimisel Piibli või lastepiibli - juhul, kui kogudus seda ei tee, võib ka see tulla kõne alla ristivanema poolse kingitusena.
Muidugi ei saa midagi olla ka mänguasjade kinkimise vastu, sest
kindlasti valmistavad need lastele suurt rõõmu, aga sellisel juhul
tuleks valida ristimispäevaks sobivad mänguasjad (mängupüstoleid,
käeraudu või tanke ilmselt ristimise puhul kinkida ei maksa).

Kõige olulisem on endale teadvustada, et ristivanem võtab endale
kohustuse olla armastusega abiks ja toeks oma ristilaste kasvatamisel
ning nende eest hoolitsemisel. Kingitused on selle armastuse ja
hoolitsuse kaunid väljendused, aga kindlasti mitte ristivanemate
peamine ülesanne.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Antud küsimusele aitab vastust leida 1530. aastal koostatud Augsburgi
usutunnistuse 28. peatükk, milles öeldakse:

Piiskopid ja koguduste õpetajad võivad teha korraldusi kiriku
seesmise korra huvides. Kuid need ei anna teeneid, ei saavutata
sellega ka mitte ega pakuta nendega vähimatki hüvitust pattude eest.
Ei tohi südametunnistusi kohustada ettekirjutustega, jättes mulje,
nagu oleks selline tegevus iseenesest juba jumalateenistus. Ei tohi ka
pidada patuks, kui neist kohustustest ei hoolita, liiatigi, kui see ei
kutsu esile pahameelt. Paulus korraldas esimeses kirjas korintlastele (11:5j), et naistel olgu kirikus pea kaetud ja jutlustajad ärgu rääkigu korraga, vaid üks teise järel, nagu heale korrale omane. On igati kristlik, kui peetakse korda armastusest rahu vastu ja kuulekusest piiskoppidele ja õpetajatele neis asjus. Nõnda välditakse ka ärritusi, segadusi ja pahandusi. Peetagu silmas, et ei koormataks südametunnistusi, jättes mulje, nagu oleks nendel korraldustel hingeõndsuslik tähendus ja on patt, kui neist ei hoolita, kuigi see ei tekita vähimatki pahandust. Ei tulda ju näiteks ütlema, et see on patt, kui naine läheb välja katmata peaga; seda ei panda tähelegi.

Näeme, et usupuhastajad suhtuvad naiste pea katmise kohustusse
jumalateenistusel suurel määral kui kultuurist ja ühiskondlikust
suhtumisest määratletud küsimusse, mis võib olla teatud ajal ja paigus
tähtis pahanduse ärahoidmiseks, mõnel muul ajal ja muus kohas aga ei
oma mingit tähtsust.

Apostel Pauluse jaoks ei olnud see siiski mitte ainult kultuuri ega
kombe küsimus, vaid sümboolse, märgilise tähtsusega tava. Teemat sisse juhatades ütleb ta:
Ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise
pea, ja Jumal on Kristuse pea. Iga mees, kes kaetud peaga palvetab või
prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead. Ja iga naine, kes paljapäi
palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead. (1Kr 11:3-5)

Kuna mees kehastab pühakirja järgi (eeskätt jumalateenistusel, aga
mitte ainult) Kristust kui koguduse (Kristuse Ihu) pead, siis ei tohi
mees palvetades oma pead katta, sest Kristus on oma Ihu pea ja siin
maa peal ei ole Temast kõrgemat. Tõsi, Kristuse pea on Pauluse sõnade
järgi Jumal, kuid Tema on taevas ja see aeg, mil Jumal saab olema kõik kõiges ning ka Poeg ise alistub sellele, kes Temale on kõik alistanud (1Kr 15:28) on alles ees.

Kuna naine kehastab sellesama võrdpildi järgi kogudust, siis peab tema pea olema Pauluse järgi alati kaetud selle märgiks, et koguduse kui
Kristuse Ihu ei saa olla Ihu lahus oma Peast, Kristusest, vaid ainult
Tema kui oma pea all ja juhtimisel.

Kui inimesed seda sümboolikat mõistavad ja see on nende jaoks tähtis
ning kõnekas, siis on väga hea, kui nad selle järgi ka toimivad.
Siiski ei tohi unustada, et tegemist on ikkagi sümboolikaga, märgiga -
ja kindlasti mitte millegi sellisega, millest sõltuks inimeste hingeõndsus. Seega ei tohi pea katmise nõue või soovitus muutuda taoliseks käsuks või seaduseks, mis orjastab inimese südametunnistuse ning mille täitmise läbi inimene usub omavat mingeid teeneid Jumala ees või mille täitmatajätmine osutuks patuks ja needuseks. Patt võib see olla vaid siis, kui see toob endaga kaasa pahanduse ja mõnede inimeste usukaotuse (võrdluseks võib vaadata, mida apostel Paulus kirjutab nõdrausuliste kohta Rm 14 ja ebajumalatele ohverdatud liha
söömise kohta 1Kr 8).

Jumal on meid Kristuses vabaks teinud -see ei tähenda patu õigustamist (vrd Gl 5:1.13), kuid see tähendab, et Jumal ei paku meile õigeksmõistmist mitte käsutegude, vaid usu läbi. Usu läbi Kristusesse, kes on võtnud enda peale meie patu ja süü, kannatanud ja surnud meie eest ristipuul ning päästnud meid oma surma ja ülestõusmise läbi patust, surmast ja kuradi meelevallast.

Meie teod meid päästa ei suuda - just sellest lähtudes tuleb suhtuda
ka pea katmise või mittekatmise küsimusse. Küll aga oleme kutsutud
järgima armastuses Kristust ning püüdma elada nii, nagu Tema elas (vt
1Jh 2:1-6). Kui vaja, siis kaetud, kui aga vaja, siis katmata peaga.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Miks ei ole tavaks plaksutata kirikus peale kontserti (kui, siis väga tagasihoidlikult ja arglikult)?

Kirik on hoone, mis on rajatud ja pühitsetud jumalateenistuseks.
Sellest lähtuvalt peab kõik, mis kirikus toimub, olema suunatud Jumala
austamisele, ja inimene, kes Jumalat (ning kaasinimesi) oma annetega
teenib, ei peaks otsima ega ootama austust iseendale.

Samal ajal on arusaadav, et inimesed, kes osalevad kirikus toimuval
kontserdil kuulajatena, tahavad kuidagi väljendada ka oma tänu
muusikutele - ning nende kaudu loodetavasti Jumalale. Seepärast ei ole keelatud kirikus pärast konserti plaksutada, küll aga peaks igaüks
enda jaoks selgeks mõtlema, keda ja millisel kombel ta sellega austab.

Üsna sobimatu võib plaksutamine olla kontserdi kestel pärast iga
esitatavat pala, eriti juhul, kui kontsert on üles ehitatud
jumalateenistusena. Pigem peaks inimene püüdma süveneda iseendasse ja
suunama oma mõtted ning palved Jumala poole, et mitte osaleda
kontserdil või jumalateenistusel ainult passiivse pealtvaatajana, vaid
tõelise sisemise aktiivsusega.

On hea, kui oskame oma kaasinimesi tähele panna ja tunnustada, ent
näiteks kontserdil esinenud muusikuid tänades ei tohi unustada ka
seda, et meie tähelepanu ja hoolt väärivad needki inimesed, kes on
meie ümber - ja nii tuleb õppida arvestama ka sellega, mis on
kooskõlas ühe või teise paiga ja sealsete inimeste tavade ning
väärikusega. Siirast südamest tulev tänu ja selle väljendamine on
kindlasti Jumalale meelepärane.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Miks ja millal luteri vaimulikud võtsid kasutusele väga sarnaselt katoliiklastele, albad? Oli ju tavaline,et kantakse musta talaari. Mis on põhjus ja miks?

Kõigepealt sellest, mida tähendab sõna «katoliiklik» ja mis on luterlik.

Sõna «katoliiklik» või «katoolne» tuleneb kreeka keelest ning tähendab üldist ja kõikehõlmavat, kiriku puhul eeskätt seda, et tunnistatakse ja antakse edasi kristlikku usku kogu selle täiuses ja tervikus, ilma sellele midagi omavoliliselt juurde lisamata või sellest midagi ära võtmata. Just nii väljendatakse kiriku olemust ja missiooni ka Augsburgi usutunnistuses, mis on üks luterlliku kiriku õpetuslikest alustest: «Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga.»

Luterlik kirik on saanud oma nime saksa teoloogi ja usupuhastaja Martin Lutheri järgi, kes ise pidas lubamatuks kiriku nimetamist oma nime järgi, kirjutades: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.» Usupuhastajad pidasid end tõelise katoliikliku (katoolse) usu ja õpetuse kandjateks, erinevalt seda tõelist katoolset ja piibellikku usku nende väitel moonutanud «paavstlastest» või «roomlastest». Siinkohal ei ole meil põhjust pikemalt süveneda omaaegsetesse vaidlustesse, piisab, kui nimetada, et suur osa tollastest hukkamõistudest on praeguseks ületatud, näiteks luterlaste ja rooma-katoliiklaste poolt 1999. aastal allkirjastatud «Ühisavaldusega õigeksmõistuõpetusest». Oluline on mõista, et tõelist, piibellikku katoliiklust (vahel kasutatakse ka mõistet «evangeelne katoliiklus») ei pea vastandama tõelisele, Pühakirja alusel seisvale luterlusele.

Liturgiarõivad ei kuulu luterliku arusaama järgi mitte kesksete usuküsimuste, vaid nn adiaaforate ehk usuliselt ja kõlbeliselt neutraalsete asjade hulka, kuid nende sümboolne tähendus on siiski piisavalt oluline, et sellele tähelepanu pöörata. Seepärast kasutavad ka luterlased vanakirikliku tava kohaselt jätkuvalt mitmesuguseid liturgiarõivaid.

Tänapäeval väga tihti spetsiifiliselt luterlikuks rõivaesemeks peetav must talaar ei kuulu tegelikult traditsiooniliste liturgiarõivaste hulka, vaid on akadeemilist päritolu – tegemist on õpetlasekuuega, mida kasutasid ka teoloogid ning mida kanti usupuhastajategi poolt vähemalt aeg-ajalt jutlustamisel. Samal ajal on täiesti kindlalt teada, et Martin Luther ja teda järginud luterlikud vaimulikud jätkasid traditsiooniliste liturgiarõivaste tarvitamist ning Luther ise on tema arvates eksiteele läinud nn indlejaid (saksa keeles «Schwärmer») iseloomustanud muuhulgas nõnda: «Indlejate juures peetakse parimaiks jutlustajaks neid, kes oskavad hästi neid nelja asja: esiteks koorisärki mitte selga panna; teiseks ka mitte kaasulat; kolmandaks ei arva nad midagi pihist; ja neljandaks, et altarisakrament ei ole muud kui leib ja vein.» Tasub tähele panna, et lisaks liturgiarõivastele kõneleb Luther siin veel kahest ülitähtsast asjast – pihist ja armulauast –, mille puhul praegusaja valdavalt luterlikuks peetav arusaam näib ühtivat pigem Lutheri poolt kritiseeritute kui tema enda veendumustega.

Talaari kandmine muudeti luterlikele vaimulikele kohustuslikuks alles aastal 1811, niisiis ligi 300 aastat pärast reformatsiooni, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III korraldusega, kes käskis seda ametiriietusena kanda nii pastoritel, kohtunikel kui rabidel. Tõenäoliselt tihedate sidemete tõttu saksa keele- ja mõtteruumiga jõudis talaar vaimuliku ametirõivastusena peagi ka meie alale, jäädes valdavaks ligi kahesajaks aastaks. Tõenäoliselt oli talaarikandmise kohustuse esialgseks põhjuseks asjaolu, et ratsionalismi ajal loobusid paljud vaimulikud üleüldse liturgiarõivaste tarvitamisest ning pilti oli vaja kuidagi ühtlustada.

1980. aastate keskpaiku ja lõpul, laiemalt alates 1990. aastate algusest, võeti Eestis, toona peamiselt Soome ja Rootsi kirikute eeskujul, järjest laiemalt tarvitusele taas traditsioonilised liturgiarõivad, mille hulka kuuluvad peamistena valge aluskuub ehk alba, selle peale kinnitatav vöö, kaela ümber asetatav stoola ning armulauatalitusel kantav ülerõivas kaasula. Lisaks neile, kõige tuntumaile, on olemas veel näiteks koorirüü (valge, albast lühem rõivas), amiktus (õlgade ja kaela katmiseks kasutatav valge rätik), maniipel (vasakul käsivarrel kantav lint, mis viitab Jumala Sõna külvale ja vaimulikule lõikusele), dalmaatika (diakoni ja varasemal ajal ka piiskopi ülerõivas), koorimantel jmt.

Nagu juba öeldud, on traditsioonilistel liturgiarõivastel oluline sümboolne tähendus, kusjuures kõigist tähtsaim on alba. See valge aluskuub tähistab ristitute uut elu Kristuses. Me oleme Tema vere läbi patusüüst puhtaks pestud, meie rüüd on Talle veres valgeks tehtud (vrd Ilm 7:14). Nii on alba õigupoolest kõigi kristlaste rüü, tuletades meile meelde, et me ei seisa Jumala ees mitte oma õigusest, vaid selles õiguses, mille Tema ise on meile kinkinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Ning vaimulikud kuulutavad üksnes Kristust kui Jumala, mitte omaenese inimlikku, tarkust, õigust, pühitsust ja lunastust (1Kr 1:30).

Alba peal kantav vöö tähistab valmisolekut asuda Jumala tööle, samuti seda, et me ei toetu seda tehes mitte iseenda, vaid Tema väele. Püha Paulus manitseb meid, et meie niuded oleksid vöötatud tõega (Ef 6:14).

Stoola on märgiks sellest, et selle kandja näol on tegemist ordineeritud vaimulikuga, kusjuures diakonid kannavad seda teisiti kui preestrid (õpetajad) ja piiskopid. Stoola tähistab uut, surematuse rüüd, mille Kristus on meile oma surma ja ülestõusmise läbi kätte võitnud, samuti seda, et vaimulikud tegutsevad Kristuse sulastena ja Tema käsku täites, Tema head iket kandes ja ennast Temal juhtida lastes.

Kaasulat kantakse, nagu öeldud, armulaua pühitsemisel, ning see viitab Kristuse kõikekatvale armule. Kuna nii stoola kui kaasula puhul kasutatakse liturgilisi värve, viitavad nad parajasti kätte jõudnud kirikuaasta ajale või kirikupühale. Liturgiliste värvide tähendust kirjeldab meie kirikuseadustik järgmistelt:

valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv;
punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv;
violett – paastu ja meeleparanduse värv;
must – sügava leina värv;
roheline – elu ja lootuse värv.

Vahetevahel võib kohata suhtumist, nagu oleksid kaunid liturgiarõivad kuidagi taunitavad, justkui püüaksid vaimulikud nendega uhkeldada. Tegelikult on aga liturgiarõivaste mõte täpselt vastupidine: tuua au üksnes Jumalale ning näidata, et tähtis ei ole mitte vaimuliku isik, vaid Kristus, kelle armu teenistuses vaimulik seisab. Liturgiarõivastesse tuleb suhtuda samasuguse lugupidamise ja hoiakuga nagu muussegi kirikukunsti, olgu tegemist kujutava kunsti, kirikuarhitektuuri, muusika või poeesiaga: kõik see on mõeldud Jumala suurimaks auks ja inimeste hingeõndsuseks. Seejuures ei ole vaja ka vastandamist mustale talaarile, kuna viimanegi ei tohiks mitte rõhutada vaimuliku akadeemilist tarkust (kuigi tegemist on algselt akadeemilise rõivaesemega), vaid peaks tähistama pigem alandlikkust ja tõsidust oma kutsumuse järgimisel. Vastavalt kirikuseadustikule on igal vaimulikul õigus valida, kas ta kannab jumalateenistustel talaari või vanakiriklikke liturgiarõivaid.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p> Tere!  Palun, kas oleks võimalik saada selgitust  Nelipüha  kui püha nimetuse kohta. Miks just  NELI?   Õigeusklikel on teatavasti  sama püha nimetus  Troitsa, mis viitab numbrile KOLM.  Niisiis millele osutavad need numbrid   NELI ja KOLM püha  nimetuses?</p>

Nelipüha on kirikupüha, millega tähistatakse Püha Vaimu väljavalamist apostlite peale. Sellest kõneleb Apostlite tegude raamatu 2. peatükk. Kuna see toimus viiekümnendal päeval pärast Kristuse ülestõusmist, kasutatakse selle püha nimetuses mitmes keeles kreeka sõna «pentekoste», mis tähendabki «viiekümnes». Nii on näiteks Nelipüha ingliskeelne nimetus «Pentecost», ja ka saksakeelne «Pfingsten» on väidetavalt sama päritolu. Muide, vene keeles on olemas sama tähendusega oma sõna selle püha tähistamiseks: «Pjatidesjatnitsa».

Siiski on vene traditsioonis kasutusel pigem teine nimi: Denj Svjatoi Troitsõ ehk Püha Kolmainsuse päev, seda seetõttu, et Püha Vaimu väljavalamises saab avalikuks justnimelt Jumala Kolmainsus, nagu tuleb välja näiteks nendest tõotusesõnadest, mis Jeesus andis oma jüngritele enne oma kannatusi, surma ja ülestõusmist: «Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, Tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. […] Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis Tema tunnistab minust.» (Jh 14.26; 15:26)

Ka läänekiriku traditsioonis peetakse Kolmainu Jumala püha, kuid mitte Nelipühaga samal päeval, vaid nädal aega hiljem, s.t esimesel pühapäeval pärast Nelipüha.

Eestikeelsel nimetusel «nelipüha» on teine päritolu, kusjuures päris selge see ei olegi. Enamasti arvatakse, et tegemist on neljandate suurte pühadega, ainult et sel juhul on probleemiks see, milliseid pühi nende «suurte» hulka lugeda. Need võivad olla – Kristuse elu järgides – näiteks Kristuse sündimise püha, Kristuse ülestõusmise püha ja Kristuse taevasseminemise püha.

Pakun omalt poolt siiski välja hoopis teistsuguse hüpoteesi, mis rajaneb teadmisel, et aja jooksul on sõnade lühenemise ja spetsiifilise kasutamise tulemusena tekkinud ka uusi termineid, mille algne tähendus ei pruugi alati olla kooskõlas esimesena tekkida võivate seostega.

Nelipühale vastavat püha Vanas Testamendis nimetatakse eesti keeles «nädalatepühaks» – seda peeti seitse nädalat ehk 50 päeva pärast hapnemata leibade püha.

Eestikeelne sõna «nädal» tuleneb slaavi sõnast «nedelja», mis kõlab üsna sarnaselt sõnale «neli», erinevates soome-ugri keeltes ka «nellä» (vadja), «neljä» (soome), «njeallja» (saami).

Niisiis ei pruugi sõnal «nelipüha» – rõhutan, et see on minu isiklik hüpotees – olla midagi pistmist neljaga, vaid see võib tuleneda hoopis sõnast «nädalatepüha», mille esimese poole hääldus võis kunagi ammu olla sarnasem nii slaavi sõnale «nedelja» kui ka eesti sõnale «neli» (või soome-ugri sõnale «neljä»).

Kõige olulisem on siiski, mida me selle pühaga tähistame, ja nimelt Jumala Püha Vaimu väljavalamist, mille kohta püha Paulus ütleb nõnda: «Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.»

Seepärast palvetagem koos Kristuse kirikuga: «Tule, Püha Vaim, täida oma vagade südamed ja süüta neis oma armastuse tuli!»

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kuidas luterlikus kirikus on ette nähtud laulatus, kui mees ja naine on registreeritud abielus juba pikemat aega olnud ja olemas ka lapsed. Milline riietus on nõutav? Meestel on selles osas ilmselt lihtsam valik. Valge kleit ja loor tundub pigem noore ja süütu naise jaoks ja paistab kuidagi kohatu sellisel puhul vist. Mis veel sobib?</p>

Tõepoolest kuulub valge kleit ja eriti loor traditsiooniliselt taolise laulatuse juurde, mille sõlmivad mees ja naine, kes ei ole eelnevalt koos elanud. Kuigi praegusaegne praktika kõneleb pigem sellest, et ka need, kelle kooselu on kestnud aastaid, tarvitavad viimaks abielludes ja abielu laulatada lastes tavapäraseid pruudi-peigmehe-rõivaid.

Juhtudel, kui abielu on juba pikka aega tagasi sõlmitud ning alles aastaid pärast abielu registreerimist laulatuseni jõutakse, ollakse tavaliselt siiski märksa tagasihoidlikum. Mehele oleks muidugi kohane ülikond, meie traditsioonis soovitavalt must, naine aga võiks kanda pidulikku kleiti, näiteks mõnel pool levinud tava kohaselt bordoopunast. Lisaks on veel üks hea võimalus, mida tasub kaaluda: rahvarõivad.

Mis puutub talitusse endasse, siis selle täpse ülesehituse osas tuleb läbi rääkida seda läbiviiva vaimulikuga.

Üks asi siiski, mis ei puutu küll rõivastusse, vaid talituse korralduslikku külge. Nimelt võib taolistel puhkudel laulatatavatele tunduda, et kuna abielus ollakse juba pikka aega, siis puutub laulatus ainult neisse kahesse. Enamasti aga mõtlevad lähedased inimesed, eriti lapsed, asjast hoopis teisiti ning neil oleks äärmiselt kahju, kui nad sellest imelisest sündmusest kõrvale jäetaks. Seepärast oleks hea, isegi kui ei soovita korraldada suurt pidu, kutsuda laulatusele kasvõi lähem sugulastering ning leida laulatusel võimalust mööda mingi roll ka lastele, eriti juhul, kui nad ei ole veel täisealised. See on nende jaoks tähtis ning lõpuks on just nemad abielu kõige kallihinnalisem vili.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Miks on teie peamine iidol inimese hukkamise riist - rist? Rist on samasugune tapariist nagu elektritool, giljotiin või võllas. Miks eksponeerite oma teise peamise iidolina ristil rippuvat laipa? Miks kirik propageerib laibapilastust? Kas te usute, et tapariista ja laiba eksponeerimine on hea ja seda peaks soodustama?

Kõigepealt: rist ei ole kindlasti kristlaste "iidol", kuna see sõna tähendab ebajumalat või ebajumalakuju.

Mis puutub aga sellesse, miks kristlased risti tähtsaks peavad, siis on vastus tegelikult väga lihtne.

Jah, rist oli hukkamisriist, ja sellisena sobib ta väga hästi sümboliseerima
inimlikku kurjust ja pattu - kokkuvõtlikult kõike seda, mis iseloomustab meie endi poolt hukkumisele määratud maailma.

Just selle inimliku piina- ja hukkamisriista kaudu on Jumal näidanud, et Temal on väljapääs ka suurimast hävingust. Sellest, mis inimeste poolt oli
mõeldud surmaks ja hävinguks, on Jumal teinud päästevahendi, Elupuu.

Jumal on näidanud, et Ta läheb oma armastuses lõpuni. Ta on valmis iseennast
inimeste eest andma - nendesamade kurjade ja patuste inimeste eest, kes on nii leidlikud üksteisele valu ja kurja tegema.

Jumal sai inimeseks, elas koos inimestega, jagas inimeste rõõme ja muresid, valu ja kannatusi, ja tapeti inimeste käe läbi. Kuna Jumal on aga igavene, ei saa surm Teda pidada, ja nõnda ei kõnele rist meile mitte üksnes
inimlikust kurjusest, surmast ega hävingust, vaid Jumala armastusest, võidust surma üle ja igavesest elust.

Rist ei ole kristlastele mitte hukkamise, lüüasaamise ega surma märk, vaid elu ja võidu märk - täpselt seesama tähendus on ka neil loendamatuil
ristidel mida võime kohata omagi maa kristlikel surnuaedadel.

Ja viimaks: miks kujutatakse ristidel Ristilöödut?

Võiksime ehk tõepoolest öelda, et kuna Kristus võeti ristilt, maeti ja tõusis hauast üles, ei peaks Teda enam ristil kujutama.

Kristuse rist on aga märk sellest, et Jumal sai inimeseks, et kannatada ja
surra koos inimestega ja inimeste eest. Nõnda on Ristilöödu kuju ristil tänase päevani märgiks, et kuna inimesed peavad endiselt kannatama ja surema, kannatab Jumal koos nendega - kuni selle päevani, mil kõik endine on
möödas.

Rist koos Ristilöödu kujuga on lootusemärk, mis kõneleb Jumala ligiolust ja armastusest meie vastu. Lõpuks sellestki, et igas kannatajas astub Jumal ise
meie ligi - ja ükskõik, mida me teeme või jätame tegemata mõnele oma kaasinimesele, oleme teinud või jätnud tegemata Jumalale endale.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Sooviksin täpsustavat selgitust "Meie isa palve" kohta. Nimelt tuli minu II klassis käival lapsel õppida Meie isa palve, ainult et palve lõpurida erines tavapärasest: "....sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au. Aamen" Kirik praktikas kasutab minu teada ka sõna " ... vägi ja au. Igavesti. Aamen" <p></p> Sooviksin teada põhjendust, millist sisulist tähendust kannab Meie isa palves sõna "Igavesti". Ja kas sõna "igavesti" ärajätmine kooliõpikus on põhjendatud. Või on tegemist Meie isa palve reformimisega??? Loodan siiski, et tegemist on trükiveaga, aga ei tahaks, et laps õpiks sellise asja nö "ära" sellepärast, et kooliõpikus on nii kirjutatud ja see on ainuõige.

Vabandan esmalt, et vastus on väga pikalt viibinud. Loodetavasti on sellest
siiski pisut abi.

Kõigepealt kõige lihtsam vastus: kiriku poolt kasutatavas traditsioonilises
Meie Isa palve tekstis on lõpulause järgmine: "Sest Sinu päralt on riik ja
vägi ja au igavesti. Aamen." Kui kooliõpikus on sõna "igavesti" puudu, siis
on tõenäoliselt tegemist trüki- või hooletusveaga.

Samas ei ole lugu Meie Isa palve lõpulausega sugugi lihtne, kuna kõigis
säilinud Uue Testamendi käsikirjades ei ole seda üldse, ja nendes, kus ta
on, võib ta varieeruda. Vanemates tekstides lõpeb Meie Isa palve nii: "Ja
ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen." - näiteks
katoliku kirikus lõpetatakse see palve tänapäevalgi tavapäraselt just nõnda.

Mõnes käsikirjas puudub lõpulausest sõna "vägi", mõnes "au", mõnes "riik",
on olemas ka näiteks taoline lõpuvariant variant: "Sest Sinu päralt on vägi
igavesti." Kõige pikem ja pidulikum lõpulause on aga taoline: "Sest Sinu
päralt on riik ja vägi ja au Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule igavesti.
Aamen."

Sõna "igavesti" - kreeka keelest "eis tous aionas" tähendab antud kontekstis
igikestvat aega, umbes nagu "alati". Meie Isa palve lõpulauses - õigemini
lõpukiituses - väljendab see usku sellesse, et Jumal on üks ja igavene, ilma
alguse ja lõputa, ja kui me võime kogu oma elu kõiges Tema kätte usaldada,
sest Ta on kindel ja kõikumatu.

Martin Luther lõpetab oma Väikses Katekismuses Meie Isa palve seletuse
nõnda:

"Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.
Mis see tähendab?
See tähendab, et ma pean olema kindel selles, et selline palve on
meelepärane Isale taevas ja et Ta võtab seda kuulda; sest Tema ise on
käskinud meid nõndaviisi paluda ning tõotanud, et Ta tahab meid kuulda.
Aamen, aamen, see tähendab: jah, jah, see sünnib tõesti nõnda."

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Cuncti simus concanentes: Ave Maria! - Laulgem kõik üheskoos: Ave Maria!

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Evangeelium on kreeka keelest pärinev sõna, mis tähendab head sõnumit või rõõmusõnumit. Keeleliselt on huvitav seegi, et evangeelium ei tähenda ainult millegi hea või rõõmsa kuulutamist, vaid sõna otseses mõttes teada andmist - päris isiklikku teadaandmist, mille tulemuseks on ka isiklik teatavaks ehk omaks võtmine. Nii on evangeelium midagi enamat kui lihtsalt sõnad - apostel Paulus nimetab seda õigusega Jumala väeks, mis teeb õndsaks igaühe, kes selle vastu võtab ja sellesse usub Rm 1, 16).

Evangeeliumi sisuks on Jumala armastus, mis on ilmunud ja inimkonnale osaks saanud Tema ainusündinud Pojas Jeesuses Kristuses, kes on inimestega kõiges peale patu üheks saanud - kannatuste ja surmani välja -, et need, kes Temasse usuvad, võiksid Temaga kõiges üheks saada, võiksid pärida igavese elu ja taevase kirkuse.

Jumala armastus ei teostu aga mitte ainult nn. viimsetes sündmustes - surmas ja ülestõusmises, vaid juba siin ja praegu. Jeesus tuli, et kuulutada vaestele rõõmusõnumit ja vangidele vabadust (Lk 4, 18), st Jumala ligiolu ja armastus on kogetav ka igapäevases elus. Jumal on see, kelle peale võime kõiges loota ja kelle kätte kogu oma elu usaldada.

On loomulik, et inimene, kes on kõike seda kogenud, tahab seda jagada teistegagi - ja see on põhjus, miks evangeeliumi edasi kuulutatakse. Inimeste maailmas on palju häda ja viletsust, mõistmatust ja kannatusi. Pääseteeks neist on Jumala armastus, kusjuures see ei toimi mitte ainult üleloomulikul teel, vaid ka inimeste endi kaudu. Seega ei tähenda evangeeliumi kuulutamine mitte ainult sõnade tegemist, vaid palju enam Jumala armastuse edasijagamist oma elu kaudu. Nii nagu Jeesus ise oli rõõmusõnumiks maailmale, peaksid olema Tema järgijadki.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Sattusin lugema sellist lõiku: "I once asked a pastor why the Lutheran church continued to reject the theory of evolution when the Catholics had accepted it." Kas vastab tõele, et luterlik kirik ei aktsepteeri evolutsiooniteooriat kui adekvaatset maailmavaadet?

Kuna on olemas palju erinevaid luterlikke kirikuid, on väga raske kõnelda
luterlaste ühtsest seisukohast antud küsimuses. Enamik luterlikke kirikuid ei
ole taolist seisukohta ka kuigi selgelt väljendanud. Piirdutakse tõdemusega,
et piibel ei ole loodusteaduslik teos ja seetõttu ei saa seal kirjas olevate
loomislugude põhjal langetada otsuseid loodusteaduslikes küsimustes.

Piibli loomislood kujutavad endast eelkõige tunnistust, et kõik olemasolev on
Jumala poolt tahetud ja loodud. Kuidas Jumal on oma loomistöö teostanud, ei
ole siinjuures kindlasti esmajärgulise tähendusega. Selle väljaselgitamise
jätavad teoloogid hea meelega loodusteadlaste hooleks.

Samas on oluline meeles pidada, et ka loodusteadus ei tohi astuda üle oma
piiridest ega hakata väitma tõsikindlalt asju, mida ta ei ole võimeline
tõestama - või mis ei kuulu tema uurimisvaldkonda.

Kindlasti on luterlaste hulgas ka neid, kes peavad teaduslikuks tõsiasjaks
maailma loomist kuue päevaga nii, nagu see piibli alguses kirjas seisab.
Ainukehtiva doktriinina on taolist arusaama väljendanud näiteks Missouri
Sinodi Luterlik Kirik (vt www.lcms.org).

Eesti teoloogide seisukohtadest võib siinkohal ära tunda meie tuntuima
dogmaatiku Elmar Salumaa poolt selles küsimuses kirjutatu:

EVOLUTSIOON JA EVOLUTSIOONIÕPETUS

Evolutsioon ja evolutsiooniõpetus ehk arenguõpetus on õpetus orgaanilise
olemise ehk elu kujunemisest pikaajalise arengu teel madalamaist eluvormidest
kõrgemate eluvormide suunas. Elusolevuste (taimed ja loomad) anatoomia,
füsioloogia ja isegi psühholoogia (loomapsühholoogia) võrdleva ning
eksperimentaalse uurimise varal püütakse kindlaks teha selle tohutu
arenguprotsessi seaduspärasusi.

Filosoofilis-metafüüsiline arengumõte oli teatud määral käibel juba antiikses
filosoofias (Empedokles, Anaximandros jt), kuid teadusliku kuju omandas see
teooria alles Charles Darwini (1809-1882) uurimustega liikide tekkimise üle
loomuliku valiku teel. Hiljem on seda klassikalist teooriat mitmeti
täiustatud ning täpsustatud paljude uurimuste varal paleontoloogia, bioloogia
ja geneetika valdkonnas, kuid samuti mitmeti varieeritud, paljusid
arenguõpetuslikke tõsiasju ka eksperimentaalselt tõestatud (nt fülogenees,
pärilikkuse probleemid jne).

Teoloogia valdkonnas põhjustas arenguõpetus ägedat vastuseisu ning poleemikat
põhiliselt juba seetõttu, et see kummutas senise veendumuse, nagu oleksid
liigid muutumatud ja kord looduina igipüsivad. Kuid kartus, nagu ohustaks see
piibellikku loomisõpetust, on teoloogiliselt alusetu, eriti kui silmas pidada
Jumala loovat tegevust maailmas mitte lõpuleviiduna, vaid jätkuvana (creatio
continua).

Ainult äärmiselt naiivne loomisõpetuse fundamentalistlik tõlgendus võib siin
täheldada vastuolusid. Teisalt on põhjustanud vaidlusi ka (tihti koguni
sihilik) väärarusaamine evolutsiooniteooriast, millele peale muu on suuresti
kaasa aidanud selle õpetuse propageerimine ja populariseerimine ateistliku
eesmärgiga, milles samuti pole alati silmas peetud vajalikku teaduslikku
objektiivsust.

Nii nagu evolutsiooniõpetust ei saa välja mängida piibellikult orienteeruva
kristliku usu vastu, nii ei ole mõeldavad ka vastupidised katsed, mis
osutuvad sama mõttetuiks (nagu fundamentalistide lavastatud “ahviprotsessid”
Ameerikas): kogu taoline poleemika reedab ainult lugupidamatust looduses
esinevate ning teaduslikult tunnetatud tõsiasjade vastu.

(Elmar Salumaa, Dogmaatika märksõnades. Tallinn, 1984.)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Evangeeliumid räägivad Jeesuse imetegudest palju. Enamuse nendest moodustavad inimeste tervendamised mitmesugustest haigustest, ka kurjadest vaimudest. Lisaks räägitakse toidu paljundamisest nii, et seda jätkus tuhandetele, tormi vaigistamisest, üle vee kõndimisest, prohvetlikest ettekuulutustest, surnute ülesäratamisest. Ka Jeesuse enese ülestõusmise surnuist võib liigitada imetegude hulka.

Oluline on aga märkida, et Jeesus ei olnud mingil juhul "imetegija". Tema imeteod on ennekõike märgid ehk tunnustähed, mille peamiseks eesmärgiks - inimeste aitamise kõrval nende vajadustes - oli tähelepanu juhtimine sellele, kes Jeesus tõeliselt on või kes Temas kui inimeses tegelikult tegutseb - Jumal ise. "Kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde," ütleb Jeesus (Mt. 12, 28).

Jeesus keeldus tegemast imesid ja tunnustähti, kui Temasse ei usutud ja Talt Tema jumaliku päritolu kohta tõestust nõuti. Sellistel puhkudel viitas Ta tõsiasjale, et tunnustähe nõudjad oleksid pidanud juba ammu ära tundma, kellega neil Jeesuses on tegemist (vt. nt. Mt 12, 38 jj; Mt. 16, 1 jj; Mk. 8, 11 j; Lk. 11, 28 jj).

Johannese evangeeliumist võib lugeda (2, 18-25): "Siis ütlesid juudid Jeesusele: "Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?" Jeesus vastas: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" Siis ütlesid juudid: "Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?" Aga Tema mõtles "templi" all oma ihu. Siis, kui Ta oli üles tõusnud surnuist, tuli Ta jüngritele meelde, et Ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud. Aga kui Jeesus oli paasapühadel Jeruusalemmas, hakkasid paljud Tema nimesse uskuma, nähes tunnustähti, mida Ta tegi. Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte, sest Ta tundis inimesi, ning Tal ei olnud tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust teise inimese kohta, sest Ta teadis, mis oli inimeses."

Selles lõigus näeme esmalt, et Jeesuse tunnustähtede tähendus ja Tema enda olemus avanevad tõeliselt ainult uskujatele - seda isegi Tema suurima tunnustähe, surnuist ülestõusmise puhul. Need, kes Temasse ei uskunud, mõtlesid välja muid selgitusi, väites näiteks, et küllap jüngrid on Jeesuse hauast ära varastanud või aednik Ta kuhugi mujale paigutanud.

Tunnustähed võivad inimesi usule juhatada, kuid uskuda ei tohi mitte tunnustähtedesse ega imedesse, vaid nende tegijasse, kusjuures mitte (ainult) nende imede pärast, vaid usaldusest Tema vastu. Kui nüüd ülaltsiteeritud Johannese evangeeliumi lõigus öeldakse, et "paljud hakkasid Tema nimesse uskuma", lisatakse kohe juurde, et Jeesus "ei usaldanud ennast nende kätte, sest Ta tundis inimesi". Paljud nendest, kes Temasse algul uskusid, taganesid Ta järelt, kui Tema õpetus osutus neile liiga raskeks, keeruliseks või vastuvõetamatuks. Pea kõik jüngrid põgenesid Jeesuse juurest, kui Ta pidi kannatama ja surema - alles "siis, kui Ta oli üles tõusnud surnuist, tuli Ta jüngritele meelde, et Ta seda oli öelnud".

Niisiis on Jeesuse imeteod küll märgid Tema jumalikust meelevallast ja väest, kuid eeskätt just märgid! Jeesus ei ole tulnud mitte imesid tegema, vaid Jumala armastust ilmutama ja teostama, et need, kes Temasse usuvad, võiksid Tema kannatuste ja surma läbi pärida igavese elu.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Palun abi ühe kirikupüha eestikeelse nime leidmisel. See on esimene pühapäev pärast paastu algust - "invocavit"-pühapäev. Kas sellel on levinud eestikeelne nimi?

Ei, vastavat eestikeelset nimetust tarvitusel ei ole. Nimetatud pühapäeva
nimetatakse lihtsalt paastuaja (ehk Kristuse kannatamisaja) esimeseks
pühapäevaks.

Nimetus "Invocavit" (õigupoolest küll "Invocabit") pärineb paastuaja esimese
pühapäeva vanakiriklikust algussalmist ehk Introitusest Ps 91, 15-16, mis
algab sõnadega: "Invocabit me, et ego exaudiam eum ..." - "Ta hüüab mind
appi ja ma vastan temale (võtan teda kuulda) ..."

Tegemist on jumalateenistust alustava psalmilõiguga, mis on tänapäeval
tihtipeale asendunud koguduse alguslauluga. Eesti luterlikus traditsioonis
on Introitus ehk algussalmid enamasti säilinud ja paastuaja esimesel
pühapäeval algavad nad nõnda: "Issand, Sa oled ütelnud: "Tema hüüab mind
appi ja ma vastan temale.""

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Mina olen eestlane. Jeesus oli juut. Jumalapoeg on juut, ka jumal ise on juut. Milline on minu seos Jeesusega? Millise seisukoha pean võtma - arvamagi, et jumal on juut. Nii ei saa ma ju teda ometi tunnistada. Jeesus oli kindlasti tubli isik, aga ma ei saa omaks jumalaks teda võtta? Kas sellepärast põlen siis põrgus või on mul lootust siduda mõne nn maisema jumalaga ning pälvides selle soosingu, peale surma saan ikka kuidagi hakkama. Palun öelge, missuguse seisukoha ma pean võtma?

Küsimus on selles mõttes õigustatud, et judaism on ajalooliselt tõesti üsna
kindlalt ajanud nn valitud rahva poliitikat, s.t tulevases jumalariigis
on selle arusaama järgi mittejuutidel kohta ainult juudiusku pöördunuina
või äärmisel juhul nendena, kes on seatud valitsevat jumalarahvast teenima.

Mõnedest Jeesuse väljenditest võib välja lugeda, et Temagi teadis end
olevat tulnud eelkõige "aabrahami sugu", s.t Iisraeli rahvast lunastama.
Siiski astub Jeesus jõuliselt vastu igasugusele usulisele ja rahvuslikule
kitsarinnalisusele ning tõstab esile arusaama, et Jumala ees on kõik
inimesed võrdsed, igasugustele erinevustele vaatamata. Püha Paulus sõnastab
selle järgnevalt: "Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega
vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses
Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult
Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi." (Gl 3, 28-29)

Jeesus sündis juudina ehk Iisraeli rahva liikmena, sest iga inimene peab
paratamatult kuuluma mingisse rahvusse. Samas on Tema juures olulisem see,
et Ta on Jumala Poeg - Jumalal aga ei ole rahvust. Tõsi küll, ka sellest ei
ole Iisraeli rahvas sugugi alati teadlik olnud. Varasemal ajalooperioodil
eksisteeris inimeste teadvuses palju omavahel võistlevaid jumalaid, kes
siis valisid enda omaks ühe või teise rahva või paiga. Nii võisid ka
inimesed tihtipeale ise otsustada, missugust jumalat nad teenida tahavad.
Iisraeli rahvas teadis end elavat lepingulises suhtes Jumalaga, kelle nimi
on Jahve (Jehoova). Ajapikku aga jõuti arusaamisele, et on ainult üks
Jumal, kes on kogu maailma ja seega ka kõigi rahvaste Looja ning Valitseja.

Jumalat me ei saa kujutada inimlikul kombel, sest Ta ei ole osa sellest
maailmast, vaid seisab selle üle, sellest väljaspool. Kui piiblis
tarvitatakse Tema kohta inimlikke väljendeid, siis selleks, et aidata meil
pisutki mõista Teda ja meie suhet Temaga. Kõige paremini väljendab seda
Jeesuse tarvitatud sõna Isa. Jumal, kes on suurem ja teistsugune kui kõik,
mida suudame endale kujutleda, on meile uskumatult lähedal, "Tema sees meie
elame ja liigume ja oleme" (Ap 17, 28), Ta hoolib meist ja armastab meid
nagu isa oma lapsi. Kusjuures Tema lapsed on lõpuks kõik Tema loodud,
vaatamata rahvusele ja kõigile muudelegi erinevustele.

Nii et Jumal ei ole kindlasti mitte juutide Jumal, vaid meie kõigi Jumal,
nii nagu Tema näeb oma rahvana kindlasti mitte ainult Iisraeli, vaid kogu
inimkonda.

enn.auksmann@eelk.ee, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kolmainsus on kristliku usu keskseid müsteeriume. On üks Jumal kolmes isikus: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Jumalas on seega nii ühtsus (üks Jumal) kui ka erinevus (kolm isikut).

Et väljendada seda kõigi kolme jaoks ühist reaalsust - jagamatut jumalust -, kasutatakse idas kreekakeelset sõna ousia ehk 'olemus', läänes aga ladinakeelset sõna substantia ehk 'substants' või natura ehk 'loomus'. Et väljendada aga erinevust, kasutatakse idas kreeka sõna hypóstasis ehk 'hüpostaas', läänes aga ladina sõna persona ehk 'isik'.

Augsburgi Usutunnistus sõnastab Kolmainsuse olemuse nõnda: "Kirik õpetab üksmeelselt Nikaia kirikukogu otsuse alusel, et on olemas üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on tõeline Jumal. Ja siiski selles jumalikus olemuses on kolm isikut, igaüks sama olemuselt, sama võimas, sama igavene: Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Need kolm on üks jumalik olemus, igavene, jagamatu, piiramatu, mõõtmatu väe, tarkuse ja heldusega, üks, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade looja ning alalhoidja. Sõna "isik" ei tähenda osa kellestki teisest või omadust, vaid kedagi, kes eksisteerib iseseisvana, nagu kirikuisad seda mõistsid ja mõistena selles seoses tarvitasid. Seepärast lükatakse tagasi kõik eksiõpetused, mis selle peatüki vastu räägivad, nagu manihheid, kes oletavad kahe jumala, hea ja kurja olemasolu; samuti valentiniaanid, ariuslased, eunoomiuslased, muhamediusulised ja kõik, kes selletaoliselt mõtlevad. Lükatakse tagasi ka samosateenid, vanad ja uued, kes tunnustavad ainult üht isikut, väites targutavalt Sõnast ja Pühast Vaimust, et nemad ei olevatki eri isikud, vaid Sõna tähendavat räägitud sõna või häält ja Püha Vaim olevat inimeste loomulik meeleliigutus."

Mõisted substantia ja persona võttis teoloogias kasutusele Tertullianus (160-222), mõisted ousia ja hypóstasis aga Origenes (185-253/254). Suured kapadooklased Basilius Suur, Gregorius Nazianzist ja Gregorius Nyssast eristavad 4. sajandil esimest korda täie selgusega 'olemust' ousia ja 'isikut' hypóstasis.

Ühtne jumalikkus (ehk jumalik loomus) on omane ja ühine kõigile kolmele isikule. Kolmainsuse kolm isikut on olemuselt üks (homo-ousios) või olemuselt sama.

Substants - see on iseolev asi, mis oma eksistentsiks ei vaja midagi muud. See on miski, mille olemine on temas endas.

Aktsidents (see, mis pole substants) saab oma olemise milleltki teiselt, s.o substantsilt.

Loomus - see on see, tänu millele on miski just see, mis ta on (nt inimene on olend, kes koosneb materiaalsest kehast ja vaimsest hingest).

Hüpostaas (isik) - see on subjekt, kes tegutseb vastavalt oma loomusele (nt konkreetne inimene, kes mõtleb või tegutseb).

Igas inimeses on üks loomus ja üks isik. Jumalas on aga üks loomus ja kolm isikut. Kristuses on kaks loomust (inimlik ja jumalik) ja üks isik (Kolmainsuse teine isik).

Kolm jumalikku isikut erinevad üksteisest mitte oma jumalikkuselt (jumalikkus on kolmel isikul ühine) ja mitte ka oma toimimiselt väljapoole, s.o loodu suhtes (loomine on Kolmainsuse, mitte ainuüksi Isa töö), vaid omavaheliste suhete poolest ühtses jumalikkuses.

Sündimatus, sündimine ja lähtumine - ainult nende hüpostaatiliste omaduste poolest erinevadki üksteisest kolm püha hüpostaasi, kes on jagamatult eristatavad mitte olemuselt, vaid iga hüpostaasi eriomaduselt, sest Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõiges üks, peale sündimatuse, sündimise ja lähtumise (p. Gregorius Nazianzist).

Sündimatus (mittesündivus) eristab Isa. Isa ei ole kellegi tehtud, loodud ega sünnitatud.

Sündimine (sündivus) eristab Poega. Poeg on ainuüksi Isast, Ta pole tehtud ega loodud, vaid sündinud. Poeg sünnib Isast. Lääne teoloogia väidab, et Poeg pärineb mõistusesarnaselt (p. Augustinus): ennast teadvustades sünnitab Isa lõputu jumaliku mõtte. Oma mõistusega teeb Ta teoks Mõtte sünni, ent see on jumalik Mõte, millel on jumalik sisu. Logos on Isa esiletoodud hüpostaas, ennast teadvustava Jumala iseenda esiletoomine enesest (p. Irenaeus Lyonist). Ainsas Mõttes väljendab Isa ennast täielikult. Ta sünnitab teise enda. Ennast teadvustades sünnitab Isa personifitseeritud Mõtte, teise jumaliku isiku, kes on Poeg, olemuselt üks oma Isaga, Jumala sõna, Isa täiuslik kuju.

Poeg on Jumal: Ja Sõna oli Jumal. (Jh 1, 1) Kes on näinud mind, see on näinud Isa. (Jh 14, 9). Mina ja Isa oleme üks. (Jh 10, 30) Poeg erineb Isast oma sündimise poolest. Isa erineb Pojast oma mittesündimise poolest. Isa mitte ainult ei sünnitanud Poega, vaid sünnitab Teda pidevalt. Lunastaja sünnib Isast igavesti. (Origenes) Tema ütles minule: "Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Sinu." (Ps 2, 7)

Lähtumine eristab Püha Vaimu. Püha Vaim on Isast ja Pojast, Ta pole tehtud ega loodud ega sündinud, vaid lähtunud. P. Gregorius Nazianzist kasutas esimesena sõna "lähtumine". Lääne teoloogia (p. Augustinus) ütleb, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast sarnaselt tahtele ja armastusele. Poja igavene kiindumine Isasse ja Isa kiindumine Poega kutsub esile igavese vastastikuse jumaliku armastuse, mis väljendub kolmandas jumalikus isikus, kelleks on Püha Vaim. Vaim on olemuselt üks Isa ja Pojaga. Seepärast ei ole Püha Vaim mitte ainult Isa Vaim. Ta on Isa ja Poja Vaim. Isa on Püha Vaimu lähteallikas, kuna Ta on alguseta algus. Sellest hoolimata on Isa koos Pojaga Ainualgus, millest lähtub Püha Vaim.

Kolm isikut on olemuselt üks või samaolemuslikud. Nagu Poeg, nii on ka Püha Vaim olemuselt üks Isaga. Jumal ei ole kunagi alustanud oma kolmainsat eksistentsi. Ta on selline igavikust. Kolm isikut on samaigavesed ja samaväärsed: pole mingit ühe isiku üleolekut teisest. Kolmainsuses ei ole keegi enne või pärast teisi, keegi ei ole teistest suurem või väiksem, vaid kõik kolm on võrdselt igavesed ja võrdväärsed.

Jumal ei viibi üksinduses: Jumal on perekond. Ta lõi inimese perekonnana, oma näo järgi ja enda sarnaseks. Ta on üks, aga mitte üksi.

Kuna jumalik loomus kuulub kõigile kolmele isikule, siis on kõigil neil üks ja seesama vägi, üks ja seesama tarkus ning üks ja seesama armastus. Teiste sõnadega: Isa on jumaliku tarkuse allikas, Poeg on jumalik tarkus ise ja Püha Vaim on see jõud, mis vahendab meile jumalikku tarkust. Isa on armastuse allikas, Poeg ennast ilmutav armastus ja Püha Vaim meis teostuv armastus.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Miks osadel Eesti kirikutel on tornis kukk. Kuidas seletate ristiga ja kukega kirikute erinevusi? Kas ristiga on kuidagi "õigem" ja parem kirik? Kas mõnes teises riigis on veel levinud kukega kirikud?

Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja
paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas
esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi
ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol.
Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse
ning lootuse märk.

Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut
Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut
kuradi rünnakute vastu.

Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud
evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö
jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud (Mk 14,
26-31 ja 66-72). Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli
teinud.

Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa
on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel
tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades,
samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise 'weathercock' -
tuulelipp).

Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas
olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku
kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda.

Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie
eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk
kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt
küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus - üks kaheteistkümnest
apostlist - salgas Issanda, aga ta sai andeks (vrd Jh 21, 15-17) ja oli
lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas
märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut
algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kurat on kreeka keeles diabolos. Tegusõna sellest - diaballein, tähendab: läbisegi viskama, takistama, salakavalate võtetega liginema, kiusama, peale kaebama.

Kuradiks nimetatakse Uues Testamendis (UT) ülemat deemonit (Lk 11, 15). Kus Luther räägib oma tõlkes kuraditest (mitmuses), seal seisab algtekstis: deemonid. Kreekakeelse sõna "kurat" asemel seisab sageli heebreakeelne: "saatan". Saatan tähendab: vaenlane, vastupanija, vastane, takistaja. Selle nimega märgib UT langenut, kunagi väga aulist inglit, kelle tegevus on alati sihitud Jumala ja kõige jumaliku vastu. Jeesus nimetab teda selle maailma vürstiks (Jh 12, 31   14, 30   16, 11). Tähendust võib tõlgitseda ka nii: selle maailma olukordade ürgtekitaja.

Kuradit nimetatakse mõnikord ka: "vastane" (Lk 18, 3   1Pt 5, 8   2Ts 2, 4; kreeka keeles on selle jaoks kaks sõna: antidikos (vastane kohtuprotsessis - keegi, kes on midagi ebaseaduslikult võtnud, või kaebaja) ja antikeimenos (keegi, kes võitleb teise vastu lahingus). Lõpuks kohtame sageli sõna "kuri", kreeka keeles poneros (keegi, kes valmistab vaeva ja piina; aga ka - koletis, luupainaja, kuritegelik, salakaval). Viimane palve Meie Isas kõlab: "Päästa meid ära kurjast!". Siin ei ole mõteldud asja ega asjalist ("paha, halb"), vaid isikut - "kuri". Johannes ütleb: "Kõik maailm on tigeda võimuses" (1Jh 5, 19). See tähendab: kogu maailm asub saatana võimupiirkonnas.

UT ei käsitle kurjuse alguse probleemi. Kõik sellekohased mõistuse küsimused ta jätab päris rahulikult vastamata. Meid lubatakse vaadata niipalju elu deemonlikku tagapõhja, kuipalju meil on just tarvis tegelikus elus. Kui vaenlane on maale tunginud, siis ei ole sellest palju kasu, kui püütakse teaduslikult mõista, kuidas see oli võimalik või millest see algas. Tähtis on tõsisasi, et ta on siin. Tähtis on teada tema tugevust; hädavajalik on leida abinõusid ja teid, kuidas saada tema isandaks. Kibedasti on tarvis, et ei kaotataks julgust vaenlase positsiooni ebaõige hindamise järeldusel.

Kõik, mis UT ütleb Jumalast ja meie hingevaenlasest, on sündinud selleks, et anda meile eluvõitluses juhatust, laiendada meie tunnetust ja teha meid julgeks. Julgust peab meile hoovama sellest, et me sealt selgesti kuuleme: kurjus ei kuulu õigupoolest inimese algupärasesse loomusesse; patt on inimelus võõras nähe - nende põhjustajad on võõrad väed. Johannes ütleb: "Kes pattu teeb, see on kuradist" (1Jh 3, 8), st. tema meelsus ja elusuund on mõjutatud hingevaenlasest.

Kuna aga kurjus tuleb lõppude lõpuks võõrastest vägedest, siis ei ole me veel lootusetult langenud ta küüsi. Võõrast väest võib vabaneda. Muidugi, UT käsib meid võtta seda väge väga tõsiselt. Ei ole õige alahinnata selle ulatust, tugevust ja löögivalmidust.

Praktiliselt on hädavajalik teada, et kurjus ei esine maailmas loodusjõuna, mis elust läbi hoovab ebamääraselt ja sihitult. Kõik kurjus tungib esile isikulisest olevusest, kes oli kunagi väga kõrge vaim, ja püüab oma eesmärke saavutada suure väetäiusega ja sihikindlusega. See vaim on selle maailma olukordade piirides vastuvaidlematu valitseja (Jh 12, 31   14, 30). Ta käsutab deemonite väge (Lk 11, 15), kes õhku täidavad (Ef 6, 12), kes peidetud elusügavustest (Ef 6, 12) avaldavad vägevat mõju. Saatana riiki nimetatakse ka pimeduse riigiks (Kl 1, 13), kuna tõelisuse looritamine, tõe tumestamine, kõigepealt aga oma tegevuse varjamine on deemonliku valitsuse tähtsaim eeltingimus. Inimlikud võimukandjad ja mõjurikkad isikud selles maailmas ainult näivad valitsevat (Mk 10, 42). Tõeliselt valitsetakse neid ja kogu nende tegevuse põhijooned on täiesti kindlaks määratud nähtamatust valitsejast. Nad on tema vasallid, tema mõjutuste kandjad.
Mis UT ütleb Jumala riigist, see hakkab arusaadavaks saama alles seal, kus saavutatakse selgus selle kohta, et Jumala riigi tulek toob kaasa valitsuse vahetuse - saatanliku riigikorra asemele astub jumalik riigikord; altpoolt tuleva meelsuse kujundamise asemele astub meelsuse kujundamine ülevalt. Ei ole pikaajalist märkamatut libisemist Jumala riiki ega kurjuse piirkonnast "väljaarenemist". Jumala riik, kui ta saabub, tuleb nagu teise valitsuse sissetung. "Kui mina kurje vaime välja ajan Jumala sõrmega, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde, või: ta on sisse tunginud järsku, enne kui te suutsite mõtelda" (Lk 11, 20). Pauluse teadvuses seisab kogudus nii selgesti Jumala valitsuse piirkonnas, et inimese väljaheitmine kogudusest võrdub tema arvates selle inimese üleandmisega saatanale (1Kr 5, 5   1Tm 1, 20).
Terava vastuolu tõttu, mis valitseb kummagi riigi vahel, on enesestmõistetav, et sinna, kus Jumal teeb ettevalmistusi millekski suureks, deemonite valitsus koondab kõik oma jõud. Muidugi ei ole mingi juhus, et Jeesuse ajal oli nii palju kurjadest vaimudest vaevatuid. Nagu kiusaja kohe pärast inimese loomist tuli ta juurde, nii ta ligines ka Kristusele kohe pärast Ta kutsumist, et Teda teelt kõrvaldada (Mt 4). Kohe esimese koguduse alguses püütakse alt-maailmast külvata nende ridadesse segadust (Ananias ja Safiira - Ap 5).

Kiusaja moondab enese kõige meelsamini valguse ingliks (2Kr 11, 14). Ta rajab ennast meeleldi Piibli sõnadele "kirjutatud on" (Mt 4, 4, 6). Valesti seletatud ja valesti kasutatud piiblisõna on kõikidel aegadel olnud vaenlase käes vägevaks relvaks. Johannese ilmutus ei näita meile saatana-valitsuse kõige suuremat inimlikku esindajat, Kristuse-vastast, usuvastasena. Vastupidi, ta on väga jumalakartlik, tal on pühalik kultus - jumalateenistus ja prohvet (Ilm 13, 11-15). Kõige suuremat vägevust arendab kiusaja seal, kus üteldakse: "Siin on Kristus!" (Mt 24, 23-24).

Eraldusjoon saatana riigi ja Jumala riigi vahele on UT-s tõmmatud selgesti. Pimeduse riigis valitseb sundus, nõrkade rõhumine tugevate poolt, mis ulatub kuni usuliste asjadeni (Mt 20, 25jj   Ilm 13, 15), tapmishimu ja vale ("Kurat on inimeste tapja, valetaja ja vale isa" - Jh 8, 44). Jumala riigis on aga vabadus, teenimisvalmis armastus Jumalast pärit oleva elu vastu ja tõde. Saatana valitsuse all on kõikidel asjadel looma iseloom (julmus, vägivald). Jumala valitsuse all sünnib kõik inimlikult (algupärases, Jumalast pärinevas inimsuse mõttes - Tn 7, 2-14).

Nii mõjuvalt, kui UT kirjeldabki meile saatana vägevust, ometi rõhutatakse seejuures kõikjal veel suuremat ja aulisemat Kristuse väge. "Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et Ta tühistaks kuradi teod" (1Jh 3, 8). "Kui vägev relvastatud mees valvab oma elamut, siis on ta vara rahus. Aga kui temast vägevam peale tuleb ja võidab ta, siis ta võtab ära kõik ta relvad, milledele ta lootis, ja jagab temalt saadud saagi välja" (Lk 11, 21-22). Johannes rõõmustub noortest meestest, kes on võitnud tigeda (1Jh 2, 14) ja Paulus ütleb: "Tänu Jumalale, kes meile ikka annab võimust Kristuses!" (2Kr 2, 14).

Kui Kristus tuleb, seotakse saatan. Tema mõju on siis kõrvaldatud rahvaste elust (Ilm 20, 1-2). Nagu Napoleoni riigi võimuaparaat varises kokku ühes Napoleoni langemisega, nii sünnib ka kurjuse maailmavõimuga hingevaenlase langemise puhul.

Allikas:
Ralf Luther. Uue Testamendi sõnaraamat. Tartu-Tallinn, 1939.
Faksiimiletrüki 1992 järgi, lk 125 - 130.

Moosese ja Aaroni õe nimi oli Mirjam. Mirjamit nimetatakse naisprohvetiks ja
2. Moosese raamatu 15. peatükis jutustatakse, et just tema oli see, kes
pärast Iisraeli rahva läbiminekut Punasest merest trummi kätte võttis ja
Issandale kiituslaulu laulis.

4. Moosese raamatus on juttu ka Mirjami ja Aaroni vastuhakust Moosesele,
mille tulemusena Mirjam jäi seitsmeks päevaks pidalitõbiseks ja pidi viibima
väljaspool Iisraeli leeri.

4Ms 20, 1 järgi suri ja maeti Mirjam Kaadesis.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Jeesus sõi viimast õhtusöömaaega (Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumi järgi) tõenäoliselt omaaegse ametliku kalendri järgi 14. niisanil, st samal õhtul, mil enamus ülejäänud juute. Seega suri Ta 15. niisanil.

Kui Johannese evangeeliumis (19, 14. 42) öeldakse, et Jeesus suri "juutide paasapühade valmistuspäeval", st tekib erinevus kolme esimese evangeeliumi andmetega, siis arvavad uurijad, et ilmselt on tegemist juudi ühiskonna usulises ja poliitilises elus toimunud muudatustega Juudi sõja eel ja ajal, mil juhtivaks rahvus- ja usulispoliitiliseks rühmituseks olid saanud seloodid. Nemad pidasid oma paasasöömaaega päev hiljem, st 15. niisanil, nii et Jeesus suri sel ajal, mil - tõsi küll, aastakümneid hiljem - tapeti paasasöömaajaks vajaminevad talled. Nii on Johannese evangeeliumi teate põhjal tõenäoliselt tegemist Jeesuse surmaga seotud sündmuste ja daatumite ülekandmisega evangeeliumi autori ja tema lugejate kaasaega ning neile paremini tuntud olustikku, st Juudi sõja aega.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Traditsioonilise kirikliku arusaama järgi on saatana puhul tegemist Jumala
loodud vaimse olendiga (ingliga), kes sarnaselt teistele deemonitele ehk
kurjadele vaimudele ei nõustunud teenima Jumalat ega täitma Tema tahet.
Taolise otsuse tegemiseks kasutasid nad Jumala poolt neile antud vaba tahet.

IV Lateraani kirikukogu (1215) sõnastab seda nõnda: "Kurat ja teised deemonid
loodi küll Jumala poolt loomult headena, kuid nad muutusid iseenesest (s.t
oma tahtel) kurjadeks."

Sedasama tegema õhutab saatan ka inimesi, väites, et kui inimene loobub Jumala
tahte järgi küsimast ja selle täitmisest ning hakkab ise otsustama, mis on
hea ja mis halb, mis õige ja mis vale, siis saab ta ise justkui Jumalaks (vrd
1Ms 3, 5). Millised tagajärjed taoline mõtteviis kaasa toob, seda näeme
juba esimesest, piibli jutustatud vennatapuloost (1Ms 4, 1-16)

Saatanat ei tohi aga kindlasti kujutada mingi Jumalaga võrdse
võitluspartnerina, kuna oma võimsusele vaatamata on ta ikkagi loodud olend ja
seega ei suuda ta takistada Jumalat Tema õndsustahte täideviimisel. "Me
teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks!" (Rm
8, 28)

Küsimusele, kuidas peaks saatanat või kuradit tänapäeva arusaamadele vastavalt
mõistma, on tegelikult üsna raske vastata. Siiski on ilmselt igaüks tajunud
seda, et kõigi valede otsuste ja kurjade tegude taga tundub justkui olevat
keegi salapärane niiditõmbaja - nii võib ka täielik materialist teinekord
kõnelda kellegi "kuratlikust plaanist" või "saatanlikust kavalusest". Igaüks
on lastegi puhul tähele pannud, kuidas halb alati kergemini ja kiiremini
külge hakkab kui hea ... Kord küsiti ühelt Stockholmi piiskopilt, kas ta
usub, et on olemas põrgu, kus kurat valitseb. Piiskop vastas: "Ma ei usu
seda, ma näen seda!"

Inimese kohus siin maailmas on mitte lasta end kurjast haarata ega tema poole
kallutada, vaid küsida selle järele, mis on tõeliselt hea - Jumala tahte ja
isetu armastuse järele.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Olen usulistel otsingutel ja sattunud viimasel ajal Jehoova tunnistajate vaatevälja. Nemad eitavad põrgu olemasolu, eitavad hinge olemasolu, eitavad Kolmainsust, väidavad, et Jeesus suri postil jne. Neil on tohutud kirjanduslikud materjalid ja tõlked, Piibli entsüklopeedia jms. Mind nüüd just huvitabki see põrgu, hinge ja Jeesuse surma selgitus kristliku kiriku poolt. Kolmainsuse kohta juba leidsin vastuse rubriigist Piibel ja teoloogia.

Jehoova tunnistajate puhul on tegemist uususundiga, mis rajaneb suurel määral traditsioonilise kristliku õpetuse eitamisel. Aja jooksul on ka Jehoova tunnistajate enda õpetus muutunud, nii näiteks kasutasid nad kuni 1930. aastateni ka ise ristimärki ja avastasid alles 1936. aastal lõplikult, et Jeesus olla surnud postil (võrdluseks võib vaadata lisatud pilte).

Mis puutub Jeesuse surma ristil, siis on ajaloost teada, et erineva kujuga rist oli hukkamisriistana tarvitusel juba enne Jeesuse aega, kusjuures kristlaste jaoks ei olegi niivõrd tähtis risti kuju, kuivõrd see, et Jumal, kes on ise saanud inimeseks, on jaganud meie elu kuni kannatuste ja surmani ning avanud meile oma Pojas Jeesuses Kristuses tee uude ja igavesse ellu. Loomulikult on ristimärk ka sümbolina kristlastele oluline, ühendades omalaadsel kombel taeva ja maa - inimestevahelise horisontaali ja
jumalasuhte vertikaali, mis on kokku võetud kahes olulisemas käsusõnas: armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. Või nagu kirjutab püha Johannes: "Kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!" (1Jh 4:21) Rist on Jumala armastuse lõputu täiuse märk - ja Uut Testamenti lugedes
võime leida palju muudki, mida rist ja Jeesuse ristisurm kristlase jaoks tähendab.

Jehoova tunnistajad seostavad risti ja Jeesuse ristisurma mõistmist meie eest toodud ohvrina paganlike mõjudega, aga piisab veidigi põhjalikumast süvenemisest piiblisse, et mõista nende väidete ja argumentide
paikapidamatust. Kristlased ei kummarda mitte hukkamisriista ega sellel kujutatud ebajumalakuju, nagu Jehoova tunnistajad neile ette heidavad, vaid näevad ristis Jumala päästet, elu võitu surma üle, armastuse võitu vihkamise üle.

Põrguga on asi veidi keerulisem, sest nii Jehoova tunnistajate kui paljude teiste põhiargumendiks selle vastu on Jumala armastus: kuidas saab armastuse
Jumal jätta kedagi igavesti piinlema?

Vastus peitub sellessamas Jumala armastuses. Põrgu ehk igavene hukatus tähendab igavest lahusolekut Jumalast, mille inimene on endale ise
vabatahtlikult valinud. Pildid, mida piibel põrgu kirjeldamiseks kasutab, on ainult pildid. Tegelikkus tähendab ilmselt lõpmatut valu ja piina, mida
tunneb inimene, kes ühelt poolt mõistab, et on valinud valesti, teisalt aga ei ole suuteline seda tunnistama ega kahetsema. Küllap oleme taolist olukorda kohanud või koguni isiklikult kohelnud ka siin elus.

Kuidas Jumal saab seda lubada? Just oma armastuse pärast, kuna Ta ei sunni ennast kellelegi peale, vaid austab inimese vabadust. Suureks lootuseks on
muidugi siingi teadmine, et küllap Jumala halastus, tarkus ja armastus on suuremad, kui meie suudame ette kujutada.

Põrgu ja üldse igaviku teema on seotud ka inimhinge küsimusega. Jehoova tunnistajad eitavad surematu inimhinge olemasolu, ja lõplikku selgust selles
küsimuses ei ole ka kiriku õpetuses. Selge on see, et elu on Jumala and ja inimene on vaid niivõrd inimene, kuivõrd ta on Jumala loodu - ja osaline
"Jumala elavast hingeõhust" (vrd 1Ms 2:7). Kui inimene sureb, siis ta "heidab hinge", nagu vanapäraselt öeldakse, s.t elav hing lahkub surnud ihust. Mis tegelikult toimub, ei ole teada - igal juhul on kiriku õpetus, et viimasel päeval, surnute ülestõusmisel, ühendab Jumal taas inimese hinge ja
ihu - s.t loob surnud ihu uueks ja annab sellele tagasi oma elava hingeõhu. Taolist täielikku kadumist, mitteeksisteerimist peale surma, nagu õpetavad Jehoova tunnistajad, piibel ei kinnita - heaks lugemiseks selle kohta on 1Kr 15.

Inimese, maailma ja Jumala puhul on palju sellist, mida me ei tea ega taipa. Midagi me suudame avastada ja õppida, kuid arvata, et võiksime kõike mõista, tähendaks liigset suurelisust. Tähtis on, et oskame Jumalat usaldada ning elada juba selles maailmas nagu tulevases: Jumalat üle kõige ja oma ligimest
nagu iseennast armastades, mitte üksteisele vastandudes ega taoliste asjade üle vaieldes, mis on lõppkokkuvõttes vaid pisiasjad.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Nii. Alustan siis sellest, et ma pole ristitud. Ja ei lasekski, sest mul on küll oma jumal. Kuid olen kindel, et ta pole see keda teie usute. Minu jumal on hing. Kes eksisteerib siin maailmas. <p></p> Ja nüüd asja juurde. Tahan küsida. Kas tõesti eksisteerib "Viies Evangeelium" ja kas "Viies Evangelist" on Juudas, kes müüs Kristuse? Ma loodan, et te oskate mulle vastata ja soovitada, kust ma saaksin täpsemalt uurida.

Nimetust "viies evangeelium" on kasutatud mitmete autorite poolt. Taolist pealkirja kannab näiteks Rudolf Steineri poolt aastail 1913-1914 peetud
ettekandeist koostatud kogumik, mida ta ise on nimetanud ka "tunnetuse evangeeliumiks". Veelgi varem, aastal 1867 avaldas Friedrich Clemens nn esseenide evangeeliumi (Urevangelium der Essäer, Der Essäer Brief), mida
nimetas samuti viiendaks evangeeliumiks.

Viimasel ajal on kõige tuntum "viienda evangeeliumiga" tegelev raamat 1993.
aastal Philipp Vandenbergi poolt avaldatud romaan "Viies evangeelium", mis on
1997. aastal ilmunud ka eesti keeles.

Konkreetne küsimus on tõenäoliselt ajendatud mõne aja eest ilmunud teatest, et
Sveitsis on plaanis avaldada "Juuda evangeelium", millest ajakirjandus on
kõnelenud kui sensatsioonist, mis peaks tõestama, et Juudast on täiesti alusetult tehtud reeturlikkuse võrdkuju, samal ajal kui ta tegelikult olla
tegutsenud vastavalt Jumala enda tahtele ja plaanile.

Teoloogide jaoks pole siinkohal tegemist mingi sensatsiooniga, kuna juba teise
sajandi lõpul on kiriku poleemikas ketserite vastu sellenimelist teost
mainitud. Võib arvata, et "Juuda evangeelium" on eksisteerinud kreeka keeles enne aastat 180.

Tekst, mille on tõlkinud ja avaldamiseks ette valmistanud Genfi koptiuurija
Rodolphe Kasser, kujutab endast osa 1970. aastatel Egiptuses leitud koodeksist, mille omanikuks on praegu Baseli Maecenase fond. Käsikiri pärineb
4. sajandist ja on kirjutatud kopti keele sahiidi murdes, peale "Juuda evangeeliumi" kuulub sellesse veel kaks teksti.

"Juuda evangeelium" pärineb gnostilistest ringkondadest ja vanakiriklikus poleemikas nimetatakse seda seoses ühe sektiga, kes austas peale Juudas
Iskarioti ka Vanast Testamendist tuntud vennatapjat Kaini, kelles arvatavasti võidi näha Juuda eelkuju (nii nagu Uus Testamentki võrdleb Jeesust Kaini poolt tapetud Aabeliga, vrd Hb. 12, 24). Tõenäoliselt oli Juuda kuju
gnostikutele sümpaatne seepärast, et teda arvati olevat omanud teadmist või tunnetust (kreeka k 'gnosis', siit ka 'gnostikud') sellest, et Jeesus peab inimkonna lunastamiseks surema ristil ja just kurjad väed üritavad seda takistada - niisiis võttis Juudas asjade käigu oma kätte ja aitas Jeesusel Tema missiooni täita. Juudas justkui ohverdab maise, ihuliku Jeesuse, mida tõeline, vaimulik Jeesus kannab vaid kui varjavat rõivast. Teoloogidele ja kirikuloo uurijatele ei ole taolised arutlused sugugi uued, kuid sellegipoolest on huvitav, mida too ligi kaks tuhat aastat vana (aga kindlasti mitte Juudalt endalt pärinev!) tekst täpsemalt sisaldab.

Väga tähtis on seejuures teada ja meeles pidada, et "Juuda evangeelium" ei ole
sugugi ainus sarnane tekst, vaid on teada päris mitmeid Uue Testamendi kujunemise ajast pärinevaid kirjutisi, mida ei ole pühade kirjade hulka arvatud. Saksa teoloog Alfred Läpple soovitab oma 1983. aastal ilmunud teoses "Ausserbiblische Jesusgeschichten. Ein Plädoyer für die Apokryphen" kasutada
nimetust "viies evangeelium" kõikide Uue Testamendi kaanoni hulgast väljajäänud tekstide kohta, mis kõnelevad Naatsareti Jeesusest. Eesti keeles on taolistest tekstidest ilmunud näiteks "Tooma evangeelium" ja "Filippose evangeelium".

P. S. Mis puutub aga sellesse, et olete kindel, et Teie Jumal pole see, keda kristlased usuvad, siis annan väikse soovituse: püüdke Jumalat tundma õppida ja ärge unustage kunagi, et kõik see, mida ükskõik kes meist Jumala kohta teab, on parimalgi puhul vaid väike killuke kogu tõest. Seepärast ei ole taoliste ülikategooriliste väidete esitamine, nagu Teie kirjas, kuigi mõttekas.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

EELK Liturgilise komisjoni poolt 1996. aastal koostatud "Jumalateenistuse
juhendis" öeldakse altari kohta nõnda:

"Jumalateenistuse ruumi keskseks kohaks on altar. Altar on Jumala kohaloleku ja palve sümbol. Eelkõige on altar armulaua laud."

Lühidalt võib öelda, et altar kujutab endast (sümboolselt, aga reaalselt) Jumala ligiolu paika ja Tema aujärge. Eriti hästi saab see selgeks praegu kehtivas EELK Agendas (jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatus) leiduva kiriku pühitsemise korra järgi, mille altarit puudutav
osa on järgmine:

"Veel pühitsen ma selle altari kõigega, mis tema peal, ristilöödud Õnnistegija kuju ristiga, mis siia on asetatud lunastamise töö täheks ja
mälestuseks; piibliraamatuga, mis meile on selge ja kindla tõesõna allikaks; lühtrite ja küünaldega, mis meile peavad meelde tuletama evangeeliumi selget valgust ja ka seda viimset ööd, mil Issand oma jüngritega lauas istus pühal
õhtusöömaajal; pühade riistadega, millesse sakramendi jagamisel pannakse õnnistatud leiba ja õnnistatud viina, mille all me oma Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja verd vastu võtame. - Issand Jumal, taevane Isa, anna, et
kõik, kes siin pihtil ja pühal õhtusöömaajal Sinu lauale liginevad, tuleksid
südamest meelt parandades, oma pattu kahetsedes ning üles tunnistades. Tee, et nad pattude andeksandmise lohutusest uskliku südamega osa saaksid ja
nõnda hästi valmistatud oleksid Sinu Poja ihu ja verd lepitamise pitserina ja kinnitusena vastu võtma. - Ole, Issand, oma Vaimuga ligi koguduse lastele, kes, puhta evangeeliumi piimaga toidetud, õnnistamise päeval siin
oma usku üles tunnistavad ja ennast Sinu omaks tõotavad, nõnda et nad, usus ja jumalakartlikus elus kinnitatud, oleksid ustavad otsani. - Õnnista Sina,
ustav Jumal, abielurahvast, kes siinkohal Sinu nimel oma ühist eluteed alustavad. Tee, et nende südamed oleksid ühendatud pühas armastuses ja murdumatus ustavuses ja et Sinu palge ees sõlmitud leping oleks lahutamatu
ning Sinu meelepärane kui elav tunnusmärk Kristuse ühendusest kogudusega. - Kui leinajad siin oma armsate lahkunud omaste puusärkide ümber seisavad,
siis kosuta ja kinnita Sina neid oma lohutusega. - Kui Sinu suuri tegusid, Issand Jumal, siin ühises palves kiidetakse ja austatakse, siis võta Sina
südamete ja huulte ohver armulikult vastu. Kui Sinu sulased kogudust siin
Sinu nimel õnnistavad, siis tee, et see sünniks Sinu väes ja et kõik, kes seda uskliku südamega vastu võtavad, kinnitatud ja kosutatud südamega Sinu
kojast lahkuvad."

Niisiis on altar koht, kuhu usklikud tulevad pihile, armulauale, leeri- ja
abielutõotust andma, matusetalitusele, palvele ning Issanda õnnistust vastu
võtma. Altar koos temal asetsevate esemetega kehastab ja tuletab meile
meelde Jumala ligiolu Sõnas, Vaimus ja pühas õhtusöömaajas, Kristuse lunastustööd ja evangeeliumi valgust.

Uues Testamendis kõneldakse altarist seoses armulauasakramendiga apostel
Pauluse 1. kirjas korintlasele (10, 16jj) ning kirjas heebrealastele (13,
10). Altarist kui Jumala ligiolu paigast on kõnet mitmel pool Johannese ilmutusraamatus (6, 9; 8, 3jj; 11, 1; 14, 18; 16, 7).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kristlaste püharaamatu loomisloos on kirjas, et Jumal tegi ainult 2 inimest - mehe ja naise. Hüva. Kas siis kristlaste püharaamatu kirjutajate arvates on kõik maailma inimesed korduva verepilastuse tulemus? Muul viisil see ei näi võimalik olevat, kuigi kristlaste püharaamatus Aadama ja Eeva tütart ei mainita. Samas muud varianti nagu pole kui just Kain ise pühast vaimust käima peale ei jäänud (huvitav kuidas ta sünnitas?). Või kuidas te üldse tänapäeval sellistele küsimustele vastate? Sellest ajajärgust vist ollakse juba ammu möödas, et religioossete raamatute sisu sõna-sõnalt tõlgendatakse. <p></p> Teine küsimus, on see, et kes oli see inimene, kes kirjutas esimest korda üles selle, kuidas loodi maailm ja kust ta selle info üleüldse sai? Kui ta selle Jumalalt sai, siis miks Aadama ja Eeva järeltulijad need asjad ära unustanud olid? Kas Aadam ja Eeva oma lastelastele siis ei rääkinudki midagi? Paradiisist välja-ajamine peaks olema sündmus, mis jääb väga pikaks ajaks meelde läbi sugupõlvede. Olen mõne kristlase suust kuulnud ka seda, et Aadamat ja Eevat polegi kunagi olemas olnud, vaid tegemist on metafoorse võrdkujuga, kus kujutatakse kahe ebaküpse inimese seksuaalsuhet, mis oleks tegelikult pidanud toimuma hiljem. Liigse kiirustamise tõttu oli see mõlemale kahjulik ja nad "aeti paradiisist välja" ehk teisisõnu nad kahjustasid end ja kaotasid kuni elu lõpuni teatavat liiki meelerahu, mis oleks alles jäänud asjade loomuliku kulgemise korral.

Esitatud küsimustele on üsna raske lühidalt vastata. Üritan siiski.

On kristlasi, kes võtavad Piibli alguslugusid sõna-sõnalt ja näevad
seepärast päris palju vaeva kõigi taolisest vaateviisist tulenevate
vastuolude silumisega.

Valdav seisukoht tänapäeva teoloogide hulgas on küll pigem selline,
et Vana Testamendi alguslugude puhul (1Ms 1-11) on tegemist
piltidega, vanade jutustustega, mille kaudu antakse edasi - ja on
esialgu põlvest põlve suust suhu edasi antud - inimkonna jaoks
olulisimaid ja põhjapanevamaid tõdemusi maailma ja iseenda olemusest
ning suhtest kõige oleva algpõhjuse ehk Jumalaga.

Sarnased lood on tuttavad paljudele teistelegi rahvastele ja
religioonidele, nii et võib öelda, et piiblilugude jutustajad ja
hilisemad kirjapanijad on kasutanud vanu müüte, et üldse oleks
võimalik oma arusaama maailma ja inimese olemusest ning oma
jumalatunnetust kuidagi inimkeeles väljendada. Samas on just Piibli
puhul tähelepanuväärne, et mütoloogilisest maailmatunnetusest
astutakse välja (tehes nõnda võimalikuks ka hilisema loodusteadusliku
uurimistöö), kuna kõike olevat nähakse mitte niivõrd müütilisel
viisil tekkinuna, kuivõrd kellegi - s.t. Jumala - ratsionaalse
tegevuse tulemusena.

Oluline on tõdemus, et nii inimene kui kogu maailm on Jumala loodud.
Kuidas, see ei ole usulises mõttes väga tähtis - sellega tegelegu
loodusteadused (nii võib Piibli kahes esimeses peatükis leida kaks
erinevat loomislugu). Tähtis on see, et maailm ei ole iseenesest
tekkinud, vaid loodud. Ja inimene ei ole iseenesest tekkinud, vaid on
loodud - osana sellest maailmast, koosnedes samadest "algainetest",
aga erinedes muust loodust seeläbi, et kannab endas "jumalikku
hingeõhku" (vrd 1Ms 2:7).

Tähtis on seegi, et Piibli loomislugu vabastab inimese hirmust teda
ümbritseva loodu ja maailmaruumi ees: samal ajal, kui ümbritsevad
rahvad austasid taevakehasid ja loodusjõude jumalustena ning pidasid
end neist sõltuvaiks (nagu tänapäeva "horoskoobiusulised"), mõistis
Iisraeli rahvas, et universum on loodud Jumala poolt nagu nemad isegi
ja inimese kätte on usaldatud Jumala loodu hoidmine ja harimine
(paraku jah, see, kuidas inimene seda oma ülesannet on läbi aegade
täitnud, on iseküsimus ...).

Ka lugu Aadamast ja Eevast on eelkõige pilt - ja meeldetuletus.
Kõigepealt sellest, mis juba öeldud: inimene on Jumala loodud. Sõna
"adam" tähendab heebrea keeles 'inimene', sõna "hawa", millest
tuleneb Eeva, tähendab 'elu'. Niisiis, nagu seisab nn. esimeses
loomisloos (1Ms 1), lõi Jumal inimese meheks ja naiseks - kusjuures
erinevalt muust loodust "oma näo järgi ja enda sarnaseks". Inimene on
loodud küll - nagu juba eespool öeldud - samadest "algainetest" nagu
kõik muu, aga temas on midagi enamat: ta on loodud Jumala näo järgi
ja Tema sarnaseks. Ja kuigi inimesel on võime - ja see on ilmselgelt
inimese, nagu ka loomade kõige imelisem võime - elu edasi anda, ei
ole inimene siiski elu looja, vaid iga inimese Loojaks on Jumal.

Niisiis kõneleb inimese loomise lugu (või õigemini: mõlemad erinevad
loomislood, nii 1Ms 1 kui 1Ms 2) meile tegelikult eeskätt meie enda
(igaühe enda!) olemusest ja väärtusest. Ja loomulikult ka kutsumusest
ja vastutusest elada kui see, kelle kätte on usaldatud Jumala imelise
loodu hoidmine ja harimine (1Ms 2:15).

See on kõik, mida Piibel meile inimese põlvnemise kohta öelda tahab.
Kuidas inimene on arenenud, kuidas inimkond on kasvanud ja levinud,
on taas teaduse uurimisvaldkond. Inimese jumalanäolisuse juurde
kuulub ka võime abstraktselt mõelda, arutleda, uurida ja õppida -
ning tahe seda kõike teha.

Seega ei ole piiblilugude jutustajate ega kirjapanejate jaoks olnud
oluline see, kui palju oli Aadamal ja Eeval lapsi, kust sai Kain
endale naise jmt. Oluline on see, et oleme Jumala loodud - just meie
ning just siin ja praegu. Oma eluga, oma kutsumue ja vastutusega, oma
jumala- ja inimsuhetega. Täpselt sellestsamast vaatenurgast tuleb
lugeda ka pattulanguse lugu, jutustust Kainist ja Aabelist jne -
alati küsides, mida on sellel minu ja mu elu kohta öelda.

Mis puutub sellesse, millal ja kelle poolt on piiblilood kirja
pandud, siis on siin kohal võimalik öelda vaid, et tegemist on olnud
väga pikaajalise protsessiga, mille käigus on liigutud ilmselt üsna
vabas vormis suuliselt pärimuselt üle kirjapandud ja kindlaksmääratud
kirjalikele tekstidele, kusjuures piibliteadlased eristavad Piibli
vanemate raamatute puhul õige mitmeid eri algupäraga pärimuskihte.

Soovitan antud teemal lugeda järgmist raamatut:
Claus Westermann, Tuhat aastat ja üks päev. Logos 1995.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tegemist on äärmiselt olulise küsimusega, millega on kahtlemata väga
raske ühe kirjaga ammendavalt vastata. Püüan seda, lähtudes veel
ühest küsimusest: milline tähtsus on meie jaoks usul sellesse, et
Jeesus on Jumala Poeg, s.t. tõeline Jumal?

Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene – see tõde on kogu
kristliku usu aluseks. Kuigi alati on olnud neid, kelle jaoks see ei
olegi nii iseenesestmõistetav – ja kindlasti on olnud väga palju
vaidlusi ja arusaamatusi mitmesuguste teoloogiliste ja filosoofiliste
mõistete üle, millega on püütud Jeesuse Kristuse olemust inimkeeli
lahti seletada.

Juba vanal ajal oli neid, kes eitasid Jeesuse jumalikkust – kõige
tuntumad on nõndanimetatud ariaanid, 3.-4. sajandil elanud preestri
Ariuse õpetuse järgijad, kelle arvates võib Jeesust küll nimetada
Jumala Pojaks, kuid Ta ei ole siiski ainsa tõelise Jumalaga võrdne,
vaid on justkui veidi madalama järgu jumal või jumalus tõelise Jumala
ja inimeste vahel. Tänapäeval esindavad üsna samasugust seisukohta
Jehoova tunnistajad, kelle põhjendusedki taolisele arusaamale on
üpris sarnased Ariuse omadega, näiteks puhtinimlik loogiline
konstruktsioon, mille kohaselt väiksem – ehk inimene – ei saa
mahutada suuremat – ehk Jumalat. See tähendab, et kuna Jeesus ilmus
inimesena, ei saanud Ta nende arvates olla Jumal – et aga ka nemad ei
saa eitada, et Jeesus on siiski midagi enamat kui lihtsalt inimene,
ongi nad nuputanud välja oma õpetuse Jeesusest kui mingist Jumala ja
inimese vahepeal olevast „vaimolendist“, kes viibis siin maailmas
näiliselt inimese kujul.

Tänapäeval on märksa sagedasem arvamus see, et Jeesus oli lihtsalt
inimene – üsna eriline küll, suur õpetaja ja võib-olla koguni
prohvet, kuid ikkagi vaid inimene. Ja kui see inimene viimaks suri,
siis tema eksistents ka lõppes – jätkudes vaid Ta õpilaste südames ja
mõttes. On muidugi neidki, kes Jeesuse olemasolu üleüldse eitavad,
kuid tänu ajalooteaduse selgele seisukohale Jeesuse olemasolu
tõelisusest on taolisi üpris väheks jäänud.

Küllap paljud inimesed on kuulnud ka eelkirjeldatutele vastupidistest
õpetustest, näiteks nõndanimetatud monofüsiitlusest, mille kohaselt
Jeesus omas vaid ühte, aga mitte inimlikku, vaid jumalikku olemust.
Pealiskaudsel vaatlemisel võib paista, et näiteks Armeenia kirik
esindab taolist seisukohta, kuigi see päris nii ei ole. Põhjus, miks
Armeenia ja näiteks ka Kopti kirik ei nõustunud ammustel aegadel
Chalkedoni kirikukogu õpetusega Jeesuse kahest loomusest, oli kartus,
et Jeesuse isiku ühtsuse mõistmine võib seeläbi kannatada. Nii siis
tunnistavad näiteks armeenia kristlased tänapäeval, et Jeesus on küll
tõeline Jumal ja ka tõeline inimene, aga Tal ei ole kahte loomust,
vaid Tema inimlikkus ja jumalikkus moodustavad ühe teineteisest
eristamatu terviku. Muidugi on tegemist vaid teoloogiliste
arutlustega, aga siiski on siin üks oht, ja nimelt, et võib tekkida
raskusi ühelt poolt selle mõistmisega, mis eristab Jeesust ehk Jumal
Poega Jumal Isast – seega Kolmainsuse küsimus –, teisalt aga ka
Jeesuse ristisurmast arusaamisega ja sellele õige tähendusega
andmisega, sest kui ristil suri tõesti Jumal ise täielikult ja sõna
otseses mõttes, siis võib õigusega küsida, kas nende päevade jooksul,
mil Jeesus oli surnud, ei olnudki Jumalat. Või nii, nagu ülalolevas
küsimuses: miks pöördus Jeesus ristil olles Isa, s.t Jumala, s.t
iseenda poole?

Läbi aegade on need küsimused tekitanud palju arutelusid ja vaidlusi
– ja küllap vaieldakse nendel teemadel edaspidigi.

Jeesus on tõeline inimene, kuna Jumal tahtis saada meiega täielikult
üheks – ja tahtis, et meil oleks võimalik saada Temaga täielikult
üheks. Jeesuses on Jumal meie eest ja koos meiega kannatanud ning
surnud; Jeesuses võime osa saada mitte üksnes Jumala igavesest elust
– Tema ja oma ülestõusmise läbi –, vaid me oleme Jeesuses Kristuses
sõna otseses mõttes haaratud üles taevasse, ülendatud Isa paremale
käele ja võetud justkui vastu Kolmainsusse endasse. Tõeline inimene
Jeesus Kristus on üks pühima Kolmainsuse isikuid, ja see tähendab, et
inimene ja Jumal on Temas ja Tema kaudu tõepoolest jäädavalt ja
lahutamatult ühendatud, üheks saanud.

See kõik on aga võimalik vaid siis, kui Jeesus Kristus on tõepoolest
ka tõeline Jumal. Jumal ei ole saatnud mitte ainult üht oma saadikut
inimeste juurde – või valinud üht inimest välja, et oma suhet
inimkonnaga uuendada –, vaid Ta on tõesti ise tulnud ja inimeseks
saanud. See on Jumal, kellesse me usume – Jumal, kes tõepoolest
alandas iseennast niivõrd, et sai omaenda loodu sarnaseks, üheks
meiega, kes oleme tegelikult – vähemalt Temaga võrreldes – vaid põrm.
Sellega näitas Jumal, kui väga Ta meist hoolib ja kui tähtis on Talle
enda ja meie vahekorra uuendamine.

Ingel ütleb Jeesuse surma ettekuulutades Maarjale: „Püha Vaim tuleb
sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast
hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.“ Teda mitte ainult
ei hüüta Jumala Pojaks, vaid Ta on Jumala Poeg. Jeesus ise ütleb, et
Tema ja Isa on üks – ja kogu oma eluga, aga ka oma surmaga tunnistab
ja kinnitab Ta jäägitult, et Ta on ühtviisi tõeline Jumal ja tõeline
inimene.

Usk Jeesuse Kristuse tõelisse inimlikkusse ja jumalikkusse aitab
leida vastuse ka küsimusele, mille paljud on esitanud seoses Tema
ristisurmaga. Inimesed küsivad imestades, kuidas on võimalik, et
armastuse Jumal laseb oma Pojal lihtsalt surra – vaatab sekkumata
pealt, kuidas Tema Ainusündinu peab taluma kohutavaid kannatusi ning
hukkuma. See oleks tõepoolest kohutav ja arusaamatu – või vähemalt
Jumala armastusega ühitamatu. Kõik saab aga selgeks, kui teame, et
tegelikult kannatab Jumal ise oma Pojas – Ta mitte ei vaata kannatusi
ega surma pealt, vaid Ta kannatab ja sureb ise armastusest meie
vastu, selleks, et meie kannatustele mõte anda ja meid igavesest
surmast ning hukatusest päästa. Jumal Isa ja Poeg on nii lahutamatult
ja jagamatult üks, et ühe valu on paratamatult ka teise valu – küll
aga on nad siiski pühima Kolmainsuse eri isikud, ja see tähendab, et
ehkki Jumal oma Pojas Suurel Reedel suri, ei jäänud universum kuni
ülestõusmispäevani ilma Jumalata, vaid Jumal – kuigi haavatuna ja
võiksime ehk öelda, et justkui lausa mitte täielikuna või poolikuna,
nii nagu meie tunneme ennast teinekord poolikuna, kui oleme oma kõige
kallimast inimesest lahutatud –, kuigi nõnda hirmsat valu
kannatavana, oli Jumal siiski olemas, hoidis seda maailma üleval ning
kinkis elule ülestõusmispäeval uue alguse.

Mingil kombel võime just seda Jumala sisemist valu ja traagikat
mõista Jeesuse hüüdes ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha
jätsid!“ Tegelikult oligi Jeesus – või õigemini: Jumal – seal ristil
justkui täielikult laiali rebitud, Tema süda oli lõhki rebitud ja
kannatas – aga sellesse Jumala lõhkirebitud ja avatud südamesse
avanes meile seeläbi sissepääs. See on nagu Jeruusalemma templi ülalt
alla lõhki kärisenud eesriie, mille kaudu inimestele avati taas
ligipääs Jumalale, Tema armule ja halastusele.

See Jeesuse hüüe ristil on märk Tema täielikust ühekssaamisest
meiega: see on tegelikult ahastuskarje, mis väljendab meie lahutatust
Jumalast - ja seda kohutavat valu, mida tunneksime, kui jääksimegi
igavesti Jumalast lahutatud. Jeesus tunneb ja talub seda valu meie
asemel, Ta kannatab ristil meie eest, et meie ei peaks nõnda hüüdma -
et meie võiksime teada, et oleme taas Jumalaga ühendatud ja Ta on
meid oma Pojas Jeesuses Kristuses oma lasteks võtnud.

Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene, on meie lunastus ja
ainus pääste. Ta on Jumala armastuse täiuslik ilmutus. Ta on Jumal
ise, kehastunud Armastus ise, kes on ennast meie eest andnud ja meid
enesesse – see tähendab Jumalasse, see tähendab tõelisse ja igavesse
ellu – vastu võtnud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Lugesin internetist, et Hollywoody staar Mel Gibson arvas, et kõikide maailma sõdade eest vastutavad ainult juudid. Kui Aadam ja Eeva olid juudid, siis on see arvamus õige. Kas Aadam ja Eeva olid juudid või ei?

Aadam ja Eeva ei olnud juudid. Päris õiges tähenduses on juudid Iisraeli rahva ühe suguharu, Juuda suguharu liikmed.

Iisraeli rahvas peab oma otsesteks esiisadeks Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit. 1. Moosese raamatu 32. peatükis jutustatakse sellest, kuidas Jumal andis Jaakobile uue nime: Iisrael. Iisraelil ehk Jaakobil oli kaksteist poega (Ruuben, Siimeon, Leevi, Juuda, Daan, Naftali, Gaad, Aaser, Issaskar, Sebulon, Joosep, Benjamin), kelle järgi nimetatakse kahteteist Iisraeli rahva suguharu (tihtipeale kasutatakse Joosepi järeltulijate puhul küll hoopis tema kahe poja, Efraimi ja Manasse nime).

Laiemas mõttes võib juutideks nimetada kõiki iisraellasi, kuid kindel on see, et Aadam ja Eeva nende hulka ei kuulu. Rääkimata sellest, et Piibel ei pea Aadamast ja Eevast kõneldes silmas mitte niivõrd kahte konkreetset isikut, kuivõrd kogu inimkonda. Nime Aadam võib tõlkida kui lihtsalt \"inimene\", nime Eeva aga kui \"kõigi elavate ema\".

Mis puutub Mel Gibsonisse, siis on ta ajakirjanduse teatel oma hiljutist alkoholijoobes autojuhtimist ning arreteerimisele järgnenud vääritut käitumist ja sõnakasutust kahetsenud. Ta palus selle pärast sügavalt vabandust ja teatanud, et ei mõtle tegelikult seda, mida ta ütles, ning see on ühendamatu tema usuga Jumalasse, kes on kõigi inimlaste Looja.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kelle kohta käisid Jeesuse sõnad ristil: <i>Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad</i>?Kas teda risti löönud rooma sõdurite kohta? Või kõigi kohta, kellel oli süüd tema ristilöömises, seega kogu inimkonna kohta? Kas näiteks variserid, keda Jeesus hukka mõistis, tõesti ei teadnud, mis nad teevad, s.t ei teadnud, et teevad Jeesuse vaenamisega ülekohut?

Tegemist on huvitava küsimusega, kuna Jeesuse palve ristilööjate eest
seisab vaid Luuka evangeeliumis (Lk 23:34), kusjuures tihtipeale
(nagu ka viimases eestikeelses piibliväljaandes) sulgudes. See
tähendab, et paljudes vanades Luuka evangeeliumi käsikirjades see
palve puudub.

Just sellest, et neid Jeesuse sõnu ei ole kõigis käsikirjades, on
võimalik välja lugeda, kuidas seda palvet on juba vanast ajast peale
mõistetud.

See ei ole palve eeskätt vahetute ristilööjate eest, kuna nemad on
vaid tööriistad ja nende puhul kehtib veelgi enam see, mida Jeesus
ütleb Pilaatusele: Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on
andnud Sinu kätte. (Jh 19:11) Muide, kiriku pärimuse järgi olla
vähemalt üks Jeesuse risti löönud rooma sõjameestest, võib-olla aga
koguni kaks, hiljem kristlaseks saanud ja märtrisurma surnud.

Tegemist on palvega juutide, nende preesterkonna ja rahvajuhtide
eest. Sel põhjusel ei ole paljud juudivaenulikud käsikirjad (nt
Markion) seda palvet ära toonud. Selles, et nad tõesti ei teadnud,
mida nad teevad, oli veendunud ka apostel Paulus, kes kirjutas:
Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda (et Jeesus oli
Messias) ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad
kirkuse Issandat risti löönud. (1Kr 2:8) Johannese evangeeliumis on
juttu ülempreester Kaifasest, kes kuulutab prohvetlikult - ilma, et
ta sellest ise aru saaks -, et Jeesusel tuleb surra rahva eest (Jh
11:49-52). Apostel Paulus ütleb enda kohta - aga see kehtib kindlasti
ka teiste juutide (ja mitte ainult juutide) puhul: Ma olen tänulik
Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks
sellega, et Ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind,
endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid Ta on mu
peale halastanud, sest uskmatuses ma tegutsesin arutult. (1Tm 1:12-13)

See, et Jeesus pidi surema, oli nõnda seatud (vrd Mk 14:21 par) - ja
tegelikult on meil kõigil Tema surmas süü, sest Ta suri meie igaühe
pattude pärast. Tema surm ei ole aga mitte ainult märk meie süüst ja
patust, vaid ka Jumala mõõtmatust armastusest ja andestusest, mille
Ta on meile oma Pojas kinkinud. Nii et ole meil vaja otsida süüdlasi,
vaid pöörduda kahetsuse ja meeleparandusega Jumala poole ning uskuda,
et Jeesuse palutud ja teostatud andestus kehtib ka meie puhul.

Üks huvitav asjaolu veel. Väidetavalt olla Jeesuse-aegse
hukkamisrituaali juurde kuulunud hukkamõistetu patutunnistus enne
surma. See pidi leidma aset just selle koha peal, kus Jeesuse suust
kõlab palve nende eest, kes enese teadmata on Tema, süütu Jumala
Poja, süüdi ja surma mõistnud ning risti löönud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Lühidalt vastates võib öelda, et juutide pühakiri on üks osa kristlaste pühakirjast ehk Piiblist. Piibel koosneb kahest osast: Vanast ja Uuest Testamendist (vahel, eriti vanemas eesti keeles öeldakse ka Vana ja Uus Seadus või Vana ja Uus Leping). Vana Testament ongi see osa Piiblist, mis on pühakirjaks ka juutidele.

Tõsi, traditsiooniliselt kuuluvad kristlaste Vana Testamendi juurde
ka nn deuterokanoonilised raamatud (ehk Apokriiva, nagu vanemas eesti
keeles öeldakse, või praegusaegsel kujul apokrüüfid), mida juudid
tänapäeval pühakirjaks ei pea, nagu nende eeskujul ka paljud
protestantlikud usuvoolud (samas sisalduvad need raamatud vanimas
kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes Septuagintas).

Deuterokanooniliste ehk apokriiva raamatute loetelu võib mõnedes
piibliväljaannetes (nt lääne- ja idakiriku omades) teinekord erineda.
Eestikeelsetes piibliväljaannetes (mitte küll kõigis) leiab Apokriiva
ehk apokrüüfid Vana ja Uue Testamenti vahepealt.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kuidas sobivad kokku evolutsiooniteooria ja Piibli loomislood? Kas meie maailma eksistents on juhuslik nähtus kogu loodus/universumis?

Sarnastele küsimustele on juba vastatud järgmiselt:

http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=21

http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=65

Loodetavasti on vastused piisavad.

Lühidalt kokku võttes võib öelda, et maailma eksistents ei ole juhuslik, vaid kõigel olemasoleval on Looja, Jumal, kes on kõik teinud vastavalt oma tahtele, mitte kuidagi juhuslikult.

Kuidas Jumal on kõik loonud ja missugused elu- ning arengujõud oma loodusse pannud, on iseküsimus ning vastus sellele ei pea sugugi olema vastuolus evolutsiooniõpetusega - kuigi kristlaste hulgas on siinkohal mitmeid eriarvamusi.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tarkusel on Piibli järgi mitmeid aspekte. See on nii teadmisterohkus kui ka oskus teadmisi õigesti ja õiglaselt kasutada (näiteks oma elus otsuseid tehes või kohut mõistes - suurepäraseks näiteks on siinkohal Mooses või Saalomon). See on ka arukus ja mõistlikkus, mille abil inimene oskab oma elu õigesti elada.

Kõige olulisemaks aga peab Piibel tarkuse puhul seda, et see on Jumala ja Tema sõna ning tahte, Tema käskude tundmine ja - NB! - sellele vastavalt toimimine: Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus. (Õp 9:10; vrd nt Ps 1)

Jumala tarkus väljendub nii selles, kui imeliselt Ta on kõik loonud, kaasaarvatud meid, inimesi - ja kui imeliselt Ta kõike juhib ja hoiab. Aga Jumala tarkus - Tema toimimisviis ja selle mõte - võib teinekord olla meie jaoks arusaamatu või vastuvõetamatu (vt nt Iiobi raamat või 1Kr 1:18-35, kus apostel Paulus kirjutab inimliku ja jumaliku tarkuse erinevusest ja Jumala toimimisviisist, mis inimestele näib narrusena).

Suurim ja inimesele vajalikeim tarkus on õppida tundma Jumalat kui oma Loojat ja Päästjat ning tulla Tema juurde, võtta Ta vastu oma ellu ja usaldada ennast täielikult Tema kätte - Jumala suurimaks auks ja omaenda hingeõndsuseks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Olen nii aru saanud, et kristlus ei tunnista reinkarnatsiooni? Palun tooge mõned head ja asjakohased väited reinkarnatsiooni vastu.

Kristlik usk rajaneb Piiblil. Piibli sõnum on üsna selge: iga inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks ning koosneb ihust ja hingest, mis üheskoos moodustavad inimisiku.

Surmas küll inimese ihu ja hing lahutatakse teineteisest, kuid see ei tähenda, et hing võiks asuda ümber mõnda teise ihusse või olendisse. Nagu öeldud, moodustavad ihu ja hing üheskoos inimisiku, ja Piibli järgi peab iga inimene seisma Jumala kohtu ees (Hb 9:27: Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus) ning viimasel päeval üles tõusma (vt 1Kr 15). Vastavaid piiblikohti on väga suurel hulgal, piisab kasvõi sellest, kui lugeda evangeeliumitest Jeesuse sõnu viimse kohtu ja igaviku kohta.

Reinkarnatsiooniusk rajaneb arusaamal, mille kohaselt kõik nähtav, väline, materiaalne on vaid näilisus, pettus või vähemalt patu tulemus ja kannatus. Tegelikkus on nähtamatu, on idee või vaim - kuigi taolised mõisted suudavad asja mõtet ainult ebatäielikult väljendada. Üksikud hinged või isikud on selle arusaama järgi algsest (või tegelikust) ühtsusest lahti kistud, välja rebitud, ning peavad senikaua kannatama, kuni nad pole saanud täiuslikuks ega ühinenud taas tolle tervikuga, ühtsusega. See kannatus väljendubki selles, et hinged aheldatakse maistesse, nähtavatesse, materiaalsetesse ihudesse, mis on neile ühelt poolt karistuseks tollest ühtsusest lahutatuse ning oma kurjuse eest, teiselt poolt aga vahendiks, mille abil täiustuda ja ühtsusesse tagasi pöörduda. Kuna ükski hing ei suuda seda ühe eluaja jooksul, peab ta senikaua üha uuesti ja uuesti sündima (erinevates kehades ja erinevatel täiuseastmetel), kuni tal lõpuks õnnestub sellest kannatuseahelast väljuda ja enam mitte uuesti sündida.

Loomulikult ei saa siinkohal lühidalt kõike ära öelda, aga niisugune on üldjoontes reinkarnatsiooniõpetuse aluspõhi ja olemus - kuigi tänapäevases läänelikus variandis mõistetakse seda, mis peaks tegelikult olema kannatus, tihtipeale suure õnne ja rõõmuna: paljud inimesed arutlevad õhinal sellest, kes nad eelmises elus olid ... Reinkarnatsiooniõpetuse aluseks olevate usundite seisukohalt on niisugune arusaam naeruväärne totrus.

Kristlik ja piibellik inimesekäsitlus seevastu rajaneb tõdemusel, et mateeria, nähtav maailm, ei ole mitte halb, mitte viga, vaid see on Jumala looming ja seega hea (kuigi inimese süü tõttu rikutud). Seega ei ole ka inimese ihu, üksikinimene ega ka üksikhing halb, vaid hea. Ideaaliks ei ole mitte kiretu ühtsus, nagu idamaistes usundites, vaid taoline ühtsus, mis rajaneb paljude ja väga mitmekesiste üksikisikute armastusel üksteise vastu.

See, et iga inimene on ihust ja hingest koosnev ainulaadne ja kordumatu isik, kes on loodud Jumala enda näo järgi ja Tema sarnaseks, tõstab inimvääriku enneolematutesse kõrgustesse. Iga inimene, just sellena, kes ta on, on kordumatu ja väärtuslik. See ei tähenda, nagu ei peaks inimene püüdma kasvada täiuslikkuse poole, seda peame kindlasti, kuna me oleme täiusest veel kaugel. Aga see on juba veidi teine teema.

Niisiis kokkuvõtteks: iga inimene on kordumatu ja ainulaadne Jumala looming, kogu oma elu, surma ja igavikuga - see on kristlik inimesekäsitlus ja see välistab ka reinkarnatsiooniusu.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kristlus väidab, et Jumala loodud maailm on hea. Samas kuidas siis suhtuda sellesse, et näiteks loomariigis ühed liigid toituvad teistest liikidest. Kas loomade poolt üksteisele põhjustatud kannatus sobib kokku loodu headusega?<p></p>Ja veel üks küsimus: mida arvata väitest, et Pühakirja järgi lõi Jumal kõik loomad taimetoitlasteks ning üksteise murdmine sai alguse inimese pattulangusest?

Just seesama viimane väide ongi vastus esimesele küsimusele. Taoline
küsimus on kindlasti läbi aegade paljude inimeste ees seisnud ja
piibelliku maailmapildi järgi on tõepoolest kõige maailmas leiduva
kurja põhjuseks inimlik kurjus ja patt.

Kui vaatame loomislugu, siis näeme, et Jumal loob inimese erinevana
kõigest muust (oma näo järgi ja enese sarnaseks) ning paneb ta kõike
loodut valitsema, s.t. hoidma ja harima (mitte selle üle
vägivallatsema, nagu pattulangenud inimene oma rikutuses tihtipeale
teeb). Piibli maailmapilt on selgelt hierarhiline: kõige alguses ja
kõige üle seisab Jumal, kellele allub kogu Tema loodu - aga selles
loodus valitseva hierarhia tipus on inimene.

Pattulangus tähendas tegelikult seda, et inimene üritas Jumalat
troonilt tõugata ja Tema asemele - või vähemalt Tema kõrvale -
asuda. Selle mässu tulemuseks on see, et kogu loodu harmoonia on
rikutud - inimese mässule Jumala vastu vastas loodus omakorda mässuga
inimese vastu (1Ms 3:17-18: Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid
puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead
sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!). Ühtlasi tuli surm kui Jumalast lahutatuse ja patu paratamatu tulemus (1Ms 3:19: Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!, vrd ka 1Ms 3:21: Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.)

Apostel Paulus ütleb, et inimese kaudu on patt tulnud maailma ja
patu kaudu surm (Rm 5:12), ning kirjeldab üldist olukorda nii:
Loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. (Rm 8:19-22) Võrdluseks võib lugeda prohvet Jesaja kuulutust uuest, lunastatud maailmast: Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab
neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja. (Js 11:6-9)

On väga oluline pidada meeles kahte asja. Esiteks seda, et Jumal on
endiselt kogu loodu, ka inimese Looja ja Käskija, kuigi inimene ise seda ehk tihtipeale teada ei taha. See tähendab, et viimselt on kõik ikkagi Tema käes - ja ka see paradiis, kogu loodu uuekssaamine, millest piibel prohvetlikult kuulutab, ei sünni mitte iseenesest ega inimeste jõupingutuste abil, vaid Jumala tahtel ja Tema armastuse läbi.

Teiseks aga peame teadma, et ka enne lõpliku lunastuse saabumist, enne uut taevast ja uut maad, oleme meie, Jumala näo järgi ja Tema
sarnaseks loodud inimesed, kohustatud pöörduma tagasi Tema juurde ning püüdma Tema abiga Ta tahte järgi elada: mitte mässates oma Looja
vastu, vaid Tema sõna kuulates, mitte vägivallatsedes üksteise ja Jumala loodu vastu, vaid üksteist armastades ja Jumala loodu eest hoolt kandes, seda hoides ja harides. Me ei saa seda uueks teha ega sellest kõiki patu tagajärgi kaotada, aga me saame teha väga palju selleks, et maailma olukorda mitte enam hullemaks muuta, ja veelgi enam: meile on siiski antud võime ja võimalus asju teinekord
parandada ja meie poolt põhjustatud kahju leevendada. Inimese vastutus Jumala ja Tema loodu ees on väga suur.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kui küsimuses peetakse silmas seda, kas meid on Jeesuse kannatuste ja
surma läbi päästetud teisest surmast ehk igavesest hukatusest, siis on vastus jaatav. Jumal on meid Jeesuses Kristuses oma lasteks ja igavese elu pärijaiks teinud, nii et kui me usume Temasse, oleme ristitud ja loodame kõiges Tema peale, ei ole meil vaja karta hukatust. Ihulik surm seisab meil siiski ees (kui Jeesuse tagasitulek ei toimu meie eluaja jooksul), kuna Jumala tahtmine on anda meile ülestõusmises uus, taevane ja täiuslik ihu.

Kui aga küsija tahab teada, kas Jeesus kannatas ise teist surma, siis on vastus eitav, kuna teine surm tähendab pühakirja kohaselt igavest hukatust ja lahusolekut Jumalast (vt Ilm 20-21). Jeesus on tõeline inimene ja tõeline Jumal, ning kuigi Ta koges ristil olles seda valu ja piina, mida tähendab inimesele lahusolek Jumalast (vt Mk 15:34 ja Mt 27:46), ei ole Tema enda lahusolek Jumalast võimalik.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Õigupoolest just niisugustes kirjakohtades, nagu ülal tsiteeritud,
avaldubki Jumala olemuse suur
müsteerium: on vaid üks Jumal, kuid
siiski kolmes isikus: Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Pühakirja tunnistused ei ole mitte vastuolulised, vaid üksteist
täiendavad ja väljendavad muuhulgas ka inimeste püüdu ja otsinguid, kuidas neile osaks saanud ilmutust ja jumalakogemust inimkeeli nõnda
väljendada, et see kõige paremini esile tuleks.

Peame mõistma, et õpetus Jumala Kolmainsusest ei ole mingi kiriku
juurutatud teooria, vaid on välja kasvanud eeskätt inimestele Jeesuses (ja muude Jumala tegude kaudu) osaks saanud kogemusest, kusjuures Jeesus ise näitab oma sõnades ja tegudes väga selgelt, et Ta ei ole vaid Jumala saadik, vaid Tema näol on tõepoolest Jumal ise inimeseks saanud ning inimkonna lunastanud.

Apostel Paulus kasutab tihtipeale taolisi pidulikke vormeleid, milles
kõrvuti (ja mitte hierarhiliselt, vaid võrdsetena) nimetatakse Jumalat Isa ja Issandat Jeesust, sageli ka Püha Vaimu - ta nimetab neid kõiki, avades igaüht justkui erineva kandi pealt, aga samal ajal kogu tervikpilti täiendavana.

Pauluse arusaama Jumala Kolmainsusest võib kirjeldada järgmiselt:

Jumal on Isa, kõige elu Looja ja hoidja. Seesama Jumal Isa on saatnud
oma ainusündinud Poja lepitusohvriks maailma pattude eest.

Jeesus Kristus on Jumala Poeg, kelle läbi kõik on loodud ja kelles
kõik uuendatakse; kes on tõeline Jumal ja tõeline (uus) inimene. Just
nõnda, olles samaaegselt Jumal ja inimene, saab Ta (iseenda isikus)
olla tõeline Vahemees Jumala ja inimeste vahel.

Püha Vaim on Jumala loov Vaim, kelle väes Jumal maailmas tegutseb, kelle läbi Ta teostab meie juures selle, mida Ta on oma Pojas meie heaks teinud: sünnitab meid uuesti, teeb meid oma lasteks, varustab meid oma andidega ja paneb meid kandma head, igavese elu vilja.

Oluline on mõista, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on võrdselt jumalikud
isikud, kellel on üks jumalik olemus.

Seesama üksainus Jumal, Pühim Kolmainsus on meid loonud ja lunastanud ning enesesse haaranud, et kogu oma olemise rikkust meiega jagada.

Jumal, kellest Piibel tunnistab ja kellesse meie, kristlased usume, ei ole mitte kuskilt kõrgelt troonilt käskude jagaja, vaid Tema on meid loonud, Tema ise on saanud meie pärast ja meie õndsuseks inimeseks, ennast kannatustesse ja surma andnud ning surnuist ülestõusmisega elu uueks loonud, Tema ise on iga päev meie juures kuni maailma-ajastu otsani, et meid hoida, õnnistada, pühitseda ja
kõige vajalikuga varustada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Õigupoolest tuntakse seda eesti keeles pigem kui kahe riigi õpetust
(Zwei-Reiche-Lehre; Lehre von den beiden Reichen (Regimenten)).

Tegemist arusaamaga, mille kohaselt on olemas kaks Jumala poolt seatud võimuvaldkonda: vaimulik (kiriklik) ja ilmalik (riiklik, ühiskondlik), millele inimene peab ennast allutama ja milles inimene peab tegutsema - vastukaaluks keskajal levinud seisukohale, mille kohaselt inimene, kes on üheaegselt nii Jumalariigi kui maise riigi kodanik, on nii ühes kui teises allutatud kiriku meelevallale.

Lutheri järgi on Jumal rajanud kolm olulist seisust:

oeconomia (majapidamine), mille alla kuuluvad abielu, perekond, kodu;

politia (riik), mille alla kuulub ilmalik valitsusvõim ja
ühiskondlik tegevus;

sacerdotium (preesterkond), mille alla kuulub kirik.

Need seisused on Lutheri järgi võrdsed, üks ei allu teisele, ja neid
ühendab see, et nad kõik on Jumala poolt seatud. Olgu täpsustatud, et
kaks esimest seisust kuuluvad ilmaliku valdkonna ja kolmas vaimuliku
valdkonna alla.

Iga seisus peab tegelema oma asjadega, mitte sekkuma teistesse, aga samas meeles pidama, et eelkõige on nad kõik Jumala teenistuses. Ka inimene, kes hoolitseb oma perekonna eest, või see, kes on mingis riigiametis, peab seisma Jumala ja evangeeliumi teenistuses ning Jumala sõna kuulutamist kõigiti soodustama ja edendama.

Samas peab vaimulik seisus meeles pidama, et talle ei ole antud
otsustusõigust nö ilmalikes küsimustes, kuid ta võib teha vahet
sellel, kas ilmalik võim toimib vastavalt Jumala poolt talle seatud
kutsumusele või eksib selle vastu. Viimasel juhul on vaimuliku
kohustus ilmalikku võimu korrale kutsuda - see on muidugi teema,
mille üle on hiljemgi palju vaieldud, näiteks Hitleri-aegsel Natsi-
Saksamaal, kus ametlikust kirikust eraldus nn tunnistuskirik, kes ei
olnud valmis leppima ainult nö vaimulike asjadega tegelemisega, vaid
otsustas osutada ka poliitilist vastupanu kuritegelikule reþiimile.

Martin Luther kirjutab teoses Von weltlicher Obrigkeit, wieweit man
ihr Gehorsam schuldig sei:

Jumal on rajanud inimeste seas kaks võimu (Regiment), ühe vaimuliku Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad sellesama õigusega igavese elu päriksid. Ja sellist õigust rakendab ta Sõna kaudu, milleks ta on jutlustajaid käskinud. - Teine on ilmalik võim (Regiment) mõõga läbi, et need, kes sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski
säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema
maailma ees. Ja seda õigust rakendab ta mõõga läbi. Ja kuigi ta seda
õigust ei tasu igavese eluga, tahab ta seda siiski, et inimeste seas
oleks alal hoitud rahu, ja tasub seda ajaliku hüvega.

Lutheri järgi on väga tähtis mõista ja Pühakirjast õppida, et inimene teenib nii ilmalikus kui vaimulikus seisuses eeskätt Jumalat. Niisiis ei ole kaks võimuvaldkonda Lutheri jaoks mitte kaks väliselt piiritletavat ja teineteisest selgelt eristatavat valdkonda nagu näiteks riik ja kirik, vaid iga kristlane on ühtaegu ilmalik ja ristiinimene (Weltmensch - Christmensch), kes allub vastavas
valdkonnas kehtivatele seadustele ja reeglitele.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Pühakirja järgi on põrgu igavene, sest Jeesus ütleb põrgukaristusest
kõneldes nõnda:

Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse kustumatusse
tulle, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu ... Sul on parem minna
jalutuna ellu kui kahe jalaga olla visatud põrgusse, kus nende uss ei
sure ja tuli ei kustu ... Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki
kui kahe silmaga olla visatud põrgusse, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu. (Mk 9:43-48)

See on mõistetav ka siis, kui käsitleme põrgut mitte teatud paigana,
vaid igavese Jumalast lahusolekuna, nii ütleb nt 2Ts 1:9 uskmatute
kohta: Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja Tema vägevuse kirkusest.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kõigepealt väike parandus: kristlus ei ole dualistlik religioon. Dualistlik on taoline religioon, mis taandab maailma kahele võrdselt algsele või lõplikule printsiibile, milleks on enamasti hea ja kuri. Tüüpilised dualistlikud religioonid on näiteks mazdaism ja manilus. Kristlus on monoteistlik religioon ja õpetab, et kõigel on vaid üksainus algpõhjus: Jumal. Ka kristluses esineb duaalsust, kuid mitte
võrdsete vastandlike printsiipidena, vaid pigem teatud (ka põhimõttelise) erinevusena (Looja ja loodu) või teineteist täiendavana (usk ja teadmine; ihu ja hing).

Taolise paarina on kristliku teoloogia jaoks olnud läbi aegade oluline
ka küsimus armu ja vabaduse vahekorrast. Augsburgi usutunnistuse XVIII peatükis öeldakse:

Vabast tahtest õpetatakse, et inimese tahe on mõningal määral vaba: ta võib elada väliselt korralikku elu ja vabalt otsustada mõistusele alistuvais asjus. Kuid ilma armuta, Püha Vaimu abi ja mõjuta, ei suuda
inimene olla Jumalale meelepärane, Teda südamest karta ega Temasse uskuda. Ei suuda inimene ise oma südamest välja kiskuda kaasasündinud kurja iha. Seda teeb Püha Vaim, kelle Jumal annab Sõna kaudu.

Samas peatükis tsiteeritakse ka pühale Augustinusele omistatud sõnu:

Meie tunnistame, et kõikide inimeste tahe on vaba. Neil kõigil on loomulik, sünnipärane mõistus ja aru, kuid nad ei suuda sellega midagi Jumala suhtes, näiteks Jumalat südamest armastada ja karta. Vabadus seisneb ainult meie elu väliste asjade piires, valides head või kurja.
Hea all mõistan ma seda, mis on loomulik, näiteks töötada põllul või mitte, süüa, juua, minna sõbra poole või mitte, riietuda või riided seljast võtta, ehitada, abielluda, teha käsitööd või muud sarnast
kasulikku ja heas. Kõik selline on Jumalast ega püsi ilma Temata, sest kõik tuleb Temalt ja on Tema läbi. Seevastu võib inimene omast valikust ka kurja teha, näiteks ebajumalat kummardada, tappa jne.

Kristlus mõistab inimese tahte- ja valikuvabadust esmalt nõnda, et Jumal on inimesele andnud teada, mis on hea ja mis on halb, ent inimene ise peab tegema selle vahel valiku. Samuti on inimesel
valikuvabadus nii heas kui halvas iseeneses (nagu ülal öeldud: kas töötada põllul või mitte; või piltlikult: kas tappa noa või kirvega). Vastavalt tehtud valikutele inimene ka vastutab oma tegude ning nende
tulemuste ja tagajärgede eest.

Keerulisem on lugu vaimulike asjade ja hingeõndsuse küsimuses. Siin ütleb kristlus, et inimesele ei ole antud loomulikku, temas endas juba olemas olevat valikuvabadust (nii, nagu tal eespool nimetatud asjades on südametunnistuse näol). Inimene vajab välist abi, ilmutust. Ometi ei tohi seda mõista nii, et Jumal on inimese siin täielikult vabadusest ilma jätnud. Inimene ei saa küll õndsaks ilma Kristusesse uskumata, ja uskuda ei saa ta ilma, et Püha Vaim teda juhataks, aga
Jumal teeb seda oma Püha Vaimu kaudu just nii, et inimesele jääb viimase valiku vabadus. Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele:

Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? ... Kuid ma
küsin: kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad. (Rm 10:13-14.18)

Niisiis: inimesel on võimatu uskuda Kristusesse, kui ta ei kuule Jumala Sõna Kristusest. Kui inimene on kuulnud Jumala Sõna Kristusest (ja tänapäeva maailmas on peaaegu võimatu, et ta seda ei kuule), siis on inimesel valida, kas ta võtab selle Sõna vastu või mitte, s.t kas ta saab päästetud või läheb hukka.

Kas see on võrreldav valikuga, mille esitab röövel oma ohvrile: raha või elu? Kindlasti mitte, sest röövel tahab inimeselt tema vara ning ähvardab vastasel juhul inimese tappa, Jumal aga näitab inimesele teed
ellu ning hoiatab, et kui ta seda teed ei vali, siis ta hukkub. Jumal ei taha inimesel midagi ära võtta, vastupidi: Jumal pakub inimesele kõike, kogu elu täiust, jättes inimese otsustada, kas ta võtab selle vastu või arvab isekalt, et saab ka oma jõust, ilma Jumala pakututa hakkama (unustades, et kõik, mis tal juba on - vähemalt kõige olulisem -, on talle Jumala poolt kingitud; või kui ta ei usu, et see on Jumala poolt kingitud, siis on ta selle igal juhul saanud teenimatult: elu,
selle maailma, kus ta elab, õhu, mida hingab jne).

Kristlus õpetab, et Jumal on Isa, kes vaatab armastusega oma laste peale ning tahab oma lapsed kõige heaga külluslikult üle külvata. Kuna Jumal on kõige elu allikas, on tõeline, täiuslik elu võimalik ainult koos Temaga. Temast lahus ei ole elu võimalik. Sellega on samasugune lugu nagu hapnikuga: kas me võtame oma vabaduse piiramisena ja vägivallana enda suhtes seda, et me ilma hapnikuta sureksime? Kas see on taas samasugune valik, nagu röövel annab oma ohvrile: hingad või sured?

Kristus on tee Isa juurde: Ta on Jumala ainusündinud Poeg, kes sai inimeseks, et jagada meiega kõike; et võtta enda peale meie kannatused, patt ja surm ning anda meile vastutasuks oma igavene, täiuslik elu. Kõik, mida Jumal meilt ootab, on see vastu võtta. Avada oma suu või sõõrmed ning hingata - see on meie vaba valik.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mul on mure. Mõni kuu tagasi jagati tänaval RHEMA (kodulehekülg www.rhemainc.org) postkaarte. Võtsin ka ühe, mis andis mulle võimaluse tellida tasuta venekeelse "Uue Testamendi". Kasutasin võimalust, kuna valdan vene keelt ja minu pere on kakskeelne. Nüüd saabuski saadetis "Новый Завет", milles on Уитнесс Ли (ei tea, kuidas nime ladina tähtedega kirjutada) kommentaare kohati rohkemgi, kui "Uue Testamendi" tekste. Uurisin venekeelseid kodulehekülgi Уитнесс Ли ja tema õpetaja Вочман Ни kohta ja ma hakkasin kahtlema selles, kas Уитнесс Ли kommentaare võib usaldada. Palungi vastust tema tausta ja hariduse kohta ja millisesse kogudusse ta kuulub ning kas tegemist on valeõpetusega. Ja kui teda usaldada ei või, siis kas viskan raamatu ahju või kaminasse.

Witness Lee (hiinapäraselt Li Changshou) oli Põhja-Hiinast pärit
ning kristlikus (baptisti) perekonnas kasvanud jutlustaja, õpetaja ja
kirjamees, kes elas aastail 1905-1997. Noores eas tutvus ta endast paar aastat vanema Watchman Nee"ga (hiinapäevaselt Ni Tuesheng), kes
elas aastail 1903-1972, ning neist said lähedased kaastöölised
evangeeliumi kuulutamisel ja kristliku kirjanduse avaldamisel.

Witness Lee elas suure osa oma elust väljaspool Hiinat, viimased 35
aastat Ameerika Ühendriikides, Watchman Nee aga pidas õigeks jääda
Hiinasse ka pärast kommunistliku reþiimi kehtestamist. 1952. aastal
ta vangistati ning vangistuses ta ka suri. Tegemist oli väga mõjukate
misjonäridega, kes rajasid sadu kogudusi, millesse kuulub kümneid
tuhandeid liikmeid.

Üheks oluliseks arusaamaks, mis mõlemaid ühendas, oli seisukoht, et
kirik või kogudus kui Kristuse Ihu saab olla vaid üks ning ainus
lubatav põhjus erinevate koguduste moodustamiseks saab olla
geograafiline. Niisiis peavad nende arusaama järgi ühe paikkonna
(näiteks ühe linna) kristlased moodustama üheainsa koguduse (nii
nagu näiteks Uues Testamendis on juttu Korintose kogudusest või
Efesose kogudusest).

Witness Lee peateoseks on piiblikommentaar, mis kannab nime Life-Study of the Bible. Tegemist on väga põhjaliku, kõiki Vana ja Uue
Testamendi raamatuid hõlmava üle 25000-leheküljelise teosega, mille
ingliskeelne väljaanne koosneb 38 köitest. Tõenäoliselt on küsimuses nimetatud venekeelse Uue Testamendi väljaande puhul tegemist just nende kommentaaridega.

Kommentaaride sisu kohta on raske langetada põhjapanevat otsust ilma
nendega põhjalikult tutvumata. Põgusa lugemise alusel jääb mulje, et üheks oluliseks põhimõtteks on lugeja juhtimine selles suunas, et ta võiks ning oskaks pühakirjasõna mõista ning rakendada lähtudes oma igapäevaelust tunnistava kristlasena. Teiseks - ja võib-olla kõige tähtsamaks - taotluseks on pühakirja tõlgendamine koguduse kui Kristuse Ihu seisukohalt: iga kristlane on küll isiklikus suhtes Jumalaga, kuid ta saab kristlaseks olemist praktiseerida ainult Kristuse Ihu ehk koguduse liikmena.

Kommentaaride oluliseks sisuliseks puuduseks tundub olevat
traditsioonilistele kirikutele (roomakatoliku, õigeusu, luterlikule)
omase sakramentaalse arusaama puudumine, nii näiteks mõistetakse
armulauda küll Kristuse kannatuste ja surma mälestamisena ja
omavahelise osadussöömaajana, aga peetakse seda samal ajal siiski
vaid sümboliks, mis "kujutab" leiva ja veini näol osasaamist Kristuse
Ihust ja Verest.

Raamatut ahju visata ei ole mõtet, küll aga tuleb pidada meeles, et
kõigile oma voorustele vaatamata, mis kõnealusel kommentaaril võivad
olla, ei ole ta tõenäoliselt päris kooskõlas - vähemalt mitte kõiges - kiriku õpetusega ega Pühakirjaga nii, nagu traditsioonilised kirikud on seda mõistnud ja seletanud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Millist tähtsust omab luterlikus kirikus Neitsi Maarja? Milline on suhtumine Maarja austamisse, einevatesse Maarja-palvetesse, eriti aga roosipärja palvesse?

Vastavalt Piiblile ning vanakiriklikele ja luterlikele
usutunnistuskirjadele on Jumala ainusündinud Poeg saanud inimeseks,
sündides Püha Vaimu väe läbi Neitsi Maarjast. See tähendab, et kuigi
me võlgneme tänu lunastuse eest üksnes Jumalale ja Kristusele, on
Neitsi Maarjal lunastuslooliselt väga oluline roll. Võib öelda, et
tema poolt ingel Gabrielile öeldud: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" (Lk 1:38) on mõnes mõttes justkui kogu inimkonna "Jaa!" vastusena Jumala lunastavale armule.

Luterlikud usutunnistuskirjad nimetavad Maarjat õndsaks ja pühaks
Neitsiks, kes väärib kõrgeimat au ning palvetab kiriku eest (Augsburgi
usutunnistuse apoloogia XXI), kuid ei pea siiski vajalikuks teda appi
hüüda ega oma lootust temale panna, sest meie ainsaks lootuseks ja
Päästjaks on Kristus, kelle teenete läbi ainuüksi meid Jumalaga
lepitatakse. Maarjas ja teistes pühakutes nähakse pigem eeskuju, kelle tegude järgi me peame käima.

Augsburgi usutunnistuse XXI peatükis öeldakse: "Pühakute austamisest
õpetatakse meie juures, et pühakute mälestamine on kosutav ja sobiv
usule. Võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas. Peale selle tuleb igaühel pühakute häid tegusid eeskujuks võtta omal kutsealal ... Kuid Pühakiri ei sisalda ühtki vihjet
sellele, et tuleks pöörduda pühakute poole selleks, et neilt otsida
abi. "Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimese vahel,
inimene Jeesus Kristus." (1Tm 2:5)"

Augsburgi usutunnistuse apoloogia XXI artiklis seletatakse seda lähemalt: "Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Sest
siin tuleb nõustuda kolmekordse austamisega. Esimene on tänu. Sest me
peame Jumalat tänama, et Ta on lasknud nähtavaks saada halastuse eeskujud, et Ta on seadnud märgi, et Ta tahab inimesed lunastada, et Ta on andnud kirikule õpetajad ja muud annid. Ja neid ande tuleb, kuna nad on ju ülisuured, ülistada, ja pühakuid endid tuleb kiita, kes neid ande truult tarvitasid, nagu Kristus kiidab ustavaid sulaseid. Teine austus on meie usu kinnitamine; kui me näeme, et Peetrusele andestatakse salgamine, siis tõuseme meiegi kindlamalt uskuma, et arm tõepoolest võidutseb patu üle. Kolmas austamine on järgimine, esmalt usu ja seejärel muude vooruste, mida igaüks peab omaenda kutsumusele vastavalt järele aimama ... Peale selle mööname ka seda, et inglid meie eest palvetavad. Samuti mööname ka pühakute suhtes, et nii, nagu ka elavad palvetavad kogu kiriku eest, palvetavad nad ka taevas üheskoos kiriku eest."

Martin Luther möönab Schmalkaldia artiklites, et pühakud palvetavad
meie eest nii maa peal kui võib-olla koos inglitega ka taevas, aga ta
hoiatab selle eest, et pühakutele osutataks samasugust austust nagu
Jumalale. Luther prognoosib, et kui inimesed loobuvad lootmast pühakute eestkostele ja abile, siis kaob varsti ka pühakute austamine üleüldse - selle prognoosiga ei pruugi ilmtingimata nõustuda, sest nii rooma-katoliku kirikus kui ka teistes konfessioonides pööratakse tänapäeval just pühakute eeskujule ning nende järgimisele Jumala austamisel ja teenimisel järjest rohkem tähelepanu.

Pühakiri nimetab Neitsi Maarjat Issanda emaks (Lk 1:43) ja ütleb tema
kohta: "Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!" (Lk 1:42) Maarja ise kiidab Jumalat ja laulab: "Vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev!" (Lk 1:48-49) Apostlite tegude raamatus rõhutatakse Maarja püsivust palves ning tema rolli esimeste kristlaste keskel: "Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega." (Ap 1:14)

Maarja suurimaks eeskujuks meile peetakse tema alandlikkust ja kuulekust Jumalale, ning tema olulisimaks juhtnööriks sõnu, mis ta
ütles Kaana pulmas Jeesuse kohta majasulastele: "Mida iganes Tema
teile ütleb, seda tehke!" (Jh 2:5)

Kuna luterlik kirik toetub Pühakirja autoriteedile, võime öelda, et
Maarja tähendus seisneb esiteks selles, et Ta on Jumalaema, s.t tema
kaudu sai inimeseks meie Õnnistegija, Jumala ainusündinud Poeg Jeesus
Kristus, ja nõnda täitus juba esimestele inimestele antud lunastuse
tõotus (1Ms 3:15). Teiseks palvetas ja palvetab Maarja meie eest ning
kolmandaks on ta igale kristlasele suureks eeskujuks. Kindlasti ei
tohi teda kummardada üksnes Jumalale kuuluva austusega ega paluda teda
samamoodi nagu Jumalat, küll aga võib uskuda, et nii nagu ta palvetas
kiriku eest maises elus, teeb ta seda ka nüüd taevas.

Maarja-palveid on väga erinevaid, kuid tuntumad nende hulgas - eriti
roosipärjapalve - on ehitatud üles nii, et Maarja on seal mitte otsene
palve objekt, vaid pigem see, kes osutab Kristusele ja Tema
lunastustööle. Kristuse elu, kannatuste, surma, ülestõusmise,
taevaminemise ja tõotuste üle mõtisklemine on aga kindlasti vajalik
ning kosutav igale kristlasele.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Olen uurin natuke piiblit ja mul on küsimus hingamipäeva kohta. Milline see õige päev on? Piibel on tulnud juutidelt ja nemad peavad sabatit, mis algab reede õhtul ja lõpeb laupäeval, aga suurem osa kirikuid peavad pühapäeva? Kas enamus on kuidagi teisiti arusaanud kui juudid? Vanale Testamendile toetuvad nii juudid kui kristlased, aga arusaamad on erinevad, mis teema sellega on?

Hingamispäev (heebreakeelne sõna "ðabbat" tuleneb verbist "puhkama, hinge tõmbama") on seitsmepäevase nädala viimane päev, mille pühitsemine rajaneb traditsiooniliselt loomislool: Jumal lõi kuue päevaga kõik, mis on olemas, ja "hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest" (1Ms 2:2).

Enamus kristlasi peab pühapäevana nädala esimest päeva, kuna see on Kristuse ülestõusmise päev (vt nt Jh 20:1; Mk 16:1-2 jm), mida mõistetakse kui uue loomise algust (vrd nt 2Kr 5:17), niisiis õigupoolest kui "kaheksandat päeva". Sellele viitavad ka pühapäeva nimetused erinevates keeltes: näiteks ladina keeles on see "Dominica" (Issanda päev), vene keeles aga "voskressenje" (ülestõusmine). Juba esimeste kristlaste tavale koguneda jumalateenistuseks just nädala esimesel päeval viitab ka Apostlite tegude raamat: "Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni." (Ap 20:7) Tõenäoliselt peab seda silmas ka püha Johannes, kui ta kõneleb Issanda päevast Ilm 1:10 - kreeka keeles on see "he kyriake hemera", mis tähendab ka tänapäeva kreeka keeles pühapäeva.

Vana Testamendi ajal oli hingamispäeva pidamine Iisraeli rahva jaoks ülioluline, kuna see eristas neid jumalarahvana teistest rahvastest. Kristlaste jaoks on samamoodi oluline pühapäeva pidamine, kuna sellega me tunnistame Kristuse ülestõusmist, ilma milleta oleks kogu meie usk tühine (vrd 1Kr 15). Pühapäeva, nädala esimese päeva pidamine Issanda päevana on väga kõnekas ka sümboolselt, kuna see viitab sellele, mida kirik ütleb traditsioonilises palves: "Jumal, Sa oled inimese tema väärikuses imeliselt loonud ja veelgi imelisemalt uuendanud."

Niisiis väljendab pühapäeva pühitsemine meie usku Kristuse ülestõusmisse ja Jumala jätkuvasse loomistöösse, mille Ta viib Kristuses lõpule, kuni kord on Jumal "kõik kõiges" (1Kr 15:28).

Praktilise külje pealt võib nimetada, et kirik on võtnud üle juutidele omase ajaarvestuse, mille kohaselt päev ei alga mitte südaööl ega varahommikul, vaid õhtul päikeseloojanguga. Nii kestab pühapäev liturgilises mõttes nö laupäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni - sellele viitab ka mõnelpool säilinud vana traditsioon laupäeva õhtul kirikukelli helistades "pühapäev sisse lüüa".

Eriti oluline on seda ajaarvestust mõista Suure Nädala, iseäranis selle viimaste päevade, Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise pühitsemisel. Me ütleme usutunnistuses, et Ta on kannatanud, risti löödud, surnud, maha maetud ja kolmandal päeval üles tõusnud surnuist. Paljud inimesed küsivad, mida see kolmas päev seal tähendab - nagu oleks Kristus tõusnud üles kolm päeva pärast surma. Vastus on, et esimene päev kestab Suure Neljapäeva õhtust Suure Reede õhtuni - sellesse on haaratud Kristuse kannatused ja surm. Teine päev on Suure Reede õhtust Vaikse Laupäeva õhtuni - see on Kristuse hauas puhkamise ja surmavalda minemise aeg. Ning kolmas päev algab Vaikse Laupäeva õhtul (seepärast pühitsetakse väga pidulikult just Ülestõusmisööd) ja kestab kuni Ülestõusmispüha õhtuni.

Teatud mõttes kanduvad Suure Nädala sündmused edasi nädalast nädalasse: traditsioonilised paastupäevad on kolmapäev (Suure Nädala kolmapäeval läks Juudas ülempreestrite juurde ja lubas Jeesuse neile üles anda) ning reede (Suur Reede on Jeesuse surmapäev), laupäeva saame ka meie võimalusel pidada veidi vaiksema või koguni puhkepäevana (tänapäeval on see vähemalt palgatöö osas võimalik väga paljudel inimestel) ning pühapäev ongi justkui iganädalane Ülestõusmispüha, Issanda päev, mil Jumala rahvas koguneb kokku Tema Sõna ja sakramendi juurde.

Enn Auksmann

Kristliku usu keskpunktiks on arusaam, et kuna tõepoolest kõik inimesed on teinud pattu ning seetõttu väärt surma ja hukatust, ei päri ükski igavest elu ega õigust Jumala ees omaenda teenete abil. Igavene elu on Jumala kingitus inimestele Jeesuses Kristuses, kes on võtnud enda peale kogu inimkonna patud ning kandnud meie eest surres meie kõigi süü.

Püha Paulus kirjutab: Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et Tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata. (Rm 3:21-28)

See tähendab, et inimene ei saa õndsaks ega pääse mitte Jumala käskute täitmise läbi, vaid Tema armu ja inimese usu läbi Temasse. Samal ajal on aga oluline meeles pidada, et Jumala käsud kehtivad edasi, usk väljendub ja saab õigupoolest viljakaks õiguse tegude läbi (vrd Jk 2:14-26) ning Jeesus ise ütleb Mäejutluses, et meie õigus peab olema märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma (Mt 5:20).

Sellessamas Mäejutluses näitab Jeesus aga sedagi, milles see märksa suurem õigus seisneb: mitte ainult välises või täht-tähelises seadusetäitmises, vaid pigem Jumala Seaduse mõttele vastavad südame- ja eluhoiakus ning loomulikult ka elupraktikas. Jeesus ütleb oma jüngritele: Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. (Jh 15:14-15) See tähendab, et nii hingamispäeva pidamise käsu kui ka kõigi muude käskude puhul peame küsima: mis on selle mõte?

Vastavale Vanas Testamendis olevatele kümne küsu loeteludele (2Ms 20 ja 5Ms 5) ning muudele pühakirjakohtadele võime öelda, et hingamispäeva tuleb pidada peaasjalikult kahel põhjusel:

1. Inimene järgib sellega Jumala enda eeskuju ning pühendab seeläbi ühe päeva nädalas täielikult Jumalale, meenutades tänulikult kõiki Jumala suuri tegusid ja kogu Tema heldust, mida Ta on aegade algusest peale inimestele osutanud.

2. Inimene puhkab igapäevasest tõõst ja kogub jõudu uueks nädalaks.

Need mõlemad tähendused on kirik võtnud üle pühapäeva pühitsemisel - lisades Jumala suurtele tegudele suurima: Kristuse ülestõusmise surnuist. See tähendab, et kirik peab täiel määral hingamispäeva käsku, eraldades ühe päeva nädalas Jumala tänamiseks ja kiitmiseks ning loobudes igapäevasest tööst, et lisaks Jumalale pühendumisele ka ise puhata ja jõudu koguda. Kas sel puhul on tegemist nädala viimase või esimese päevaga, see ei ole antud käsu mõtte kohaselt oluline, kuna nädal nagu kogu meie kalender ja ajaarvamine on ju tegelikult kokkuleppeline - mitte keegi ei saa täie kindlusega väita, et aegade algusest peale on nädalapäevade arvestus 100-protsendiliselt täpne, ilma ühegi kõrvalekaldeta.

Tähtis on niisiis Jumala poolt antud seitsmepäevane ajavahemik, mille jooksul üks päev kuulub tingimusetult Jumalale. Nii nagu heebrea keeles hingamispäeva tähistav sõna ðabbattuleneb verbist puhkama, hinge tõmbama, on tähendus ka nädalat tähistaval sõnal ðabuwa - see tuleb sõnast ðeba, mis tähendab seitse. Nädal on seitse päeva - ja üks neist seitsmest tuleb pühendada Jumalale.

Nii on kirik sellest juba apostlite ajast peale aru saanud ja me võime rahuliku südamega nimetada pühapäeva ka hingamispäevaks, kuigi kristlased peavad seda erinevalt juutidest mitte seitsmendal, vaid esimesel (või kaheksandal) päeval - tegemist on ikka sellesama käsu pidamisega. Jumalal on hea meel, kui me armastusest Tema vastu pühendame Talle oma aja, ja justnimelt seoses hingamispäeva pühitsemisega on Jeesus andnud väga olulise reegli: Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid, sest Inimese Poeg on hingamispäeva isand.(Mt 12:7-8)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Millist raamatut tähistab lühend <i>Tal</i> (Tal 3:25,34–43) EELK kirikukalendri tänases päevas?

Lühend Tal tähistab luterlikus traditsioonis nn apokrüüfide (apokriiva) ehk deuterokanooniliste raamatute hulka arvatud Taanieli raamatu osi, mis on meie viimases piibliväljaandes pealkirjastatud kui Taanieli raamatu lisad.

Konkreetne kirjakoht on raamatust või peatükist, mille pealkiri on Asarja palve.

Vanakirikliku traditsiooni kohaselt on tegemist piiblikaanoni täieõiguslike osadega ning kuna luterlik kirik ei ole otseselt kuskil sõnastanud mingit eriõpetust piiblikaanoni osas (nagu näiteks anglikaanid), siis peaks meiegi jaoks kehtima Rooma (382), Hippo (393) ja Kartaago (397, 419) sinodite vastavad otsused. Sellegipoolest tuuakse enamuses luterlikest piibliväljaannetes teatud hulk Vana Testamendi raamatuid ära eraldi, apokrüüfidena. Reformeeritud traditsioonis trükitakse Vana Testament sootuks ilma nendeta.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kõige esimene ja ilmselt olulisim vastus sellele küsimusele on, et inimene saab oma patud andeks üksnes Jumala armu läbi usus Jeesusesse Kristusesse, kes on meid oma kannatuste, ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi patust ja surmast lunastanud ning Jumalaga lepitanud. Kuna usk on Jumala Püha Vaimu and inimesele, ei ole võimalik ilma Temata ega Talle vastu pannes Kristusesse uskuda ega oma patte andeks saada.

Laiemalt vaadates võime näha mitmesuguseid viise, kuidas Jumal oma Vaimu läbi inimest kõnetab ning teda juhtida ja päästa tahab – ning järelikult ka seda, kuidas inimene võib Püha Vaimu Teda tagasi lükates teotada ja nõnda talle pakutud päästest ilma jääda.

Näiteks tuletab Püha Vaim inimesele meelde tema patte ja kutsub teda kahetsusele – inimene aga püsib kangekaelselt patus ega mõtlegi kahetseda. Selleks võib olla ükskõik, milline põhjus, näiteks seepärast, et ta arvab, et kui Jumal on armastus, siis annab Ta niikuinii kõik patud (juba ettegi) andeks. See on arvamus, mida võib tänapäeval kohata väga sageli – tegelikult aga teeb inimene nõnda Jumalale enda päästmise võimatuks, kuna inimene lihtsalt ei kuula ega tee seda, mida Jumal talle tema päästmiseks ütleb. See on, nagu keegi viskaks uppujale päästerõnga, aga uppuja ei mõtlegi sellest kinni haarata, vaid nõuab, et ta tuleb päästa ilma selleta.

Võib juhtuda ka täpselt vastupidi: kuigi Püha Vaim kutsub inimest uskuma Jumala halastusse, lükkab inimene selle kutse tagasi ja jääb kangekaelselt meeleheitesse – tihti kaasneb sellega isekas enesehaletsus. Taas on tulemuseks olukord, kus Jumal küll pakub inimesele oma päästet, aga inimene ei võta seda vastu, osutades nõnda Pûha Vaimu suhtes usaldamatust ja Teda seeläbi solvates.

Taolisi olukordi võib olla teisigi, kõige olulisem aga on siinjuures, et mitte Jumal ei taha inimestele teatavat sorti pattu (pattu Püha Vaimu vastu) mitte andeks anda, vaid tegelikult inimene sulgeb end ise andeksandmise võimalusele, mille Jumal talle sellesama Püha Vaimu läbi kingib.

Jeesus ütleb need sõnad, mille kohta küsimus käib, pärast seda, kui Teda, kes on Jumala Poeg ning teeb oma tegusid Püha Vaimu väega, on süüdistatud koostöös kuradiga. See on samuti Tema kui Jumala poolt inimestele kingitud pääsetee, kelle kaudu ainsana inimesed võivad leida lunastuse ja pattude andeksandmise, tagasilükkamine. Kusjuures Jeesus läheb oma ennastandvas armastuses meie vastu niikaugele, et Ta ei tee numbrit sellest, kui keegi peaks Teda ennast teotama – selle pärast ei jäta Ta tegemata kõike vajalikku inimeste päästmiseks –, vaid Ta muretseb ainult selle pärast, et Tema vastu – ja Temasse uskuma kutsuva Püha Vaimu vastu – kõneldes jätavad inimesed ennast sellest pääsemise ja pattude andekssaamise võimalusest ilma.

Jeesus ise ütleb, et Jumal ei ole Teda läkitanud maailma üle kohut mõistma, vaid selleks, et maailm Tema läbi päästetud saaks – paraku peab Ta ka tõdema, et nende üle, kes Temasse ei usu, s.t kes Püha Vaimu kutset kuulda ei võta, on kohus juba mõistetud (Jh 3:17-18).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere, mul on küsimus 1Pt 2:9 kohta: Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”. Kui olin oma sõbrannaga, kes on ristimata, kirikus, siis see kirjakoht häiris teda. Ta tundis, et kirikus peetakse usklikke paremaks ning tema ei kuulu kirikusse.</p>

Selle kirjakoha mõistmiseks tuleb pidada silmas Peetruse 1. kirja tausta ja konteksti, mis on lühidalt kokku võetud kirja esimestes salmides: «Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel, Pontoses, Galaatias, Kappadookias, Aasias ja Bitüünias hajali elavatele majalistele, kes on valitud Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja Tema verega piserdamiseks: armu ja rahu saagu teile rohkesti!» (1Pt 1:1-2)

Me näeme nendest salmidest ja muidugi ka järgnevast, et kiri on läkitatud hajali asuvatele kristlastele, kes elavad teiste rahvaste seas ning teiste religioonide ja neist tulenevalt ka teistsuguse elukorralduse ja moraalsete arusaamade mõjualas. Lisaks kristlaste võõristamisele teiseusuliste ja teiste rahvaste poolt on tegemist ajaga, mil oli juba alanud ka nende tagakiusamine, seepärast julgustab apostel oma lugejaid lootma Jumala armule ja Kristuse lunastavale lepitusohvrile, manitsedes neid ühtlasi usus kindlaks jääma ja sellest jumalakartliku eluga tunnistust andma.

Küsimus ei ole siin mingil kombel selles, kas keegi on kellestki parem. Vastupidi, apostel kõneleb tegelikult väga selgelt sellest, et kristlased on patused inimesed nagu kõik teisedki. Ta lausa noomib oma lugejaid, tuletades neile meelde, kui suure ohvri on Kristus nende eest toonud: «Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!» Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.» (1Pt 1:14-19) Õigupoolest tähendab see, et kui kristlasi midagi mittekristlastest eristab, siis on see eeskätt vastutus, mis neil on oma eluga Kristusest tunnistuse andmisel.

Täpselt samamoodi tuleb mõista ka 1Pr 2:9 öeldut, eriti kui lugeda lisaks eelnevaid ja järgnevaid salme, mis näitavad selgelt, et kristlased elavad üksnes Jumala armust ja halastusest ning see, et neid nimetatakse «kuninglikuks preesterkonnaks» ja «pühaks rahvaks», ei ole mitte privileeg, vaid kohustus. Tegemist on viitega 2. Moosese raamatu kohale, milles Jumal ütleb sedasama Egiptuse orjapõlvest päästetud Iisraeli rahvale, andes talle käsu pidada oma Seadust. (2Ms 19:6) Moosese raamatutes ja mujalgi Vanas Testamendis rõhutatakse väga selgelt, et Jumal ei ole Iisraeli rahvast valinud oma ravhaks mitte seetõttu, et tegemist oleks teistest rahvastest tähtsama, suurema või paremaga, vaid üksnes sellepärast, et Tema, Jumal, on hea, armuline ja halastaja.

Kristlaste nimetamist preesterkonnaks ja pühaks rahvaks võib võrrelda ka «ametikirjeldusega»: preester on see, kelle ülesandeks on tuua inimesteni Jumala arm ning juhtida inimesed Jumala juurde.

«Püha» on Piibli mõiste see, kes (või mis) on eraldatud Jumalale, kuulub täielikult Jumalale, on Tema teenistuses, võiksime öelda ka, Tema tööriist.

Muidugi võib juhtuda, et keegi hakkab oma «preestriameti», «kuninglikkuse», «pühaduse» või muu taolisega kiitlema ja ennast teistest paremaks pidama – sellisel juhul on ta aga oma seisundit ja kutsumust väga valesti mõistnud.

Jumala ees on kõik inimesed ühtviisi patused ja vääritud – samal ajal aga armastab Ta kõiki ühtviisi täiusliku ja ennastandva armastusega, mille pärast Ta on meid oma Poja ristisurma läbi lunastanud. Need, kes on on selle armu Tema Püha Vaimu abiga ära tundnud ja ennast selle hoolde usaldanud, ei saa ennast kuidagi teistest paremaks pidada – vastupidi, neid peaks täitma oma olukorra mõistmisest lähtuv sügav armastus kõigi oma kaasinimeste vastu ühes sooviga, et nemadki võiksid Jumala armu ära tunda ja sellest osa saada ning Jumala lunastatud rahva hulka kuuludes igavese elu pärida.

Tulles tagasi 1. Peetruse kirja konteksti juurde: hajali elavad kristlased vajasid meeldetuletust ja julgustust. Meeldetuletust selle kohta, et Jumal on nemad, samasugused patused inimesed nagu kõik teised, Kristuse kalli verega lunastanud ja patu orjusest päästnud ning nad peavad sellest lunastusest nüüd püha ja jumalakartliku eluga tunnistust andma. Ning julgustust, et kristlased ka siis, kui kõik teised elavad teistmoodi, kui neid nende usu ja eluviisi pärast pilgatakse või koguni taga kiusatakse, ikkagi vastu peaksid ja ustavaks jääksid, eriti oma suurt kutsumust silmas pidades, mis neil on Jumala püha ja kuningliku preesterkonnana Tema armastuse vahendamisel neile, kes ei ole seda veel kogenud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kust sai Kain naise?</p>

Pühakirja ja Kiriku õpetuse järgi põlvnevad kõik inimesed esimesest, Jumala poolt vahetult loodud inimpaarist ehk Aadamast ja Eevast. See tähendab, et inimsoo jätkumiseks pidid nende lapsed soetama lapsi omavahel, nii et Kaini naiseks oli tema õde.

Asjaolu, et Piibel ei kõnele meile sellest, et Kaini ja Aabeli kõrval oleks Aadamal ja Eeval olnud ka tütreid, ei tähenda, et neid polnud. 1. Moosese raamatu 5:4 on öeldud, et Aadamale sündis [pärast Setti] «poegi ja tütreid» – küllap sama käib ka varasema aja kohta.

Taolisele arusaamale vaieldakse sageli vastu Moosese Seaduse tsiteerimisega, kuna see keelab lähisugulaste vahelised abielud, ent siin on tegemist märksa hilisema korraldusega ning taolistest suhetest sündivaid lapsi puudutavad ohud võimenduvad alles ajapikku seoses korduvate geenimutatsioonidega, nii et esimeste inimeste puhul taolist probleemi ei olnud.

Huvitaval kombel on ka tänapäeva geeniteadlased oma uurimistöö tulemusena tuvastanud, et kõikidel praegu elavatel inimestel peab olema üks ühine «esiema», keda tavaliselt nimetatakse Aafrika Eevaks, kuna ta elanud teadlaste väitel umbes 200 000 aastat tagasi nimelt Aafrikas. See ei tähenda, nagu väidaksid teadlased, et tollal elaski kogu maailmas vaid üksainus naine – küll aga on näiteks Eestis vastava alaga tegelenud akadeemik Richard Villems sedastanud, et «kõik inimkonna sügavamad harud on Aafrikas, nooremad harud on kõik Euraasias, Ameerikas, Austraalias ja see puu läheb kokku üheks inimeseks.»

Piiblit lugedes tuleb alati meeles pidada, et tegemist ei ole raamatuga, mis üritaks anda meile ammendavat ülevaadet kõigest, sh loodusteaduslikest faktidest. Tähtis on piiblilugude kaudu meile edastatav sõnum, milleks inimese loomise puhul on teadmine, et võlgneme oma olemasolu Jumalale, ning Kaini puhul ühelt poolt see, millised tagajärjed toob endaga kaasa viha ja kadedus oma venna vastu, teisalt aga sõnum halastavast Jumalast, kes annab ka rängalt patustanule võimaluse uueks alguseks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Mul on üks küsimus millele peaksite olema võimeline vastama. Miks Jeesus risti löödi?</p>

Kui küsimus on konkreetses hukkamisviisis, siis tõenäoliselt hukati Jeesus ristilöömise (või ristipoomise) läbi seetõttu, et tegemist oli ühe antiikmaailmas kõige julmemaks ja häbiväärsemaks peetud hukkamisviisiga, mille puhul hukatava piinad nii tema enda karistuseks kui teiste inimeste hirmutamiseks võisid teinekord kesta päevi ning surm saabus täieliku väljakurnatuse ja tavaliselt vägagi piinarikka lämbumise tagajärjel. Rooma võimud pidasid Jeesust kui mitte otseselt mässajaks, siis segadusekülvajaks ja mässuleõhutajaks, nii et ilmselt oli ristilöömine nende arvates kõige sobilikum viis Tema hukkamiseks.

Kui küsimus on aga selles, mis Jeesus pidi üldse surema – eriti, miks just taolisel vägivaldsel viisil –, siis on vastus märksa mitmetahulisem.

Kõigepealt, Jumala poolt vaadates, oli Jeesuse surma põhjuseks jumalik õiglus.

Me teame mitte üksnes Pühakirja põhjal, vaid tegelikult ka loomuliku tunnetuse varal, et inimene on kutsutud elama headuses, armastuses ja õiguses, mille juurde kuulub ka enesestmõistetav tänulikkus ja austus Jumala, oma Looja suhtes. Sama hästi teame aga sedagi, kui kaugel on inimene – nii üksikisikuna kui terve inimkonnana – sellest meie nii loomulikust kutsumusest. Inimese langus ja patt, s.t vastuolus elamine oma tõelise olemuse ja kutsumusega, ei ole halb ja vale mitte ainult eksituse mõttes, vaid see on ka ülekohtune nii Jumala, teiste inimeste, kogu Jumala loodu kui tegelikult ka iseühe iseenda suhtes. Nii jumalik kui loomulik õiglus nõuab, et ülekohus ei tule mitte ainult heastada – kui võimalik –, vaid selle eest peab ka karistama.

On loomulik ja enesestmõistetav, et karistuse raskus peab olema vastavuses süüteo raskusega. Kuna aga igasugune ülekohus, mida inimesed teevad, on eeskätt ülekohus Jumala, oma Looja suhtes, kes on mõõtmatu ja igavene, siis peab ka õiglane karistus selle ülekohtu eest olema mõõtmatu ja igavene – sellepärast kasutab Jeesus sellest karistusest ehk põrgust kõneldes väljendeid nagu «kustumatu tuli, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu».

Väga lühidalt kokku võttes ongi see Jeesuse, Jumala inimeseks saanud Poja, ristisurma põhjus: ainult Tema, Jumal Jumalast, igavene, mõõtmatu, täiuslik, võis oma surmaga inimkonna sellest igavesest karistusest vabaks osta. Jeesus on kannatanud ja surnud asendavalt meie eest, et meid Jumalaga lepitada ning et meil oleks Tema vere varal õigus ja julgus pärida igavene elu.

Inimlikust küljest vaadates on Jeesuse ristisurm aga järjekordne – tegelikult kõige õudsem – näide sellest, millised me oleme: isegi Tema, kes ei tahtnud ega teinud kunagi midagi halba, kes tuli ja sai inimeseks üksnes armastusest meie vastu, oleme meie ära tõuganud ning kõige julmemasse ja häbiväärsemasse surma andnud. Jah, seda tegid need konkreetsed inimesed seal ligi kaks tuhat aastat tagasi, kuid sellesama inimkonna liikmetena oleme meiegi selle kuriteo osalised. Ja mitte ainult selle: vaadakem enda ümber ja enda sisse, et näha, et me ei pruugi kuigi kaugel olla ei Juudast ega Pontius Pilaatusest.

Niisiis, miks Jeesus löödi risti? Vastus on, et Jumala täiusliku armastuse ning meie ülekohtu ja kurjuse pärast.

Jeesuse ristisurm on toonud meile lepituse Jumalaga ja pattude andeksandmise. Sellele mõtlemine peaks kinnitama meis usku Jumala armastusse ning äratama tahet kurjast lahti öelda ja Jumala kombel armastuses ja õiguses elada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Mida mõistab luterlik kirik põrgu (igavese hukatuse) all? See tähendab: kas inimene, kes on teinud andestamatu patu või pole oma patte kahetsenud ega Jumalalt andeks saanud, saab igaveses hukatuses tunda igavesi piinu? On olemas igavene elu, aga kas on olemas ka igavest põrgut? Kui inimene peab valesti elatud maise elu tõttu pärast surma kogema igavesti kestvaid valusid ja piina (ulgumist ja hammaste kiristamist), kas see tõesti on õiglane? Jääb tunne, kas sellisel juhul on Jumal ikka õigluse ja armastuse Jumal. Või on põrgusse ehk hukatusse määratud inimhinge kannatused pärast maise elu lõppu ajaliselt piiratud ning see patustanud inimene jääb lihtsalt igavesse unne, ilma ülesäratamislootuseta, tundmata valu ja piinasid igavesti?</p>

Luterlik kirik toetub oma õpetuses Piiblile, mis kinnitab ühemõtteliselt põrgu reaalsust. Surnuist ülestõusmine ei saa osaks mitte ainult õigetele, kes pärivad igavese õndsuse, vaid ka ülekohtustele, kes lähevad igavesse hukatusse.

Põrgu olemasolu ei ole vastuolus Jumala õigluse ega armastusega, kuna Jumal ei taha mitte kellegi hukkumist ega põrgusse sattumist, vaid seda, et kõik inimesed võiksid pääseda ja pärida igavese elu. Selleks on Jumal läkitanud oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse, kes on meid oma ristisurma läbi lunastanud, see tähendab patu, kurja ja surma meelevallast vabaks ostnud.

Jumal ei saada kedagi põrgusse, aga Jumal ei sunni ka mitte kedagi ka minema taevasse: iga inimene peab ise tegema otsuse, kas ta tahab elada igavesti koos Jumalaga, see tähendab täiuslikus rõõmus ja õnnes, või ilma Jumalata, see tähendab väljakannatamatus ahastuses ja piinas. Jumal ei suru ennast mitte kellelegi peale – aga Ta ei keela oma ka armu mitte kellelegi, kes Tema poole pöördudes selle järele hüüab. Nende inimeste puhul, kes ei ole midagi Jumalast ega Jeesuses Kristuses teostunud lunastusest kuulnud, saab otsustavaks nende südametunnistuse valik hea ja kurja, tõe ja vale vahel.

Seda, mida kujutavad endast põrgupiinad, on raske täie kindlusega ütelda, ent üks on selge: kõige suuremaks piinaks ongi lahusolek Jumalast, millega kaasneb äratundmine sellest, et on tehtud vale valik, ühes suutmatusega oma eksimust kahetseda. Viimase põhjuseks on eeskätt uhkus ja isekus. See on võrreldav sellega, mida kogeme vahel praeguseski elus: me teame, et oleme teinud midagi valesti, aga meie uhkus ei luba seda tunnistada ja nii me tunneme üha teravamat seesmist piina, mis paneb meid lõpuks vihkama nii iseennast kui teisi enda ümber. Või teine näide: kui isekas, kibestunud, kõiges ja kõigis pettunud inimene näeb enda kõrval kedagi, kes on tõeliselt õnnelik, näiteks armunud paari, siis ei tee see teda mitte rõõmsaks ja õnnelikuks, nagu võiks arvata, vaid vastupidi, veelgi tigedamaks, kibestunumaks ja õnnetumaks.

Muidugi on kõik need näited vaid võrdpildid, mille abil võime püüda aimata, mida kujutab endast põrgu. Märksa olulisem on teada, et põrgu ei ole mitte Jumala tahtmine, vaid inimeste enda patu, isekuse, kurjuse ja ülekohtu põhjustatud reaalsus. Patt on kõik see, mis on vastuolus meie tõelise, Jumala poolt kavandatud olemusega. Me oleme loodud eluks headuses, õiguses ja armastuses, eluks koos Jumalaga, kes on headuse, õiguse ja armastuse allikas, ning kui me ütleme Jumalale ja seeläbi ka headusele, õigusele ja armastusele jah, siis võime teada, et me ei ole mitte põrgu meelevallas, vaid Jumala armu ja halastuse käes. Kui aga otsustame ülekohtu, kurjuse ja isekuse kasuks, siis oleme iseennast põrgu hukatusse määranud.

Kiriku kindel seisukoht on, et see, kes satub pärast surma taevasse ja kes põrgusse, ei ole meie öelda ega isegi meie teada. Peame kõigi inimeste puhul lootma, et nad teevad õige valiku ja pärivad igavese õndsuse. Tõsi, Jeesus hoiatab evangeeliumis, et paraku kipub neid, kes teevad vale valiku, olema rohkem kui neid, kes on valmis käima õiguse, headuse ja armastuse kitsal teel. Miks see nii on, seda peab iga inimene enda käest ise küsima – me ei saa süüdistada oma valikutes Jumalat, kuna viimselt on ikkagi nii, et mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.

Kõige selle juures võime aga alati teada, et Jumala halastus on kirjeldamatu, Tema armastusel pole piire ja ilma ühegi kahtluseta on Jumal mõõtmatult suuremeelsem kui ükskõik milline inimene. Jumala hea ja armuline tahtmine on, et mitte keegi ei valiks põrgut, vaid kõik inimesed võiksid Teda tundma õppida, Temale ja Tema armastusele jah ütleda ning igavese elu ja õndsuse pärida. Jumala armastuses ei ole võimalik kahelda – Ta on andnud meie eest kõik, isegi oma ainusündinud Poja.

Enn Auksmann

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

On loomulik, et aeg-ajalt ärritume või vihastame ühe või teise inimese peale.

Mis aga puutub viha kandmisse, siis sellest peaks püüdma küll hoiduda.
Inimene on loodud elama armastuses ja kutsutud head tegema - ka neile, kes
temast ei hooli või teda koguni vihkavad.

Jeesus ütleb: "Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga
kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest
tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!
Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks
tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te
siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda
nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt. 5, 44-48)

Apostel Paulus kirjutab: "Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage
rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala
vihale, sest on kirjutatud: -
nii ütleb Issand. Veel enam: Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal
on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea
peale! Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
(Rm. 12, 18-21)

Kellegi peale viha kandmine ei aita sugugi kaasa armastuse ega headuse
kasvamisele, ei väljaspool meid ega meie sees. Pigem saab see inimesele
endale koormaks ja komistuseks. Vanarahvas ütleb selle kohta, et me ei
tohiks oma südant taoliste asjadega rikkuda.

Vihapidamine on ka üks seitsmest peapatust (ehk surmapatust, nagu neid
tihtipeale nimetatakse), mis on eriti ohtlikud seetõttu, et nad võivad
justkui juurtena sünnitada üha uusi konkreetseid ehk teopatte. Vihastamine
ise ei pruugi olla alati mingi suur patt, kuid kui laseme sel enda üle
võimust võtta, võime olla väga ohtlikus olukorras nii iseenda kui oma
kaasinimeste jaoks.

Veelkord apostel Paulust tsiteerides: "Kui vihastute, siis ärge tehke pattu!
Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!" (Ef. 4, 26)

Kui me millegipärast tunneme end jõuetuna mõne inimesega leppimiseks, siis
peaksime püüdma talle vähemalt südames andeks anda, tema ja iseenda pärast
palvetama ning vajadusel teda kasvõi vältima. Vihast ja kurjadest mõtetest
teise inimese suhtes ei sünni aga head mitte kellelegi.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Kas kõik abielud on kokku pandud Jumala poolt? Kas võib ka juhtuda, et inimesed on abiellunud vale inimesega (pean silmas mittekiriklikku registreerimist)? Kas Jumal laseb sellist viga teha, või on halb abielu suhe konkreetselt saatanast või abielu osapoolte pikemaajaline halb läbisaamine oma viga? Kas on võimalik, et vaimulik ei saa anda nõu mõne abielulahutuse puhul? Või oskab vaimulik aidata kõikide probleemide puhul?

Nimelt on mul tuttav, 31-aastane meesterahvas (usklik inimene) kes on sellises situatsioonis, kus mina nõu talle anda ei oska ja ta ise ei taha oma kiriku vaimulikuga rääkida, sest ta usub, et tema isklik elu on ainult tema asi: ta on pärit aafrikast, olnud abielus ja laps sellest abielust. Tema enese jutu
järgi ütles tema naine talle, et ta ei armasta teda enam ja mees tabas ta seksuaalselt olemas koos teise mehega sel ajal, kui ta ootas temalt last.
Tulemuseks oli lahutus. Siis see mees külastas oma tuttavat perekonda, kus oli üks noor tüdruk külas. Kuna perekond tahtis olla omaette, ütlesid nad talle, et võta see tüdruk enda juurde. Nii ta tegigi. Mehe enda sõnul ta ei armastanud ega armasta teda tõsiselt aga ta meeldib talle. Aga tüdruk jäi rasedaks, ja selle üle polnud tal enda sõnul mitte väga hea meel. Nüüd mu sõber kohtub ühe ka uskliku tüdrukuga ja on väga armunud. Ta on muutunud nö. teiseks inimeseks - ei enam pidusid ja teisi naisi oma raseda tüdruku kõrvalt. Ta ei tea, miks see tüdruk tema elu teele on sattunud, aga ta tahaks temaga nö. tõsisemat plaani tulevikus pidada. Esialgu tundub kohutav lugu, aga samas see meenutab mulle isiklikult natuke Romeo ja Julia lugu - armastuse koha pealt. Ma ei ole enne näinud kahte inimest nii armastavat teineteist. (Võibolla ma olen lihtsalt natukene sentimentaalne). Kas sellisele situatsioonile on suusõnalist seletust?

Kirjeldatud probleem on kahtlemata väga keeruline ja esitatud küsimused
äärmiselt tõsised, nii et siinkohal ei maksa kindlasti oodata lõplikku ega kõikehõlmavat vastust.

Küll aga tasuks mõtiskleda järgmiste asjade üle.

1. Ühegi inimese isiklik elu ei ole ainult tema enda eraasi, kuna elame teiste inimeste keskel ja mitte ainult meie välispidine suhtlemine, vaid ka
see, mis toimub meie sees, mõjutab neid, kes on meie ümber. Konkreetseski loos on tegemist mitme inimesega, kelle elud on omavahel põimunud ja kes vajavad ning igatsevad vastuseid ja lahendust. Mõelda, et miski on vaid minu enda asi ja ei puutu teistesse, on pisut isekas.

2. Kirik ja vaimulikkond on olemas just selleks, et inimesi toetada ja abistada, et neile nõu anda või neil lihtsalt iseendas selgusele jõuda aidata. Seepärast võib kõigi oma probleemide ja küsimustega alati vaimuliku poole pöörduda.

3. Kuigi abielu on pühakirja mõistes suur saladus ja on üsna seletamatu, kuidas kaks inimest teineteist leiavad ja nii kaugele jõuavad, et tahavad ja otsustavad oma elud ühendada, ei saa me abielu ega mehe-naise vahelist armastust mõista mingisuguse Jumala poolt inimestele peale pandud või noolega südamesse läkitatud maagilise jõuna, mis ei sõltu absoluutselt inimestest endist. Inimesed teevad valikuid ja otsustavad ise, aeg-ajalt mõnda asja ka lihtsalt minna lastes või ennast justkui kaasa kanda andes, aga sellegipoolest ise. See tähendab, et ka õigete või valede valikute vastutust peavad inimesed eeskätt ise kandma - see vastutus on aga seda raskem, et, nagu juba öeldud, ei puuduta see vaid üht inimest, vaid
tihtipeale päris paljusid. See omakorda tähendab, et valikute tegemisse ja otsuste langetamisse tuleb suhtuda väga tõsiselt, tehes endale eelnevalt
selgeks ka oma otsustuste tagajärjed ning olles valmis neid tagajärgi vastu võtma ja kandma.

Kui inimene eksib, siis ta eksib. Kui inimene jookseb oma eluga ummikusse ja tunneb, et samamoodi enam edasi ei saa, midagi peab kardinaalselt muutuma, siis tuleb ka muutusi teha, kuid samuti järelemõeldult ja vastutustundeliselt. Kristlik usk rajaneb andestusel, lepitusel, armastusel ja uue alguse võimalikkusel, ja see tähendab, et keegi ei ole lootusetult ka oma elus tehtud valede valikute külge aheldatud. Küll aga peab inimesel olema hea tahe ka vigadest õppida ning uusi valikuid õigematele alustele rajada.

Abielu ebaõnnestumisel võib olla mitmeid põhjusi, enamasti on selleks aga inimeste puudulik valmisolek iseendast loobuda ning ennast ja oma elu teisele inimesele - oma abikaasale pühendada või üle anda. Abielu püsimine
ja õnnestumine eeldab üsna suurt kogust isetut armastust ja loomulikult head
tahet ka eksimusi andestada ning vigu parandada. Alati inimesed seda ei suuda - ja esimene vaenlane, kellega inimene peab pidevalt vastakuti seisma,
ei ole mitte saatan, vaid inimene ise oma isekuses ja enesekesksuses.

4. Konkreetse juhtumi puhul on oluline, et nimetatud meesterahvas võtaks
tõsiselt oma vastutust ja kohustusi nende inimeste suhtes, kellega ta on oma elu juba vabatahtlikult sidunud. Eriti tuleb siinkohal märkida vastutust oma laste eest. Samas ei pruugi mitte kellelgi olla kasu sunnitud ja
vastumeelsest abielust, ja kui inimesele tundub, et nüüd viimaks on ta leidnud selle tõelise armastuse, siis ei peaks teda takistama ka seda armastust tõeks elamast. Kindlasti aga ei tähenda see, et tal oleks õigus pöörata selg nendele inimestele, kelle ees tal on samuti kohustusi.

Kristlik usk õpetab, et me saame oma eksimused ja vead alati andeks, kui oleme neid kahetsenud. Meile antakse uue alguse võimalus, kuid enamasti ei saa me minevikku olematuks teha ega ennast sellest lahti rebida. See tähendab, et ka antud loo puhul peab inimene endale kõigepealt oma olukorra selgeks tegema, endalt küsima, millised on tema kohustused ühe, teise ja kolmanda suhtes, ning vastavalt toimima. Mitte iseennast kogu maailma keskpunkti seades, vaid endale selgelt teadvustades, et ta on kutsutud elama armastuses, oma kaasinimestest hoolides, neid toetades ja neile head tehes.

Elu ei peagi olema lihtne - tõeline inimeseks olemine saab ilmsiks just siis, kui oskame elu keerulistel teedel aeg-ajalt ettetulevale eksimisele vaatamata õigest suunast kinni pidada ning läbi vigade ja languste õigeid valikuid teha. Päris üksi ei saa sellega mitte keegi hakkama - vajame häid sõpru, toetajaid ja nõuandjaid; vajame ka Jumala, oma Looja ja Lunastaja ligiolu ning tuge Tema kirikult, kes on just selleks rajatud, et inimesi nende teekonnal taevase täiuse poole toita ja toetada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Tahtsin Teilt pärida nõu ühes küsimuses, mis mu mõtteid viimasel ajal paelunud on. <p></p> Oletame, et ma elan kogu oma elu heade ja ka Teie kiriku poolt tunnustatud reeglite järgi – ei tapa, ei varasta, üritan alati oma ligimest armastada, ei riku abielu, olen aus ja üritan alati teisi inimesi abistada ning neisse hästi suhtuda. <p></p> Mis minust siis peale surma Teie kiriku arusaamade järgi saab, kui ma teen seda kõike (ja muudki, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse), ent ei usu Teie jumalat ning ei ole Teie kiriku hingekirjas? <p></p> Kui Teil mulle ses küsimuses eriti helget tulevikku ennustada võimalik ei ole, siis tahaksin ka küsida, kas see pole mitte jumalast pisut väiklane, et ta ei lepi surmajärgsete privileegide pakkumisega inimesele, kes on elanud hea elu ja järginud üldiselt tema õpetust, vaid sel põhjusel, et too juhtumisi teda ei usu ja ei kummarda?

Ütlen kohe alguses, et seda, kes saab õndsaks ja kes mitte, mina ei tea. Jumal teab. Küll aga olen veendunud, et õndsakssaamine ei sõltu mitte niivõrd inimesest, kuivõrd Jumalast - ja see on hea, sest ma ei usu, et oleks olemas inimene, kes poleks mitte kordagi oma elus eksinud kas mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega.

Kristlik usk ei ole käsuusund. Seega ei ole küsimus selles, kas inimene teeb "kõike, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse". Küsimus ei ole ka selles, kas inimene usub Jumala olemasolu või mitte. Kristlik usk on eeskätt suhe - armastussuhe Jumala ja inimese vahel ning inimeste vahel isekeskis.

On oluline seda mõista, kuna seeläbi muutub ehk ka esitatud küsimus kergemini vastatavaks. Kristliku arusaama järgi on Jumal Looja ja Isa, kes hoolib igast oma loodust ja armastab kõiki inimesi. Ta ei hooli mitte niivõrd sellest, et inimesed Tema käskude järgi elaksid, kuivõrd sellest, et inimesed Tema armastusele samaga vastaksid. Mõelgem vaid: meile on nii palju kingitud - tegelikult on kõik see, mis on elus tõeliselt väärtuslik ja vajalik, kingitus, teenimatu arm, nagu kristlased ütlevad.

Elu ise, maailm, kus elame, õhk, mida hingame, vesi, soojus, valgus, võime elu edasi anda, tunda ja armastada jne. See, mida Jumal ootab, on, et me võtaksime kõik meile kingitu tänu ja armastusega vastu, kusjuures tegemist ei ole mitte iseka nõudmisega, vaid igatsusega armastussuhte järele - sellesama igatsusega, mille Jumal on pannud meie igaühe südamesse.

Toome öeldu inimühiskonna või inimpere konteksti. Loomulikult on hea, kui inimesed elavad kehtestatud seaduste ja normide järgi (kui need seadused ja normid on head ja õiglased), kuid kui inimesed teevad seda ilma armastuseta, vaid kohusetundest, tasu lootuses või koguni vastumeelselt, siis kas tegemist on taolise olukorraga, mis meid südamest rõõmustab? Kui näiteks perekonnas on lapsed, kes täidavad küll kõiki oma vanemate käske, kuid ei ole valmis nendega südamest suhtlema, oma elu nendega jagama, vaid pigem ignoreerivad neid? Kas Teie lapsevanemana peaksite taolist olukorda aktsepteeritavaks? Kahtlen - ja küllap sama kehtib ka Jumala ja meie suhte puhul.

Kordan alguses öeldut: meie, inimesed, ei ole need, kes otsustavad kellegi õndsakssaamise või hukkaminemise üle - see on Jumala käes, ja me võime olla selle üle õnnelikud, kuna Jumal, kellesse me kristlastena usume, on Armastus. Järelikult teeb Tema oma otsuseid üksnes armastusest lähtudes.

Meie asi on aga iseenda käest küsida: kas me tõepoolest tahame elada - pealegi igavesti - ilma selle kogu elu ja olemise aluseks oleva armastussuhteta?

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Loomulikult võib taolisel puhul kirikuõpetaja juurde minna, sest
kirikuõpetajate kutsumus ja ülesanne ongi inimesi nende muredes toetada ning
aidata neil keerukates eluküsimustes lahendust leida.

Igal inimesel on võimalus vaimulikuga vestelda, selleks tuleb leida sobiv
kogudus ja õpetaja ning vestluse aeg kokku leppida. Kui tegemist on ristitud
inimesega, on võimalik läbi viia ka pihitalitus.

Piht on kirikutalitus, mille käigus inimene tunnistab vaimulikule
(preestrile ehk kirikuõpetajale) oma patud ning saab need tema lahtimõistva
sõna läbi andeks. Kiriku õpetuse kohaselt on Kristus andnud kirikule vastava
meelevalla: "Jeesus puhus apostlite peale ja ütles neile: "Võtke vastu Püha
Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud,
kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud." (Jh. 20, 22-23)

Andekssaamine eeldab, et inimene on selgelt teadlik oma eksimustest ning
kahetseb neid, samuti, et ta usub, et Jumal talle tõepoolest andestab.

Mis puutub teise küsimusse, siis kahtlemata ei näe kirik sugugi meelsasti,
et keegi end "pidudel täis joob". Samas ei tähenda kristlik usk mingit
keeldude-käskude süsteemi, vaid pigem seda, et inimene peab olema oma
tegutsemises vaba ning vastutustundeline. Suurepärase reegli on andnud
apostel Paulus: "Mulle on kõik lubatud! - Siiski kõigest ei ole kasu. Mulle
on kõik lubatud! - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (1. Kr. 6,
12)

Kristlastel ei ole keelatud tarvitada alkoholi, kuid inimene peab jääma
alati iseenda peremeheks. Kui inimene seda ei suuda, on ta astunud üle
lubatava piiri ja peaks püüdma edaspidi samast asjast hoiduda. Kui tegemist
on tõsisema probleemiga, võib-olla lausa alkoholisõltuvusega, siis tuleb
tõenäoliselt teha otsus loobuda täielikult alkoholist. Ka siin on vajalikud
ja võimalikud kirikuõpetaja abi, tugi ning nõuanded.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Kuidas suhtub EELK abielueelsetesse seksuaalsuhetesse? Kas on olemas ühene seisukoht? Kas inimesi (koguduseliikmeid) manitsetakse neist hoiduma?

EELK Konsistooriumi poolt 1. detsembril 1998. aastal heakskiidetud dokumendi "Kiriku missioon ühiskonnas" perepoliitikat käsitlevas peatükis öeldakse:

"Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut - Jumala rahvast - Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna."

Kuigi siin ei ole otseselt juttu seksuaalsuhetest, ei abielus ega abielueelselt või -väliselt, on sellega loodud alus ülalesitatud küsimuse hindamiseks.

Seksuaalsus on Jumala suur kingitus, mille kaudu inimestele on antud võimalus väljendada sügavaimat kiindumust ja omavahelist ühtekuuluvust ning Jumalalt samuti kingituseks saadud elu edasi anda.

Kiriku traditsiooniline seisukoht on, et seksuaalsuhete õige koht on abielu kui vastastikuse tõotusega seotud ja põhimõtteliselt (või vähemalt soovitavalt) lahutamatu liit kahe teineteist armastava ja teineteisest hooliva inimese vahel. See peaks tagama, et kummagi seksuaalpartneri kiindumus teise suhtes ei ole teeseldud - vastasel juhul on tulemuseks paratamatu pettumine ja haigetsaamine.

Kehaline andumine teisele inimesele ilma hingelise ja täieliku andumuseta mõjub tihti võltsi ja poolikuna, isegi siis, kui seda põhjendatakse vastastikuse sobivuse proovimisena enne otsustavat sammu, s.t. abiellumist.

Abielueelsel ajal peavad inimesed pigem järele katsuma, kas nende eluvaade ja huvid sobivad üksteisega, sest abielud lagunevad peamisel taoliste ebakõlade tõttu ja väga harva seksuaalse sobimatuse põhjusel.

Abielu on protsess, milles tuleb ette tõusu- ja mõõnaaegu - see kehtib ka seksuaalsuhete puhul ja nõnda ei garanteeri abielueelne seksuaalelu abielu õnnestumist. Pealegi muutub teine inimene taolise abielueelse "sobivuse proovimise" puhul justkui vahendiks ja nii mõnigi võib end lõpuks tunda vaid ärakasutatuna.

Oluline on seegi, et seksuaalelu on seotud soojätkamisega ja eriti abielueelsed seksuaalsuhted võivad viia soovimatu raseduseni, millest otsitakse tihtipeale väljapääsu abordi abil. Või siis purustab rasedus inimestevahelise suhte, kuna lapse isa otsustab oma partneri hüljata.

Parem pole asi ka juhul, kui üksnes lapse pärast abiellutakse, kuna abielu ei ole sel puhul vaba tahteotsus, vaid justkui vastu tahtmist enda peale võetud koorem, mille tõttu on suurel määral juba ette määratud abielu ebaõnnestumine.

Eelöeldu ei tähenda, et kirik mõistaks hukka inimesed, kes on elanud abielueelset seksuaalelu. Küll aga kutsutakse neid ja kõiki teisi väärtustama mehe ja naise vahelist armastust ning seksuaalsust kui selle lahutamatut osa. Seksuaalsus ilma armastuse ja täieliku teineteisele andumiseta, mille märgiks on mehe ja naise vaheline abielu, on Jumalalt saadud suure anni pisendamine või koguni kuritarvitamine.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Armastan väga kristlasest naist, kes on veel abielus, kuid tahab mehest lahutada, kuna nad ei sobinud. Ise ma usklik ei ole, aga austan seda. Elab praegu mehest lahus. Mees ei tunne tema vastu huvigi. Naisel on ka laps keda ma samuti väga armastan. Tunnen seda naist lähemalt juba üle poole aasta, aga üleüldse olen temaga tuttav juba kuus aastat. Tahaksin temaga väga koos elada, teda toetada ja aidata, aga kuna ta on veel abielus, siis on see hetkel võimatu. Kui palju ma võin talle üldse peale käia, et ta lahutaks kiiremini ja kas ma peaksin ootama kuni ta lahutab. Kuidas suhtub jumal sellesse, et mittekristlane armastab usklikku naist ja tahab temaga elu jagada ja armastust pakkuda.

Kahjuks on siinkohal tegemist küsimusega, millele on distantsilt väga raske - kui mitte päris võimatu - vastata, sest nö. "tundmatuid" on liiga palju.

Mida tähendab, et kõnealune naisterahvas ei sobi oma mehega? Kes on sellisele arusaamale jõudnud, kas naine või mees või mõlemad koos? Või hoopis keegi kolmas, näiteks küsija ise?

Milliseid vahendeid on nimetatud abielupaar kasutanud, et oma kooselu parandada? Kuivõrd ausad on nende omavahelised suhted?

Millised on küsija tegelikud taotlused nii tolle naisterahva kui tema lapse suhtes? Kas ta on piisavalt kindel, et abielulahutus ja võimalik uus abielu või kooselu aitaksid nende õnnele kaasa? Kas küsija ei ülehinda iseennast ja oma võimalusi emale ja lapsele õnneliku elu tagamisel?

Selliseid küsimusi võib esitada veel mitmeid ja seetõttu pean kõige olulisemaks nõuandeks, mille saan anda, soovitust pöörduda otseselt - s.t. mitte kirja ega telefoni teel - mõne vaimuliku poole, kusjuures esmalt peaks seda tegema nimetatud abielupaar ise. Kui küsija tõeliselt armastab toda naist, siis läheb talle eeskätt korda nii tema kui ta tütre õnn ja hea käekäik. Perekonna purunemine tähendab aga väga suurt valu kõigile osapooltele, nii et seda ei saa küll teel õnneliku elu poole soovitavaks sammuks pidada.

Loomulikult võib olla tegemist ka olukorraga, mille puhul abielu koospüsimine on juba osutunud võimatuks. Sellisel juhul tuleks arvestada valu ja rasket olukorda, millest inimesed peavad parajasti läbi käima ning mille tõttu nad on äärmiselt haavatavad ja õrnad. Seega on neil väga kerge saada uuesti haiget või osutuda ärakasutatuks, isegi kui ei küsija ega kõnealune naisterahvas seda ise esialgu tajudagi ei pruugi.

Seega soovitan igal juhul aega võtta, oodata, asjadel selgineda lasta, mitte liigselt kiirustades uut suhet alustada, sest isegi kui see võiks õnnestuda, on vähemalt sama tõenäoline, et seegi puruneb just seetõttu, et ta ei ole rajatud õigele alusele ja võib osutuda nö. hädalahenduseks või otsitud lohutuseks.

Mis puutub sellesse, kas mittekristlase ja kristlase vaheline abielu on lubatav või soovitav, siis sellegi kohta on tegelikult raske anda ühest ja otsest vastust. Enamasti kipub olema siiski nii, et kui mõlemad pooled võtavad oma maailmavaadet tõsiselt, siis kujuneb nende erinevus või kokkusobimatus varem või hiljem probleemiks ja kooselu püsimise eesmärgil peab üks või teine pool oma seisukohtadest taganema. Paraku ei pruugi alati olla sugugi tegemist vabatahtliku ja teadliku otsusega, nii et probleem jääb alateadlikult püsima.

Abielu ei tähenda mitte lihtsalt kooselu või mõningaid ühiseid huvisid, vaid kogu elu jagamist teineteisega. Usulised tõekspidamised ja maailmavaade on aga üks inimese elu olulisemaid aluseid ja koostisosi, nii et neid teineteisega jagamata võib osutuda väga raskeks täiusliku abieluõnne kogemine.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Ilmselt oleks sellele küsimusele kõige kergem vastata lihtsalt "ei" või "jaa", paraku on tegemist ühega raskematest moraaliteoloogilistest probleemidest.

Üldiselt kipub kiriku seisukoht kristlase ja mittekristlase abielu suhtes olema pigem eitav - varasematel aegadel oligi see eitus täiesti kategooriline. Ka praegu kehtivas rooma-katoliku kiriku kanoonilises õiguses öeldakse: "Kehtetu on abielu kahe isiku vahel, kellest üks on ristitud katoliku kirikus või sellesse vastu võetud ..., teine aga on ristimata." (Can. 1086 § 1)

Tsaariaegses Eestis kehtinud kirikuseaduses ollakse sama meelt: "Ükski Evangeelse-Luterliku Kiriku liige Venemaal ei tohi astuda abiellu paganaga, ja iga taolist abielu, mil viisil see ka sõlmitud oleks, vaadeldakse kui kehtetut." (Art. 211) Erand tehakse teatud tingimustel ainult "muhameedlaste ja heebrealaste" puhul (Art. 210), tõenäoliselt seetõttu, et nemadki tunnistavad Ainujumalat.

Praegune EELK kiriklike talituste seadus sätestab, et kristlik abielu algab laulatusega ja laulatatakse täieõiguslikke koguduseliikmeid (§§ 21 ja 22). Räägitakse ka segaabieludest (§ 25), kuid nende all mõistetakse abielu mõnda teise kristlikku konfessiooni kuuluva isikuga.

Põhjus, miks kirikuseadused on nii jäigad, seisneb tõenäoliselt selles, et kristlase ja mittekristlase abielu puhul tuleb paraku üsna tõenäoliselt arvestada tõsiste eriarvamustega paljudes väga olulistes maailmavaatelistes ja ka igapäevast pereelu puudutavates küsimustes. Eriti teravalt puudutab see lapsi, keda koguduseliige on kohustatud kohe peale nende sündimist ristima ning kristlikus usus kasvatama. See ei ole kuigi kerge isegi juhul, kui teine abielupool suhtub usuküsimustesse leigelt või sallivalt, on aga peaaegu võimatu siis, kui mittekristlasest pool on usu suhtes meelestatud eitavalt või vaenulikult.

Samasugused raskused võivad tulla esile seoses jumalateenistustel või muus kogudusetöös osalemisega - ei ole kerge end lahus ülejäänud perekonnast igal pühapäevahommikul kirikusse asutada. Kui sellest aga loobutakse, seatakse ohtu oma usk ja hingeõndsus.

Pühakirjas käsitleb sama teemat apostel Paulus oma esimeses kirjas korintlastele, öeldes: "Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest. Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi." (7, 12.13) Nagu näha on apostel siinkohal järeleandlikum kui kirikuseadused, kuigi ka tema lisab veidi hiljem: "Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi." (7, 15) Siiski võime Pauluse sõnadest välja lugeda kristliku abielupoole tõsise kohustuse oma meest või naist (ja ka lapsi) "pühitseda", s.t. olla neile kristlastena eeskujuks ja juhtida neidki jumalatundmisele. Küsimus on nüüd selles, kas ja kuidas see õnnestub.

Kirik ei taha sekkuda inimestevahelistesse suhetesse ja seepärast peab igaüks tegema oma valikud ja otsused ise. Kui mõni kiriku liige on otsustanud oma elu jagada mittekristlasega, püüab kirik olla neile mõlemale toeks, et nende elu võiks õnnestuda. Samas ootab kirik oma liikmelt usus kindlaksjäämist ja oma kohustuste täitmist kristlasena nii maailmas kui oma pere keskel, iseäranis oma laste kasvatamisel.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Tahtsin Teilt pärida nõu ühes küsimuses, mis mu mõtteid viimasel ajal paelunud on. <p></p> Oletame, et ma elan kogu oma elu heade ja ka Teie kiriku poolt tunnustatud reeglite järgi – ei tapa, ei varasta, üritan alati oma ligimest armastada, ei riku abielu, olen aus ja üritan alati teisi inimesi abistada ning neisse hästi suhtuda. <p></p> Mis minust siis peale surma Teie kiriku arusaamade järgi saab, kui ma teen seda kõike (ja muudki, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse), ent ei usu Teie jumalat ning ei ole Teie kiriku hingekirjas? <p></p> Kui Teil mulle ses küsimuses eriti helget tulevikku ennustada võimalik ei ole, siis tahaksin ka küsida, kas see pole mitte jumalast pisut väiklane, et ta ei lepi surmajärgsete privileegide pakkumisega inimesele, kes on elanud hea elu ja järginud üldiselt tema õpetust, vaid sel põhjusel, et too juhtumisi teda ei usu ja ei kummarda?

Ütlen kohe alguses, et seda, kes saab õndsaks ja kes mitte, mina ei tea.
Jumal teab. Küll aga olen veendunud, et õndsakssaamine ei sõltu mitte niivõrd
inimesest, kuivõrd Jumalast - ja see on hea, sest ma ei usu, et oleks olemas
inimene, kes poleks mitte kordagi oma elus eksinud kas mõtte, sõna, teo või
tegematajätmisega.

Kristlik usk ei ole käsuusund. Seega ei ole küsimus selles, kas inimene teeb
"kõike, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse". Küsimus ei ole ka selles, kas
inimene usub Jumala olemasolu või mitte. Kristlik usk on eeskätt suhe -
armastussuhe Jumala ja inimese vahel ning inimeste vahel isekeskis.

On oluline seda mõista, kuna seeläbi muutub ehk ka esitatud küsimus
kergemini vastatavaks. Kristliku arusaama järgi on Jumal Looja ja Isa, kes hoolib
igast oma loodust ja armastab kõiki inimesi. Ta ei hooli mitte niivõrd sellest, et
inimesed Tema käskude järgi elaksid, kuivõrd sellest, et inimesed Tema
armastusele samaga vastaksid. Mõelgem vaid: meile on nii palju kingitud -
tegelikult on kõik see, mis on elus tõeliselt väärtuslik ja vajalik,
kingitus, teenimatu arm, nagu kristlased ütlevad.

Elu ise, maailm, kus elame, õhk, mida hingame, vesi, soojus, valgus, võime
elu edasi anda, tunda ja armastada jne. See, mida Jumal ootab, on, et me
võtaksime kõik meile kingitu tänu ja armastusega vastu, kusjuures tegemist
ei ole mitte iseka nõudmisega, vaid igatsusega armastussuhte järele - sellesama
igatsusega, mille Jumal on pannud meie igaühe südamesse.

Toome öeldu inimühiskonna või inimpere konteksti. Loomulikult on hea, kui
inimesed elavad kehtestatud seaduste ja normide järgi (kui need seadused ja
normid on head ja õiglased), kuid kui inimesed teevad seda ilma armastuseta,
vaid kohusetundest, tasu lootuses või koguni vastumeelselt, siis kas
tegemist on taolise olukorraga, mis meid südamest rõõmustab? Kui näiteks perekonnas
on lapsed, kes täidavad küll kõiki oma vanemate käske, kuid ei ole valmis
nendega südamest suhtlema, oma elu nendega jagama, vaid pigem ignoreerivad
neid? Kas Teie lapsevanemana peaksite taolist olukorda aktsepteeritavaks?
Kahtlen - ja küllap sama kehtib ka Jumala ja meie suhte puhul.

Kordan alguses öeldut: meie, inimesed, ei ole need, kes otsustavad kellegi
õndsakssaamise või hukkaminemise üle - see on Jumala käes, ja me võime olla
selle üle õnnelikud, kuna Jumal, kellesse me kristlastena usume, on
Armastus. Järelikult teeb Tema oma otsuseid üksnes armastusest lähtudes.

Meie asi on aga iseenda käest küsida: kas me tõepoolest tahame elada -
pealegi igavesti - ilma selle kogu elu ja olemise aluseks oleva armastussuhteta?

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja

Sooviksin oma pisikestele poegadele õpetada mingi väikse ja lihtsa palve, et inglid nenede järgi valvaksid. Me ei ole just usklik pere ja seega oleks Teie nõu vaja.

Jumala ingel,
kes sa oled mu kaitsja,
jumalakartuses usaldan end sinu hoolde,
et sa mind tänasel päeval valgustaksid,
kaitseksid, valitseksid ja juhiksid.
Aamen.

Mõned lihtsad palved veel:

+++

Armas Taevane Isa, hoia meid kurja eest
ja õpeta meid üksteist armastama.

+++

Kallis Jeesus, tee mind vagaks,
et ma rahulikult magaks
ja mu hinge pühitse,
et ma saaksin taevasse.

+++

Tänu Sulle, armas Jeesus, et võin alustada uut päeva.
Tänu sulle, et võin minna oma teele tervena ja rõõmsana,
uskudes, et Sina oled kogu päeva minu ligidal.

+++

Isa taevas, anna oma inglid mulle saatjaks mu päevateel,
varjama ja kaitsema mind koolis ja koduteel.
Aita mul elada seda päeva Sinu tahte kohaselt.

+++

Isa, taevast ingelid saada,
et nad öösel hoiaks mind.
Kõrgelt, kõrgelt alla vaata,
kuule, kui ma palun Sind.

+++

Jeesus, palun saada Sa
mind ööseks inglid varjama.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Vastavalt EELK Põhikirja paragrahvile 136 võib koguduse nõukogu koguduse õpetaja ettepanekul heita kogudusest välja koguduseliikme, kes avaldab ristiusu vastu avalikult põlgust või teotab oma eluviisidega kristlase nime.

Pühakirjas antud juhistest lähtudes aga lasub taolistel puhkudel koguduse vaimulikul väga suur vastutus ning kogudusest väljaheitmist tuleb ette äärmiselt harva - enamasti on võimalik probleemid lahendada hingehoidlike vestluste ja pihi abil.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Mul on mure. Lugesin ülaltoodud küsimusi-vastuseid. Päris vastust oma küsimusele ei saanud. Nimelt ehk seletaksite lahti ristivanema kohustuse - õiguse ja kas on võimalik ristivanema seisusest "lahti öelda", kui selleks on väga mõjuvad põhjused?

Ristivanema peamiseks kohustuseks on oma ristilapse eest palvetada ning
talle oma eluga eeskujuks olla, samuti osaleda tema kasvatamisel ja olla tema
vanematele toeks, et nende lapsest võiks kasvada hea inimene ja hea
kristlane.

Ristivanema kohustustest ei ole võimalik lahti öelda, kuna inimene on andnud
Jumala ja kiriku ees jah-sõna ning tema vastutus oma ristilapse eest jääb
igal juhul püsima. Ka siis, kui inimene oma kohustusi ristivanemana ei
täida.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Olen last üksi kasvatav ema, abielus pole olnud. Suhteid pole loonud, kuna leian, et oleks vale oma lapsele võõrasisa võtta. Kuidas üldse kirik suhtub nn vallasemadesse ja näiteks nende abiellumisse? Kas seda saab teha kiriklikult?<br> Kuna mu lapse isa abiellus kellegi teisega kiriklikult, siis tekkis küsimus: kas kiriku seisukohast on õige lubada sellist abielu? See ei ole ju loodud õigetel alustel.(Nüüdseks on ta muidugi lahutatud.)

Kahtlemata võib vallasemade puhul olla tegemist erinevate olukordadega, kuid üks on selge: kirik suhtub vallasemasse nagu igasse inimesse, kes vajab armastust, mõistmist ja hoolitsust.

Seega ei maksa oma "vallasema-staatust" kuidagi häbeneda ega karta kirikupoolset halvustamist või hukkamõistu. Pigem oleks mõistlik oma kohaliku koguduse vaimuliku poole pöörduda, et oma muresid ja rõõme temale usaldades kinnitust ja elujulgust leida.

Mis puutub abielusuhete loomisse, siis kindlasti tuleb sel puhul arvestada oma lapsega, kuid omal kombel peab oskama ka abielusuhteid ja ema-lapse suhet lahus hoida, st üks ei tohi mõjuda teisele pärssivalt.

On näiteks väga kahetsusväärne, kui põhjusel, et "oleks vale oma lapsele võõrasisa võtta" kogub inimene oma südamesse tegelikult kibedust, mis võib hakata edaspidi tema suhteid oma lapsega varjutama. Ühel hetkel jõuab kätte aeg, mil lapsest on saanud täiskasvanu, kes tahab rajada oma elu - ja paraku on rohkelt taolisi olukordi, kus ema hakkab takistama oma last uute suhete loomisel, kuna tema on oma elu nö. lapsele ohverdanud ja nõuab sedasama oma lapselt.

Teisalt on üsna kindel seegi tõsiasi, et laps vajab kasvamisel mõlema vanema juuresolu, kusjuures tõeliseks vanemaks ei pruugi olla ainult bioloogiline isa või ema, vaid pigem see, kes pühendab oma elu lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele. See tähendab, et kui Teil õnnestuks rajada taoline abielusuhe, mis põhineb vastastikusel armastusel ja austusel mitte ainult abikaasade, vaid ka lapse ja ema ning kasuisa vahel, ei oskaks ma Teile ja Teie lapsele midagi paremat soovidagi.

Kirik omalt poolt ei tee kindlasti taolisele suhtele takistusi, vaid püüab oma õnnistuse, palvete ja nõuannetega kõigiti toeks olla.

Küsimuse teise poole põhjal võib järeldada, et lapse isa ei olnud Teiega abielus, seega ei ole kellegi teisega abiellumisel justkui formaalseid takistusi. Kindlasti on aga moraalsed takistused, millest oleks pidanud laulatust läbiviinud vaimulikku eelnevalt informeerima.

Kui seda tehti ja vaimulik otsustas siiski abielu laulatada, olid tal selleks loodetavasti piisavad põhjendused. Paraku tundub tõenäolisem see, et vaimulikul puudus ülalnimetatud informatsioon.

Nii seksuaalsuhted kui abielu põhinevad armastusel, usaldusel ja vastastikusel vastutustundel. Ülalkirjeldatud situatsiooni puhul tundub, et lapse isal pole olnud piisaval määral ei üht, teist ega kolmandat - kuigi tuleb kindlasti märkida, et olukorda piisavalt tundmata on väga raske langetada lõplikke otsuseid.

Tänapäeval ei saa kedagi sundida ei abielluma ega abielus püsima. Kuna Teie lapse isa abielu on nüüdseks lahutatud, on paraku üsna selge, et see ei olnud loodud õigetel alustel - või ei osatud selles õigel viisil elada.

Samas tuleb kindlasti hoiduda kellegi hukkamõistmisest ning üritada elada oma elu õigetel alustel - lähtudes juba nimetatud armastusest, usaldusest ja vastutustundest. Suureks abiks on siinkohal ka tehtud vigade tunnistamine ja neist õppimine.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kõik inimesed on Jumala loodud. See tähendab, et kõik inimesed on
Jumala ees võrdsed ja ühegi inimese "jumaldamine" ei ole õige (vt nt Ap 14:11-18).

Ka kõik muu on Jumala loodud ja antud inimesele tänuga vastuvõtmiseks ning tarvitamiseks - sealhulgas inimeste võimed ja anded, mis on
igaühele kingitud teiste teenimiseks ja ühiseks kasuks (vrd 1Kr 12:7). Seda meeles pidades on võimalik hoiduda end ise liiga tähtsaks pidamast, ja säilitada ka teatud piirid teistesse inimestesse
suhtumisel ning nende hindamisel. Apostel Paulus ütleb: "Mis sind
siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda
saanud?" (1Kr 4:7)

See ei tähenda, et me ei tohiks suhtuda austusega inimestesse, keda Jumal on varustanud teatud andidega ja kes on neid ande ka ühiseks kasuks tarvitanud. Kõigepealt tuleb nende eest - nagu tegelikult iga inimese eest, kuigi see on raske! - tänada Jumalat, kes on need inimesed loonud ja andidega varustanud. Kahtlemata aga on sobiv ja vajalik ka inimesi endid nende töö ning saavutuste eest tänada ning tunnustada.

Iseküsimus on see, kui kellegi "fännamine" kipub mõne inimese jaoks muutuma taoliseks kinnisideeks, mille taha kõik muu varju jääb - või mis paneb teda tegutsema nii, et seda ei saa enam pidada õigeks ega
lubatavaks. Sellisel puhul tuleb väga tõsiselt meenutada apostel
Pauluse sõnu 1Kr 6:12: "Öeldakse: "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski
kõigest ei ole kasu. "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski miski ärgu
saagu meelevalda minu üle!"

On teada juhtumeid, kus kellegi austamine on viinud täieliku
fanatismini. Eriti ohtlik on see siis, kui too austatav kasutab seda ära oma kurjade eesmärkide saavutamiseks (mõtleme näiteks Hitleri ja Stalini peale), aga sel võivad olla väga tõsised tagajärjed isegi siis, kui need, keda austatakse, ise midagi halba ei plaani. Kellelegi ei ole ju suureks uudiseks näiteks jalgpallifanaatikute
laamendamised ja omavahelised kaklused.

Väga äraspidise kuju võib "fännamine" võtta siis, kui keegi hakkab oma austuseobjekti pidama enese ainuomandiks - taolistel puhkudel
pole harvad juhud, kus fännid hakkavad oma "ebajumalat" ahistama või kipuvad lõpuks koguni tema elu kallale.

Kui mõistame kõike head ja kaunist Jumala kingitusena - olgu "otse" või teiste inimeste kaudu -, siis oskame enamasti ka õigesti käituda ja teame, keda tuleb esmalt tänada ja austada. Küllap me oskame siis ka Jumala poolt annetega varustatud inimesi õieti tunnustada ja austada - ilma, et see meid niimoodi oma kütkeisse haaraks, et me kaotaksime kontrolli selle üle, kuidas me mõtleme ja käitume.

Armastust, tunnustust ja toetust vajab iga inimene.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Jumala poole pöördudes ja oma patte kahetsedes annab Jumal meile andeks meie patu ja sünnitab meid vaimulikult uuesti — loob meis uue elu Kristuses, annab meile uue, Kristuse loomuse. Öeldakse ka, et Jeesuse Kristuse veri peseb meid puhtaks kõigest patust. Siit küsimus: kas Jumal peseb Jeesuse verega puhtaks meie vana, aadamliku loomuse? Kui jah, miks peab siis see puhastatud ja seega veatuks tehtud loomus risti löödama, et me enam ei orjaks pattu? Kas vana loomus saab olla puhas, kui kalduvus patule säilib? Kui mitte, mis on siis see, missugune osa meist, mille Jumal puhastab Jeesuse verega?<p></p>Ja veel: kas on õige niiviisi asja ette kujutada, et me ohverdame Jumalale oma vana loomuse, laseme tal selle risti lüüa. Ent Jumal võtab vastu vaid veatu ohvri, seega tuleb eelnevalt vana loomus Jeesuse verega puhastada (=pattude andeksandmine), alles seejärel saame lasta selle Jumalal kõrvaldada ja meile uue loomuse vastu anda. Seega pattude andestus ja uussünd ei toimukski nagu ühel ja samal hetkel...?

Kristuse ohver on asendav lepitusohver, s.t. inimeseks saades võtab
Jumala Poeg enda peale kogu inimeste süü ja patu ning sureb inimeste
eest, nende asemel. Pühakiri nimetab Kristust uueks Aadamaks (1K 15),
uueks Inimeseks - Temas \"võetakse inimkond kokku\" ning luuakse uuesti
(iseküsimus on, kuidas üksikinimene sellest osa saab - sellest veidi
hiljem). Apostel Paulus ütleb, et Jumal on teinud Jeesuse \"patuks
meie asemel\" (2Kr 5:21), et meie saaksime \"Jumala õiguseks Tema
sees\", s.t. Kristuses on Jumal meiega teatud mõttes kohad vahetanud:
võtnud endale meie patu ja andnud meile oma õiguse. Ühtlasi on
Kristuse ristisurm meile Jumala armastuse ülimaks märgiks: \"Jumala
armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma
ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime.
Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud
Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja
lepitusohvriks meie pattude eest.\" (1Jh 4:9-10)

Kui nüüd inimene saab Kristusest uueks, sünnib uuesti, siis on tal ka
uus, Kristuse loomus, ja tema vana loomus on ühes Kristusega risti
löödud (Rm 6:6). Meil ei ole Jumalale midagi ohvriks tuua, kasvõi
juba seepärast, et Ta on ise meie Looja ja eluandja, s.t. me kuulume
niikuinii Temale. Küll aga tahab Jumal, et me seda vabadust, mille Ta
meile on andnud - vabadust valida hea ja kurja vahel - õigesti
tarvitaksime, ning Ta aitab meid selleks oma Püha Vaimu läbi, kes
meid pühitseb ja meis head vilja esile toob.

Kristuse lepitusohvrist osasaamine, patule suremine ja uueks eluks
ülestõusmine või uuestisündimine toimub ristimises (vt Rm 6), millega
peab liituma inimese usk ja tahe elada Jumala lapsena.

Ristimisega antakse inimeseele andeks kõik tema patud, nii pärispatt
kui kuni ristimiseni sooritatud isiklikud patud. Ristimise läbi
sünnib inimene uuesti ja temasse ei jää enam midagi, mis takistaks
pääsu Jumalariiki - inimeste karistuseks pärast pattulangust oligi ju
Jumalariigist, Jumala ligiolust väljatõukamine. Kristuses on Jumal
inimkonna taas omaks võtnud, enesega lepitanud ja süüst puhastanud.
Patune inimene ei või näha Jumalat ja jääda elama (2Ms 33:20),
Kristuses on Jumal ennast inimestele nõnda ilmutanud, et igaüks, kes
vaatab Tema lunastavale ohvrile ja usub Temasse, jääb elama ning
pärib igavese elu (vrd Jh 3:14-18).

Pärast ristimist säilib inimeses küll see rikutus, mille ta on
pärinud siia maailma sündides (kalduvus patule, haigustele,
kannatustele, samuti surelikkus), sellest kõigest vabaneb inimene
siis, kui tema maine elu on lõppenud ja Jumal ta viimsel päeval uueks
loob (vt 1Kr 15). Nii, nagu esimesed inimesed olid võimelised
patustama, on ka uutel, ristitud inimestel see võimalus ja vabadus
olemas. Jumal ootab meilt vastuarmastust ja usku, mis väljendub
selles, et me hoidume teadlikult ja tahtlikult patust ning elame
Jeesuse eeskuju järgi: \"Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise
kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud.\" (1Jh 2:6) Kui me aga
eksime ja patustame, siis võime tulla kahetsedes Tema juurde ning Ta
annab meile meie patud andeks (1Jh 1:5-10; Rm 5:1-11).

Jeesus võrdleb ennast viinapuuga ja meid viinapuu okstega (Jh 15).
Ristimises oleme sellesse viinapuusse liidetud. Vilja ei kanna me
mitte iseenesest, vaid sellepärast, et Kristus on meid oma olemisse
vastu võtnud (nagu Ta on inimeseks saades vastu võtnud kogu inimliku
olemise). Nagu viinapuu oksad vajavad pidevat hooldust ja
puhastamist, vajame seda meiegi: me ei ole veel täiuslikud, vaid
Jumal peab hea aednikuna meie eest pidevalt hoolt kandma. Ja nagu
viinapuu oksad hävivad, kui nad viinapuust lahutada, ei suuda meiegi
midagi ilma Kristuseta, kes on saanud meile \"tarkuseks Jumalalt ning
õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks\" (1Kr 1:30).

Kokkuvõtteks: Jumal on andnud oma Poja meie eest patu- ja
lepitusohvriks ning sünnitab meid ristimise läbi uueks eluks
Kristuses. See on Tema and - meil endal ei ole mingit ohvrit, mida
Talle tuua. Küll aga võime Talle tuua oma tänu ja armastuse, püüdes
elada Tema tahte järgi ning lastes Tal ennast Püha Vaimu läbi üha
Kristuse sarnasemaks kujundada: \"Ma olen ühes Kristusega risti
löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma
nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on
armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma ei taha tühistada
Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see,
et Kristus on asjatult surnud.\" (Gl 2:19-21)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

EELK ristib kahjuks paljusid inimesi, kel puudub usk Kristusesse. ... Leerikursuse läbinu loetakse automaatselt \\\

Küsimuses sisalduva tõsise süüdistusega kiriku aadressil on raske
nõustuda, kuna väide, nagu loetaks leerikursuse läbinu automaatselt
ristimiskõlbulikuks ning tema usu kohta ei esitata ainsatki küsimust,
ei vasta tõele.

Inimesele, kes on valmistunud ristimiseks ja konfirmatsiooniks,
esitatakse terve rida päris tõsiseid küsimusi. Leeriküsimused on
järgmised:

1. Kas tunnistate oma selge ja kindla tundmise järele, et te
kolmainusse Jumalasse, Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse usute,
nõnda kui Ta ennast meile oma sõnas on ilmutanud ja nagu meie kirik
seda usku Tema püha sõna alusel selgesti ja puhtasti tunnistab ja
kuulutab?

2. Tunnistage siis ise südame ja suuga avalikult Jumala ja koguduse
ees oma usku, mille peale teid on ristitud ja mida teid on tundma
õpetatud. (Vastus: Apostlik usutunnistus)

3. Kas tahate selle usu juurde ja sellega ühtlasi ka kiriku
tunnistuse juurde ikka jääda, et me patused armust, üksnes usu läbi
Jeesusesse Kristusesse õndsaks saame, ja kas tahate ka elus ja surmas
sellest ustavalt kinni pidada?

4. Kas tõotate südamest selle eest hoolt kanda, et te seda usku mööda
elate, alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käite,
Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast armastate?

5. Kas tõotate selleks, et nõnda elada ja käia võiksite, ka väsimata
palves Issanda armuandeid, sõna ja sakramente ustavalt tarvitada?

Ainult siis, kui inimene on neile küsimustele jaatavalt vastanud,
saab teda konfirmeerida (ja kui ta on ristimata, ka ristida).

Kui kasutatakse eraldi täiskasvanu ristimise korda, siis on küsimused
sellised:

1. Kas sa igatsed südamest oma endise elu pattude andeksandmist ja
kas loobud valeõpetusest, milles sa oled üles kasvanud, ja ka kõigest
saatana ja pimeduse olust ja tööst?

2. Kas sa usud, et Kolmainus Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, nagu Tema
ennast oma sõnas meile on ilmutanud ja keda selle sõna alusel kõik
tõelised ristiinimesed tunnistavad ja kiidavad, on ainus ja tõeline
Jumal?

3. Kas sa usud, et patused saavad õndsaks üksnes elava usu läbi
sellesse ainsasse igavesse Jumalasse, kes meid on lunastanud Jeesuse
Kristuse, oma Poja, meie Õnnistegija läbi, kes meie eest on risti
löödud ja üles tõusnud?

4. Tunnista siis avalikult seda ristiusku, mis ka sinu usuks olgu ja
jäägu. (Vastus: Apostlik usutunnistus)

5. Kas sa oled ära tundnud, et evangeelne luterlik kirik, mille
õpetuse järele sind Jumala sõna alusel on õpetatud, seda usku
puhtasti ja selgesti tunnistab ja õpetab?

6. Kas sa tõotad ustava, tõsise südamega Jumala armu läbi selles usus
kogu oma eluaja kindlasti püsida, oma osadust Temaga igapäev uuendada
ja kinnitada ning ka tagakiusamistes, hädas ja surmas Temast mitte
ära taganeda?

7. Kas sa tõotad hoolsasti seda usku mööda sõnakuulmises Jumala
pühade käskude järele elada ja, et sa nõnda võiksid elada ja käia,
hoolsas palves Jumalast seatud armuandeid, Tema sõna ja sakramente,
ustavalt tarvitada?

8. Kas see on sinu tõsine soov ja igatsus, et sind selle usu peale
ristitaks, Jeesuse Kristuse jüngriks tunnistataks ja kristliku Kiriku
osadusse vastu võetaks?

Kui inimene ei ole neile küsimustele vastates siiras ja tunnistab
valet, siis teeb ta pattu nii Jumala kui kiriku vastu ja võtab
ristimise (nagu ka muud sakramendid) vastu mitte õnnistuseks, vaid
nuhtluseks. Vaimulikul ei ole aga muud võimalust, kui inimest ja tema
sõna usaldada.

Õndsakssaamiseks on Jeesuse sõnade järgi vajalik nii ristimine kui
usk, aga inimese ja tema usu üle kohtumõistmine on Jumala, mitte
teiste inimeste asi. Nähes, kuidas keegi oma usu ja Jumala suhtes
eksib, tuleb tema eest palvetada, teda juhatada ja manitseda,
kindlasti aga mitte asuda teda või kirikut, kus ta on ristitud, hukka
mõistma.

Jumal on loonud kogu inimkonna ja see inimkond on võtnud ning Tema
ainusündinud Poja risti löönud. Kas Jumal oleks pidanud - seda teades
- inimkonna loomata jätma? See on umbes sama, kui väita, et kirik
peaks jätma ristimata need inimesed, kes võib-olla ei oska ristimise
armu õigesti hinnata ega vastu võtta. Kirik on kohustatud Jumala armu
jagama - ja tegema omalt poolt kõik selleks, et inimesed võiksid
selle armu õigesti vastu võtta. Lõplik vastutus jääb aga iga inimese
enda kanda.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Üks teoloogiat õppinud kristlane väitis, et täiuslik Jumal ei vaja primitiivseid vereohvreid, seega puudus Jeesuse ristisurmal igasugune lunastav mõju, see oli tavaline märtrisurm. Oma patud saame Jumalalt andeks, kui seda palume, lihtsalt tema armust, mitte Jeesuse lunastusohvri alusel. Vereohvrite toomine läbi aegade olevat puhtinimlik toiming, mis ei puutu Jumalasse, Jumal pole seda kusagil ega kunagi nõudnud. Samuti peegeldavat vereohvrid äärmiselt primitiivset arusaama Jumalast. Väited, et kogu Uus Testament tunnistab Jeesuse lunastusohvrist, pareerib ta sellega, et tegemist on puhtinimliku raamatuga, Uus Testament peegeldavat lihtsalt algkristlaste algelist arusaama Jumalast. Kuidas <p></p> Teie seda seisukohta kommenteeriksite?

Ega siin midagi pikemalt kommenteerida olegi: meil on valida, kas
usaldame Jumalat ja Piiblit kui Tema Sõna ja ilmutust, või mõtleme
endale välja oma Jumala ja kujundame sellele vastavalt mingi isikliku
teoloogia.

Piibli sõnum on selge: Jumal on läkitanud oma Poja lunastuseks meie
pattude eest ja Tema vereohver on see, mille läbi me saame õigeks
ning pärime igavese elu ja õndsuse.

Muidugi on olemas palju teolooge ja mõtlejaid, kellele võivad toetuda
need, kes väidavad, et Jumal ei vaja vereohvreid, kuid Jeesuse
ristisurm kui lepitusohver on Uue Testamendi ja kogu Piibli keskne
kontseptsioon ning üks kristliku usu põhiõpetusi ja aluseid.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kuna kristliku usu järgi on inimene loodud Jumala poolt, teab Jumal
inimese elu mõtet kõige paremini.

Esimene asi, mida inimene võib järeldada sellest, et ta on Jumala
poolt loodud, on see, et tema elul on mõte, kuna Jumal ei tee midagi mõttetut. Seega ei ole ka ükski inimene kasutu ega mõttetu.

Piibel ütleb, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enese sarnaseks. Siit järeldub, et inimeseks olemise sisu ja ka mõte saab meile nähtavaks ja selgeks, kui õpime tundma Jumalat ja Tema olemust. Nii ongi inimese elu üheks ülesandeks ja eesmärgiks õppida tundma Jumalat ja seeläbi ka omaenda kutsumust, olemust, olemasolu ja elu mõtet.

Kuna Jumal on loonud inimese selleks, et ta elaks koos Temaga, siis võib öelda ka, et inimese elu mõte ongi olla koos Jumalaga - inimese elu mõte on Jumalas, koosolus Temaga. See võib tunduda veidi kummaline või arusaamatu, aga kui mõtleme näiteks selle peale, kuidas tahame olla koos armastatud inimesega, siis saame aru, et alati ei peagi küsima, mis on selle mõte. Kui ma kedagi armastan ja tahan temaga koos olla, siis see ise ongi asja mõte.

Piibel kõneleb meile Jumalast - ja seeläbi ka inimesest - nii mõndagi. Näiteks seda, et Jumal on Looja. Kui inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, siis on ka inimene looja. Muidugi märksa väiksemas mastaabis ja piiratud võimetega, aga siiski. Meile on antud palju võimeid ja võimalusi, võime luua, aga ka võime purustada; oma tegevuse või tegevusetusega, oma mõtete, sõnade ja
tegudega võime luua head ja kurja, armastust ja vihkamist. Väga
tähtis on, et inimene õpiks mõistma, mis on hea ja mis on halb, ning
sellest arusaamisest lähtudes toimima.

Jumal on mõistuslik isik - ka inimene on mõistuslik isik. Jumal tegutseb otstarbekalt ja vastutustundeliselt - sama peab kehtima inimese puhul.

Suurim, mida Piibel Jumala kohta ütleb, on see, et Jumal on armastus.
Kui inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, siis tähendab see, et ka inimese elu valdavaks ja määravaks jõuks peab olema armastus.

Seda kõike avastada, selles teadlikuks saada ja kasvada ongi inimese elu mõte. Aga mitte ainult abstraktselt või tundeelu tasemel, vaid kogu oma elu ja toimimisega, iga oma hingetõmbe ja ihupooriga.

Kõik, mis Jumal on teinud ja teeb, sünnib armastusest, Tema tahtest
jagada oma elu, oma olemise rikkust, oma armastust teistega, meiega.
Võiksime öelda, et just selles - nii uskumatu kui see ka pole - näeb
Jumal oma elu mõtet. Selles peaksime ka meie nägema oma elu mõtet:
iseenda ja kõige selle jagamises, mis me oleme ja mis meil on; armastuses, Jumala ja oma kaasinimestega koos olemises. Selleks on ka Jumala ainusündinud Poeg saanud inimeseks: et jagada meiega täielikult meie elu, anda ennast meie eest ja haarata meid nõnda oma olemise rikkusesse.

See koos Jumala ja oma kaasinimestega - tegelikult kogu oma kaaslooduga - olemine ja elamine ei ole mitte passiivne ega apaatne olesklemine, vaid aktiivne, täisväärtuslik elu, milles peab olema ruumi nii vaikusel ja omaette olemisel kui ka rõkkaval rõõmul, suhtlemisel, kõige selle tänulikul vastuvõtmisel, millega Jumal meid nii rikkalikult õnnistab, ja selle jagamisel oma kaasinimestega.

Muidugi võib küsida, mis on nende inimeste elu mõte, kes on kõigest
ilma jäetud, kes kannatavad, kes on haiged, vaevlevad vaesuses või ei
saa mingil muul põhjusel elust rõõmu tunda. Aga loendamatute inimeste
kogemused on näidanud, et see, kes on leidnud Jumala, kogeb - vahel
arusaamatulgi kombel - siiski kogu elu täiust ja rõõmu ka siis, kui ta on mingil põhjusel ilma jäänud kõigest muust.

Praegune, maine elu on õigupoolest vaid ettevalmistusaeg, mille
jooksul me võime üksnes aimamisi kogeda seda rõõmu ja õndsust, seda
elu täiust, mille Jumal on meile valmistanud igavikus. Praegune elu
ei ole isegi murdosakest sellest, mida Jumal tahab meile kinkida - ja just seepärast on meie elu kõige olulisem ülesanne, eesmärk ja mõte õppida tundma Jumalat ning seeläbi võtta vastu see elu täius, mida Ta tahab meiega jagada.

Apostel Paulus ütleb: Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ei ole väljendanud ametlikku seisukohta kreatsionismi kohta, seega on antud küsimusele võimalik vastada vaid lähtudes kiriku üldistest usu- ja õpetuslikest alustest, mille kohaselt on kõik olemasolev loodud Jumala poolt.

Seda usku ei pea ilmtingimata vastandama teaduslikele avastustele ega loodusteaduse seisukohtadele universumi ning elu tekke ja arengu osas. See, et me usume, et kõik on loodud Jumala poolt, ei tähenda, et oleks kindlalt määratletud, kuidas ja millal Jumal on kõik loonud. Pealegi
on Jumal jätkuvalt Looja ning loodusseadused on justnimelt
LOODUSseadused, s.t ka nende alusel toimuv areng ei ole loomisusuga
vastuolus.

Mingil määral võime EELK ametliku seisukohana käsitleda EELK
konsistooriumi poolt 1989. aastal väljaantud leeriõpikus nr 4 antud
teema kohta öeldut:

Loomisusk ei ole maailma tekkimise konkureeriv teooria, vaid Piiblis
öeldakse välja, mida kristlane usub selle maailma põhitõelisusest ja
inimese kohast maailmas. Selle põhjal on kõigel algus ja lõpp. Miski
pole tekkinud iseenesest ega ole alati olemas olnud. Ainult Jumal, kes
on maailma loonud eimillestki, on väljaspool algust ja lõppu.

Teaduslik teooria ja usuline veendumus on eri asjad. Teaduslik teooria
püstitatakse alati tähelepanekute alusel. Kui uurimistulemused muutuvad, parandatakse ja täiustatakse ka teooriat. Sellega ei olda nõnda seotud kui jumaliku ilmutusega, kuid seda ei ole ka põhjust tagasi tõrjuda näiteks Piiblile viidates. Evolutsiooniteooria kirjeldatud elu arenemine ei ole loomisusuga vastuolus.

Loomulikult on EELK-l liikmeid ja vaimulikke, kes ei pruugi
ülaltsiteeritud vaateid jagada. Kuna tegemist ei ole usuliselt ega
õpetuslikult siduvaks kuulutatud seisukohtadega (peale selle, et me
usume, et kõik olemasolev on Jumala looming), siis ei oleks ilmselt õige ka see, kui EELK ennast rangelt kreatsionistidest eristaks.

Kristliku usu keskmeks ei ole mitte loodusteaduslikud küsimused, vaid
inimese suhe Jumalaga, mis rajaneb Jumala armul ja Jeesuses Kristuses
toimunud lunastusel. On olemas siduvaid usutõdesid, millest ei saa
loobuda ilma kristlaseks olemist minetamata - loodusteaduslikud ja
maailmapildi küsimused nende hulka ei kuulu.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Antud küsimusele on kõige lihtsam ja parem vastata Piibli,konkreetsemalt Uue Testamendi põhjal.

Uue Testamendi kreekakeelne originaaltekst kasutab sõna "kristlane" (hristianos) kolmel korral: Ap 11:26; Ap 26:28 ja 1Pt 4:16.

Viimases kirjakohas on juttu kristlasena, s.t usu pärast Kristusesse kannatamisest; teisena nimetatud kohas noomib kuningas Agrippa Paulust, et too püüab teda veenda hakkama kristlaseks, s.t uskuma sellesse, mida Paulus ja teised apostlid Kristusest kuulutavad.

Kõige esimene kirjakoht, Ap 11:26 kõlab järgmiselt: "See oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks."

Sõna "kristlane" tuleneb sõnast "Kristus", mis tähendab "(Jumala poolt) Võitu", heebrea keeles Messias - tegemist on Jumala ainusündinud ja inimeseks saanud Pojale, meie Issandale, kõigi
inimeste Päästjale ja Õnnistegijale omistatud austava "ametinimetusega". Niisiis tähendab "kristlane" esmalt inimest, kes on seotud Kristusega.

Nimetatud Uue Testamendi kirjakohtade põhjal võime öelda, et kristlane
on see, kes järgib Kristust, kes usub Temasse ning täidab Tema poolt antud ülesandeid. Eesti keeles tarvitatakse kõige selle kokkuvõtvaks tähistamiseks enamasti saksa keelest pärinevat sõna "jünger".

Jüngriks ehk kristlaseks saadakse ristimise kaudu. Seda kinnitab Jeesus Kristus ise, andes oma jüngritele käsu minna kogu maailma ning teha jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida Tema on käskinud (Mt 28:19-29). Siit ilmneb ka see, et kristlaseks saamise ja olemise juures on lisaks ristimisele oluline teinegi külg: Issanda tahte
järgimine, Tema käskude täitmine. See saab rajaneda ainult usul Temasse ja sellesse, mida Ta on teinud: "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka." (Mk 16:16)

Niisiis on kristlane inimene, kes on ristitud, kes usub Kristusesse,
järgib Teda ning täidab Tema käske.

Siinkohal on oluline toonitada, et ristimine on Jumala and inimestele,
mille kaudu Jumal sünnitab inimese oma Vaimu ja väe läbi uuesti vaimulikul viisil (vrd Jh 3:3-5 ja Tt 3:4-7). Ka usk Kristusesse on Jumala kingitus (vrd Rm 10:13-17).

Jeesuse järgimine ning Jumala käskude järgi elamine on meie armastuse
vastus Talle - ja me ei tohi heituda, kui peame tihtipeale tunnistama,
et meie vastus Jumalale ei ole sama täiuslik kui see, mida Tema on
meie heaks teinud. Niisiis ei tohi me väliste tegude järgi kellegi
"kristlaseks-olemise" üle kohut mõista - see meelevald on üksnes
Jumalal! -, aga samal ajal peame muidugi eeskätt iseenda puhul meeles
pidama, et meie elu annab suurel määral tunnistust sellest, kas me
tahame olla Kristuse tõelised jüngrid, tõelised kristlased või mitte.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Milline on Eesti vaimulike ja kristlaste suhtumine Eesti karistuspoliitikasse ja üliliberaalsetesse karistustesse kuritegude puhul? Küsimust ajendas mind küsima lihtsalt see fakt, et see mis Eestis toimub, on ju kohati ilmselge kurjategija üle tähtsustamine ohvrist raskete kuritegude puhul. Inimene, kes paneb Eestis toime mõrva, saab tavaliselt alla 10 aasta vabadusekaotust (kõige halvemal juhul 2-3 aastat) ja see on minu arvates ohvrile ja tema lähedastele näkku sülitamine. Kas olgugi, et kristlaste arvates karistab jumal igat inimest tema kurjuse puhul, ei peaks kurjategijad saama karmilt karistada ka siinses elus? Kas ei oleks õiglasem inimest, kes on teadlikult ja tahtlikult toime pannud mõrva, elu lõpuni ühiskonnast isoleerida, ja mitte anda uut võimalust, isegi kui ta kahetseb? Kas raskete kuritegude puhul ei oleks siiski nö "silm silma vastu" karistuspoliitika õigem ja isegi inimlikum?

Kiriku üldine suhtumine riigivõimu ja karistuspoliitikasse rajaneb´apostel Pauluse sõnadel kirjas roomlastele: "Iga hing alistugu
valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees,
siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener
sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna
mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele,
kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast." (Rm 13:1-5)

Taolisel alistuval suhtumisel on küll üks piirang: "Jumala sõna tuleb
enam kuulata kui inimese sõna!" (Ap 5:29), s.t kui riigivõim nõuab
inimeselt midagi, mis on vastuolus Jumala tahtega, siis ei tohi inimene alluda, vaid peab pigem allutama end tagakiusamisele või - kui seda nõuavad üldised huvid - vastu hakkama.

Ülalöeldust järeldub, et seni, kuni riigivõim püüab oma ülesandeid täita parima äratundmise järgi, ei pea kirik vajalikuks otsest sekkumist poliitikasse. Teisalt ei tähenda see, nagu ei tohiks kirik avaldada avalikes ja ühiskondlikes küsimustes oma arvamust - on olukordi ja valdkondi, milles ta lausa peab seda tegema.
Karistuspoliitika on üks selliseid ja siin on kirik ka oma seisukohti
väljendanud. Dokumendis "Kiriku sotsiaalne sõnum", mis on heaks
kiidetud 2005. aastal, öeldakse: "Karistussüsteem peab olema õiglane. Karistused peavad vastama kuriteo raskusastmele ja aitama ära hoida edasisi kuritegusid." Samas tõdetakse, et "kasvatuspoliitika on
olulisem kui karistuspoliitika".

Kristliku arusaama järgi on kõik inimesed ekslikud ja patused ning
Jumala tahtmine on, et kõik võiksid seda mõista, patust pöörduda ning
Jumala andestuse ja halastuse osaliseks saada (vrd nt Rm 3:22-26 ja Rm 11:32). Vähemalt ideaalis peaks see olema ka karistuspoliitika eesmärk: et inimene mõistaks oma süüd, kahetseks seda ning asuks oma elu parandamise teele. Samas teab ka kirik väga hästi, et need ideaalid ei kipu siin maailmas teostuma (vähemalt mitte alati või
koguni mitte enamusel juhtudel) - ja seepärast ei ole karistuspoliitika eesmärgiks mitte ainult inimese kasvatamine ning juhtimine meeleparanduse teele, vaid ka kurjategijate isoleerimine ja
võimalik uute kuritegude ärahoidmine.

Kuigi karistused peavad vastama kuriteo raskusastmele, ei ole asi
niisama lihtne, sest esiteks ei saa karistusi määrata automaatselt,
vaid seda teeb kohus, kelle ülesandeks on kaaluda kõikvõimalikke asjaolusid, ja teiseks - mis on veelgi tähtsam - ei saa karistus enamasti hüvitada tehtud kurja ega olla seetõttu kuriteo ekvivalendiks.

Näiteks, kui keegi on tapnud kaks inimest ja talle määratakse karistuseks 10 aastat vabadusekaotust, siis ütlevad inimesed, et kohtu
arvates on inimelu hinnaks ainult 5 aastat vanglas. Loomulikult tundub
see olevat liiga vähe, aga taolises arutluses ja arvutuses peitub väga
suur oht, ja nimelt: oht hakata arutama ja arvestama, milline siis
võiks olla inimelu või inimese hind. Kui kellelegi määratakse eluaegne
vanglakaristus, mis tundub olevat õiglasem kui 10 aastat vabadusekaotust, ja inimene kannabki selle karistuse reaalselt ära,
ütleme 40 või 50 aastat, siis kas see on piisav "tasu" inimelu eest?
Või kui talle määratakse surmanuhtlus - kas siis on kõik korras? Silm
silma ja hammas hamba vastu ...

Tegelikult ju ei ole. Inimene ja tema elu ei ole kaalutav ega hinnatav, isegi mitte teise inimese eluga, sest iga inimene ja inimelu on ainukordne ning hindamatult väärtuslik. Ja mitte ainult inimelu, vaid palju muudki. Võtame sellesama "silm silma ja hammas hamba vastu" moraali: kui keegi torkab välja minu silma, siis ma võin ju
kättemaksuihas soovida teha talle sedasama, aga see ei anna mulle mu
silma tagasi. See ei suuda mitte vähimalgi määral hüvitada tehtud
kurja - vastupidi, see kahekordistab sündinud kurja. Või kui keegi langeb varguse või röövimise ohvriks (olen mõlemat ka isiklikult kogenud): isegi kui sa saad sinult võetu tagasi või see hüvitatakse rahaliselt, ei suuda see tegelikult heastada hingelist, emotsionaalset kurja, mis on sündinud, ja usaldamatus inimeste vastu kestab pärast taolist kogemust väga pikka aega.

Kõik see tähendab, et kuigi karistuspoliitika peab olema õiglane - ja inimloomuse rikutuse tõttu ilmselt küllalt karm -, ei ole ka ükskõik
kui karmid karistused inimkonna olukorra tegelikuks lahenduseks.
Lahendus kurjuse ja patu probleemile on kuskil mujal - kristliku usu kohaselt Jumala andestavas ja inimest läbinisti uuendavas armastuses.
Nagu juba öeldud, ei välista see siin maailmas mõistliku ja õiglase
karistuspoliitika ega -süsteemi vajalikkust, lihtsalt tuleb tõdeda, et ka see, nagu kõik inimlik, on piiratud. Ja meie kui Jumala poolt
loodud mõistuse ja vastutustundega olevuste ülesanne on püüda seda
poliitikat ja süsteemi niivõrd täiustada, kuivõrd me oskame ja suudame.

Isikliku hinnanguna võin öelda, et väide, nagu paistaks Eestis toimuvat "ilmselge kurjategija üle tähtsustamine ohvrist", on paraku
tõepoolest kooskõlas paljude inimeste, nende hulgas ka minu õiglustundega. Seda siiski mitte - ülalöeldut silmas pidades - isikute väärtuse või hinna kalkuleerimise mõttes, vaid pigem inimestele reaalselt, ka seesmiselt põhjustatud kahju hindamise ning oma
kaasinimeste mõistmise ja nendest hoolimise osas. Siin on meil väga
palju, mille üle järele mõelda ja mida muuta.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastus sellele küsimusele sõltub kõigepealt sellest, mida mõistame väärtuste all ja mis liiki väärtustest on juttu.

Kui kõneleme näiteks kõlbelistest väärtustest, siis kindlasti on kõigile kirikutele, sh luterlikule, ülimaks väärtuseks armastus Jumala ja kaasinimese suhtes. Jeesus ütleb, et käsus armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast on "koos kogu Seadus ja prohvetid" (Mt 22:40). Sama kinnitab ka apostel Paulus, öeldes, et kõik käsud on "kokku võetud selles sõnas: Armasta oma ligimest nagu iseennast!", ja et "nii on armastus Seaduse täitmine" (Rm 13:8-10).

Muidugi kerkib siit kohe küsimus, kuidas armastust mõista ja millised kõlbelised järeldused me sellest teeme. On luterlikke või muude nimedega kirikuid, näiteks just armastusele viidates kiidavad heaks ja õnnistavad samasooliste inimeste seksuaalsuhteid ning kooselu (või koguni abielu), samal ajal kui teised luterlikud või muude nimedega kirikud ütlevad, et Pühakirja põhjal on see patt ja lubamatu. Nii on ka paljude teiste asjadega.

Siit jõuamegi selle juurde, mis on nii luterliku kui üldiselt ja traditsiooniliselt kogu kristliku kiriku jaoks ülim väärtus või hüve, ja nimelt Jumal ning Tema tahe, mida Ta on meile ilmutanud oma Sõnas.

Kuna Jumal on kõige Looja ja Hoidja, kuna Tema on kõige oleva alus ja lähtepunkt, kuna Ta on ülim hüve, headus, pühadus ja armastus, on hea, õige, püha ja tõeliselt väärtuslik see, mis vastab Tema tahtele. Erinevad asjad, teod või nähtused ei saa oma kõlbelist väärtust mitte sellest, kuidas miski kellelegi tundub, vaid sellest, et Jumal on selle nii seadnud. Ka Vana Testamendi pattulangusloo mõte (1Ms 3) on selles, et inimese põhiliseks veaks ja eksimuseks (mitte ainult aegade alguses, vaid läbi kõigi aegade) on see, et ta ei lepi Jumala poolt antu ega kindlaksmääratuga, vaid tahab ise otsustada, mis on hea ja mis on kuri. Mis on parajasti ja tema heaks hea või kuri - siit tuleneb paratamatult ka kõikvõimalike väärtuste, sealhulgas kõlbeliste, suhtelisus, sest inimlikus mõttes võib tõesti juhtuda nii, et "mis ühele on hea, see on teisele halb".

Kõrgeimaks väärtuseks, mille poole inimene peab püüdlema, on õppida tundma Jumalat ning kogu oma eluga Teda kiita, teenida ja austada. Kõik muud väärtused rajanevad sellel ja lähtuvad sellest. Kui inimene armastab tõeliselt Jumalat, siis peab ta ka Tema käske ja armastab oma ligimest.

Kristlike kirikute vahelised erinevused - ka väärtuste küsimuses - tulenevad sellest, kas üks või teine kirik rajaneb ülalnimetatud põhialusel või mitte. Ajaloolised ja traditsioonilised kirikud, mille hulka kuuluvad näiteks rooma-katoliku, õigeusu ja ka luterlikud kirikud, jagavad ühist usutunnistuslikku alust, mis on formuleeritud esimestel kristlikel sajanditel ja võetud kokku usutunnistuslike tekstidena (näiteks Apostlik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus). Neis tekstides antakse tunnistust kiriku kuulutuse olulisimatest punktidest: Jumalast, inimesest, päästest, igavikust jne. Iseküsimus on, kuivõrd üks või teine kirik ise ühest või teisest punktist kinni peab - ja siin tuleb tunnistada, et mitmed algselt väga tõsise usutunnistusliku alusega kirikud on tänapäeval oma aluspõhimõtetest taganenud ning kuulutavad ja õpetavad midagi hoopis muud, tihtipeale mitte enam Pühakirjast, vaid hoopis üldisest avalikust arvamusest lähtudes.

Üldiselt võib öelda, et kristlikke kirikuid ühendab rohkem kui lahutab, aga selleks, et anda põhjalikum vastus erinevate kirikute õpetuse ja ka nendevaheliste erinevuste kohta, on vaja konkreetsemaid küsimusi.

Eestis tegutsevate erinevate kirikute lühitutvustuse leiab näiteks Ilmo Au ja Ringo Ringvee kirjutatud raamatust "Usulised ühendused Eestis" (Kirjastus Allika 2008).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kuidas kirik defineerib või käsitleb täpsemalt ateisti (ateismi)? Kas usuvastast inimest, või inimest, kes lihtsalt ei usu ja on ükskõikne? Tihti on kristlaste poolt kasutusel väljend <i>võitlev ateist</i> inimese puhul, kes kritiseerib usku või religiooni või on selle suhtes skeptiline. Kas samahästi ei võiks siis ka veendunud kristlast nimetada <i>võitlev kristlane</i> või on kiriku jaoks ateist ja kristlane kuidagi teistmoodi määratletavad?

Elmar Salumaa Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika
märksõnades (Tallinn 2008) defineerib ateismi järgmiselt:

Ateism tähendab otseses mõttes Jumala (või ka jumaluste) olemasolu
eitamist, jumalatust, kaudsemas mõttes religiooni kui niisuguse eitamist ja hülgamist ... Rangelt kristliku mõõdupuuga võttes hõlmab ateismi mõiste käik säärase, mis kristlikus sõnumis ennast ilmutavat ning kuulutatavat Jumalat eitab, salgab või seda tõsiselt ei võta: viimast laadi nn praktilist ateismi on tegelikult märksa rohkem, kui üldiselt arvatakse.

Salumaa lisab, et teadlik ateism kui maailmavaade ja elukäsitlus
hakkas ühtlasi ka religioonikriitikaks avardudes välja kujunema alates
renessansist ning ehtne ateism tekib valgustusajastul hoogustuva
ratsionalistliku valgustusfilosoofia mõjul esmajoones Prantsusmaal
(entsüklopedistid), selle radikaalsemad esindajad tunnistavad
igasuguse jumalausu mitte ainult mõistuslikult paikapidamatuks, vaid
ka kahjulikuks.

Võitlev ateism seostub Salumaa järgi Marxi ja Engelsi õpetusega ning
selle baasil teostunud poliitilise võimuhaaramisega sotsialistlikus
revolutsioonis, mis tegi ateismist nn progressiivse maailmavaate
lahutamatu koostisosa.

Religiooniteaduses kasutatakse mõistet ateism ka vastandina teismile
(õpetus, mis peab kindlaks ühe absoluutse Jumala olemasolu, kes on
kõik loonud ning juhib ja valitseb maailma), näiteks taoliste
maailmavaadete või praktika puhul, millel on küll religiooni tunnused,
ent milles puudub isikulise Jumala (kui Looja ja Hoidja) mõiste, või
isegi selliste religioonide kohta, mis küll ei eita isikulisi jumalusi, ent mille arusaama järgi on need jumalused sõltuvad mingist kõrgemast ebaisikulisest jõust või printsiibist.

Niisiis võib ateistina määratleda nii inimest, kes on teadlikult
religioonivastane või eitab Jumala olemasolu, kui ka inimest, kes on
usu suhtes ükskõikne (praktiline ateism), ning teatud määral isegi
religioosset inimest, kes ei tunnista ühte isikulist Jumalat. Võitleva
ateismiga on tegemist siis, kui inimene peab oluliseks oma
maailmavaate aktiivset levitamist - taolise võitleva ateismi äärmuslikuks vormiks on otsene usklike ja religioossete institutsioonide vastane vägivald, nagu seda võis kogeda nõukogude
reþiimi puhul.

Loomulikult võib ka kristlast, kes aktiivselt oma usku kuulutab,
nimetada võitlevaks kristlaseks. Kristlikus traditsioonis on olemas
lausa mõiste võitlev kirik (ecclesia militans), mis tähistab
maapealset kirikut - sellele vastab taevane, juba õndsusele jõudnud
kristlasi koondav võidutsev kirik (ecclesia triumphans). Võitleva kiriku puhul ei peeta eeskätt silmas siiski mitte võitlust oma usu
kuulutamisel või teiseusuliste (või uskmatute) vastu, vaid võitlust
patu, omaenda nõrga loomuse ja kuradiga. Apostel Paulus kirjeldab
kristlase usuvõitlust nõnda: Sina aga, Jumala inimene, põgene selle
(kurja) eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust,
kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni
igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea
tunnistuse paljude tunnistajate ees. (1Tm 6:11-12) Nagu näha, on siin küll oluline, ent mitte ainumäärav osa oma usust tunnistuse andmisel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tegemist on väga olulise küsimusega, kuna tihtipeale juhtub nii, nagu
veritõbise naisega evangeeliumis, kes oli arstide peale ära kulutanud
kogu oma vara ning alles seejärel tuli Issanda juurde abi otsima (Lk
8:43). See ei tähenda, nagu ei tohiks me usaldada arste - vastupidi,
nendegi tarkus ja anded on kingitud Jumala poolt -, aga kindlasti on
vaja paluda Jumala abi ning loota ka haiguses eeskätt Temale.

Kõige lihtsam vastus on see, mille annab meile Jeesus ise, öeldes, et
meie Isa taevas teab, mida me vajame, juba enne, kui me Teda palume
(Mt 6:8) ja Ta ei keela andmast häid ande neile, kes Teda paluvad (Mt
7:11). See tähendab, et me peame panema oma käed kokku, pöörama oma
südame ja mõtted oma taevase Isa poole ning kõnelema Talle kõigest,
mis meid vaevab. Päris oma sõnadega. Või kui me ei jaksa, siis kasvõi
ilma sõnadeta.

Vahel on meil aga vaja ka kirjutatud palveid. Neid leiab Piiblist,
eeskätt Psalmide (Laulude) raamatust, aga ka palveraamatutest, näiteks
Kiriku Laulu- ja Palveraamatust. Universaalne palve on Meie Isa palve,
millega me usaldame kogu oma elu Jumala hoolde.

Isiklikult soovitan tõenäoliselt 14. sajandist pärinevat Anima
Christi palvet, mis on sobilik mitte ainult haiguse ja muude
katsumuste puhul, vaid millega võib alustada ja lõpetada iga oma
elupäeva

Kristuse hing, pühitse mind.
Kristuse ihu, päästa mind.
Kristuse veri, joovasta mind.
Veri Kristuse küljest, pese mind.
Kristuse kannatus, kinnita mind.
Hea Jeesus, kuule mind.
Oma haavades peida mind.
Ära lase Sust iial lahkuda mind.
Kurja vaenlase eest kaitse mind.
Mu surmatunnil kutsu mind
ja käsi Su juurde tulla mind.
Koos Sinu pühakutega kiidan Sind
igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mida arvab kirik selgeltnägijatest? Kui inimesele on antud üleloomulikud võimed selles maailmas, siis kuidas neisse suhtuda? Osad väidavad, et saavad inglitega rääkida ja näevad palju sellist, mida tavainimene ei näe. Kas on sellist nähtust olnud ka kirikuisadel? Kuidas Piibel sellesse suhtub, kui teisi inimesi tervendatakse inglite abiga ja maarohtudega, mille on Jumal siia ilma loonud?

Piibel näitab ühelt poolt selgelt, et Jumal võib inimestele - iseäranis selleks eriliselt kutsutud prohvetitele - näidata tulevikku ja tihtipeale ilmutada ka selliseid asju, mis teistel inimestel kahe silma vahele jäävad (või näidata nö igapäevaste asjade või nähtuste taga peidus olevat sügavamat tähendust). Samuti on pühakirjas rohkesti näiteid selle kohta, kuidas inimesed võivad Jumala abiga teha nn üleloomulikke asju ehk imetegusid.

Teisalt aga suhtub Piibel väga negatiivselt igasugusesse inimesest endast lähtuvasse ennustamisse, selgeltnägemisse, maagiasse, surnuilt nõu küsimisse, astroloogiasse ja muusse taolisesse (vt 5Ms 18:10-14). Põhjuseid eitavaks suhtumiseks on erinevaid, kõige olulisem neist on see, et piibelliku arusaama järgi on inimese elu ja tulevik Jumala käes ning Jumal ootab, et inimene Teda usaldaks ning oleks valmis ennast kõiges Tema kätte andma. Kui inimene püüab kasutada mingeid erilisi vahendeid selleks, et midagi väljaspool Jumala ilmutatut tuleviku kohta teada saada, siis on tegemist usaldamatusega Jumala suhtes (või uskmatuse või ebausuga). Samuti võib see tähendada, et inimene üritab nõnda suhelda mitmesuguste kurjade jõududega, arvates end neid kontrollivat, tegelikult aga andes ennast nende meelevalda (siinkohal võib meenutada kasvõi muinasjuttudest tuntud kolme tilka verd kuradile või seda, et "annad näpu, võtab käe"). Astroloogia puhul on oluline teada sedagi, et samal ajal kui astroloogid väidavad, et inimese elu ja saatus on (vähemalt teataval määral) sõltuv taevakehadest, õpetab Piibel, et Jumal on meid Kristuses vabastanud nn maailma algjõududest ja see tähendab ühelt poolt, et me ei pea nende mõju kartma, teisalt aga, et igaüks peab ise oma elu eest vastutust kandma ega saa oma vigu, pahesid või tegematajätmisi veeretada mingi pimeda saatuse või horoskoobi kaela.

Üks negatiivne asjaolu, mis kõige eelnimetatuga kaasas käib, on eriti tänapäeval see, et paljud nn eriliste võimetega inimesed on teinud neist võimetest endale kasuliku tuluallika ja väga paljud inimesed kulutavad oma raha selgeltnägijate ja muude taoliste tegelaste peale, selle asemel, et usaldada Jumalat, kes annab inimesele kõike lihtsalt armust.

Niisiis ei saa küll iga meile üleloomulikuna tunduvat nähtust koheselt hukka mõista, ent on väga oluline selgitada, kas tegemist on Jumala ilmutuse või Tema nimel ja tahtel sooritatud (ime-) teoga või on tegemist inimese enda püüdega mingite muude jõudude abil saada kontrolli asjade üle, mis tegelikult ei kuulu inimese meelevalda. Või siis on - ja tundub, et kõige sagedamini - tegemist lihtsalt ðarlatanlusega.

Kui inimene arvab, et ta on saanud Jumalalt ilmutuse, siis peaks ta rääkima sellest oma koguduse vaimulikule, temalt nõu küsima ning püüdma koos temaga palves Jumala ees selgitada, kas tegemist on tõepoolest Jumala ilmutusega, ning kui, siis mida see tähendab ja milline peaks olema inimese reaktsioon sellele.

Mis puutub maarohtudega tervendamisse, siis kui nende all peetakse silmas ravimtaimi ja muud selletaolist, siis kuna tegemist on Jumala looduga, on see kindlasti hea ja vajalik. Kuigi ka siin kehtib sama põhimõte: seda, mis Jumal on andnud inimeste heaks ja tasuta, ei tohiks kasutada kellegi kahjuks ega ülekohtuselt rikastumiseks.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mida arvate Jehoova tunnistajatest. Kas ma olen valinud õige tee? Kas mina kui luterlikus kirikus ristitud, kuid hiljem Jehoova tunnistajaks ristitud inimene võin pärida peale surma igavese elu? Või olen teinud andestamatu patu? Kas mina olen siinkirjeldatud juhul EELK ametlik koguduseliige või mitte? Kui ma olen EELK liige, siis mida ma peaksin tegema, et saada kiriku liikmeskonnast täielikult välja arvatud? Kas piisab, kui saadan oma endisele kodukogudusele (kus mind ristiti) näiteks tähtkirjaga notariaalselt kinnitatud kirja, milles palun end kiriku liikmeskonnast täielikult välja arvata? Või pean ma tingimata isiklikult endise kodukoguduse kirikuõpetaja ja/või kantseleitöötaja juurde minema ning kohapeal avalduse kirjutama? Seda muidugi juhul, kui ma tõesti langetan kindla isikliku otsuse kiriku liikmeskonnast täielikult lahkuda. Kui ma tõesti lahkun kiriku liikmeskonnast, kas mul on elus kunagi soovi korral võimalik saada tagasi võetud kiriku liikmeskonda? Mida ma pean siis selleks tegema (veelkordselt teatan, et olen leerieast välja kasvanud ja jäänud leeritamata)?

Kirik rajaneb oma õpetuses Piiblil ning apostellikul pärimusel. Teatavasti on ka Piibel osa pärimusest ning praegusel kujul on Piibli kaanon ehk sellesse kuuluvate raamatute loetelu kinnitatud kiriku poolt, näiteks Kartaago sinodil aastal 397, s.t ajal, mil kirik oli täielikult omaks võtnud õpetuse Jumala Kolmainsusest, s.t ka Poja ja Püha Vaimu jumalikkusest. Siit tuleks teha loogilised järeldused:

1. Kiriku õpetus Kolmainsusest ei ole kuidagi vastuolus Piibliga, vaid rajaneb sellel;

2. kui jehoovatunnistajate arvates on kiriku õpetus vale, siis ei tohiks nad järgida ka kiriku seisukohta selle osas, millises raamatud moodustavad Piibli kaanoni, vaid peaksid pigem järgima kiriku poolt hüljatud raamatuid, nii nagu nad järgivad kiriku poolt tagasi lükatud õpetusi (nagu näiteks Ariuse valeõpetus jmt).

Eelöeldust on selge, milline on minu arvamus jehoovatunnistajate õpetusest: tegemist on valeõpetusega, mis ei vasta ei Piiblile ega apostellikule pärimusele. See ei tähenda, et kõik jehoovatunnistajad isiklikult oleksid määratud hukkumisele: inimesed saavad õndsaks Jumala armust ja mitte kellelgi peale Tema ei ole õigust langetada inimese kohta hukkamõistvat otsust.

Ristimine on Jumala armuand, mille kaudu inimene ühendatakse Kristusega ning saab Tema ristisurma ja ülestõusmise osaliseks. Ristimisega peab kaasnema usk ja valmisolek elada õiguses ja armastuses, pidevas meeleparanduses ning püüdluses pühaduse poole. Kuna ristimine ei ole inimese, vaid Jumala tegu, mille kaudu Jumal pakub inimesele oma armu, ei ole ristimine ka kuidagi kustutatav ega korratav, vaid tegemist on ühekordse ja jääva Jumala pitseriga. Inimene, kes laseb end uuesti ristida, näitab, et ta ei ole aru saanud, mis on ristimine, või et ta ei usalda Jumalat, kes on teinud talle oma tagasivõetamatu armupakkumise. Seega võrdub teadlik uuestiristimine usutaganemisega.

See ei tähenda vältimatult, et inimene oleks teinud andestamatu patu - Kristus on andnud kirikule meelevalla patte andeks anda, aga selleks peab inimene kahetsema, tegema meeleparandusotsuse ning minema vaimuliku juurde pihile. Tõsi, siiski võib olla tegemist ka andestamatu patuga, kui inimene teotab Püha Vaimu kas oma usaldamatusega Jumala ja Tema armuanni (ristimise) suhtes või seeläbi, et samastab kirikus tegutseva Püha Vaimu valevaimuga, nagu tegid Jeesuse vastased Tema puhul, süüdistades Teda koostöös Peltsebuliga. Kui inimene tunneb, et ta on sattunud taolisse olukorda, peab ta kohe Jumalalt andestust ja armu paluma lootuses, et Issand uuendab temas oma Püha Vaimu ning ta pääseb oma südame pimedusest - vastasel korral jääb inimene Jumalast lahutatuks ning selle tulemuseks on igavene hukatus.

Nagu näha, on kahetsuse, meeleparanduse ja pihi kaudu võimalik kirikusse tagasi pöörduda. Aga see ei ole antud juhul peamine. Minu jaoks on Teie kirja juures peamiseks probleemiks see, et Teie suurim mure näikse olevat igavese elu pärimine - see tähendab millegi SAAMINE Jumala käest. Jumal aga ei otsi inimestega mitte mingit kaubanduslikku mina sulle-sina mulle vahekorda, vaid armastussuhet. Just seepärast on Ta oma Pojas ise tulnud inimeste juurde, jaganud täielikult meie elu kuni kannatuste ja surmani ning tõotanud meile osasaamise oma täiuslikust ja igavesest elust. Kui me usume, et Jumala armastus on täiuslik ja täielik, siis ei saa me uskuda ka teisiti, kui et tõesti TEMA ISE on tulnud ja meid lunastanud - Ta ei ole saatnud kedagi teist, endast madalamat, vaid on tulnud ISE.

Piibel on täis vastavat tõestusmaterjali, olgu toodud kasvõi üks kõige lihtsam näide. Vanas Testamendis nimetatakse Iisraeli rahvast korduvalt Jumala mõrsjaks või naiseks, Jumalat Iisareli peigmeheks või abikaasaks. Uues Testamendis kõneldakse samal viisil Jeesusest. See tähendab, et Jeesus on Jumal. Ja inimlikult öeldes: kas abielu saab teostuda nii, et peigmees ei tule ise, vaid saadab pruudi juurde mõne oma sulase, mis sest, et kõige auväärsema? Kas Teie teeksite nii?

Aga olgu sellega, kuidas on: Teie peamine küsimus ei peaks olema mitte kas ma pärin igavese elu, vaid kas ma armastan Jumalat üle kõige. Ja kas ma mõistan, et Jumal on mind üle kõige armastanud - nii väga, et on kinkinud oma inimeseks saanud Pojas mulle iseennast, ning on võtnud mind Pühas Vaimus omaenda eluasemeks?

Mis puutub sellesse, kas keegi on leeritatud või mitte, kas keegi maksab mingit maksu või ei, siis see on juba teise- või kümnendajärguline. Muidugi on leeris käimine oluline, sest see annab võimaluse kristlikku usku tundma õppida ning ka oma elu, kutsumuse ja jumalasuhte üle järele mõelda - ja hilja ei ole selleks mitte kunagi, seni, kuni inimene veel elab.

Praktilisest asjadekäigust: usun, et kui inimene soovib kiriku liikmeskonnast lahkuda, siis on võimalik seda teha notariaalselt kinnitatud avaldusega, kui inimesel ei ole võimalik ise oma koguduse vaimuliku juurde minna. Küll aga leian, et kuna tegemist on ühega kõige olulisematest otsustest elus, ei peaks seda tegema kirja teel, vaid tuleks leida nii palju aega, et oma koguduse vaimulikuga isiklikult kohtuda ning kõigest vahetult ja piisava põhjalikkusega rääkida.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Elan peres, kus keegi pole usklik. Nooremana tundsin tugevat soovi saada ristitud. Mõni aeg tagasi käisin leerikoolis ja olen nüüd ristitud.Olen kuulnud päästmisest, mil inimesed leiavad oma tee Jumala juurde. Minul sellist asja pole olnud, kuid siiski on tugev soov olla kristlane ja käituda vastavalt.Kannan kaelas risti, sest see on mu soov. Martin Lutheri väiksest katekismusest olen saanud hommiku ja õhtupalved, mida alati loen. Söögipalvet on mitteusklikus peres raske lugeda, kuid seda teen ainult mõtetes. Pühapäeviti käin kirikus jumalateenistusel ning armulaual. Lähtun ka kümnest käsust ja ei eksi nende vastu. Usun Jumalasse ning kahetsen oma patte ning tahan elada edaspidi Jumalale meelepäraselt.Kui usun Jumalasse, kuid pole saanud Jumalalt ilmutust ning Jumal pole minuga rääkinud, siis kas minu soov ja tahe olla kristlane on väär? Kuidas käituda õige kristlasena? Mis on kristlase elus tähtis?

Tegemist on äärmiselt oluliste küsimustega, võib julgesti öelda, et kõige olulisematega üldse, seepärast tahan Teid kõigepealt julgustada pöörduma oma koguduse vaimuliku poole, et temaga kõigest põhjalikult rääkida, kuna e-kirja teel ei ole kindlasti võimalik kõike ammendavalt selgitada.

Kui küsida, kuidas käituda õige kristlasena, kuidas olla kristlane ja mis on kristlase elus tähtis, siis iseenesest annab juba sõna "kristlane" neile küsimustele päris hea vastuse: see tähendab olla nagu Kristus. Just nii Pühakiri ütlebki: "Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud." (1Jh 2:6)

Jeesus ütleb, et Ta on tee, tõde ja elu (Jh 14:6) ja meie jaoks tähendab see, et Ta on meie igavese Ülempreestrina see, kes ühendab meid taas Jumalaga, et Ta on Jumala inimeseks saanud Sõnana see, kes kuulutab meile tõde Jumalast, kes on armastus (1Jh 4:16), ning et Ta on meile nii igavese elu allikas (Jh 4:14; Jh 10:10) kui ka kõrgeim elueeskuju.

Kristliku elu aluseks ja põhisisuks on armastus Jumala ja kaasinimeste vastu (Mk 12:28-34), kusjuures kindlasti tuleb meeles pidada, et neid ei ole võimalik teineteisest lahutada (1Jh 4:20; vrd Mt 25:31-46).

Kui me mõtleme sellele, kui suur peab olema armastus, mis on kõigekõrgema Jumala, taeva ja maa Looja, pannud saama väikseks, vaeseks, madalaks, laskma ennast teotada ja inimeste jalge alla tallata nendesamade inimeste lunastamiseks, selleks, et kinnitada meile, kui väga Ta meid armastab, siis ei tohiks meie hinges olla ühtki pisimat sopikestki, mis ei püüaks Jumalale vastata omapoolse armastusega. Paraku teame, et see ei ole nii, meis on palju rikutut ja taolist, mis Jumalat kurvastab, meis on palju hoolimatust nii Tema kui Tema loodute suhtes. Seepärast peame kristlastena käima pidevat meeleparanduse ja pühitsuse teed, mida Jeesus iseloomustab kui ahtakest, kui sellist, mille leiavad vaid vähesed (Mt 7:13-14).

Jeesuse sõnul peavad Tema jüngrid saama täiuslikuks, nagu taevane Isa on täiuslik (Mt 5:48), ja sel täiuslikkuse teel eristatakse traditsiooniliselt kolme astet - või paremini öeldes tahku, kuna need ei pruugi mitte üksteisele järgneda, vaid võivad kristlase elus olla üksteisega läbi põimunud. Need kolm astet või tahku on puhastus, valgustus ja ühendus.

Esimese puhul on pearõhk sellel, et inimene püüab Jumala abiga ja armastusest Tema vastu vabaneda kõigest, mis ei ole Jumala tahtega kooskõlas, püüab vihata pattu ja armastada head ning kasvada voorustes. Võib öelda, et küll armastusest Jumala vastu, tegeleb inimene siin peamiselt iseenda ja oma eluga (sealhulgas oma suhetega teiste inimestega, püüdes neidki suhteid kujundada taoliseks, et nad peegeldaksid Jumala armastust).

Erinevalt esimesest on teine, valgustuse aste või tahk, suunatud pigem Jumalale, ja kindlasti mitte ainult abstraktselt (kuigi väga oluline on mõelda tihti ka sellele, kui imelised on kõik Jumala teod ning see, et Ta on oma armastuses meidki, mindki loonud), vaid Kristusele kui Tema suurimale ja täiuslikule eneseilmutusele vaadates. Õppides tundma Jeesuse elu, vaadeldes seda, kuidas Jumala Poeg ennast meie pärast väikseks teeb, kuidas Ta sünnib, kasvab, elab ja tegutseb, kuulates Tema õpetussõnu ja püüdes neid järgida, ning viimaks, süvenedes Tema kannatuse, Tema ennastandva ja lõpunimineva armastuse ohvrisse, õpib inimene Jumalat üha enam armastama ning, kui ta teeb seda siiralt, täie veendumuse ja tahtega, muutub ka ise üha Tema sarnasemaks.

Kolmas, see, mida nimetatakse ühenduseks või koguni Jumalaga ühekssaamiseks (või idakiriku terminoloogias jumalikustumiseks), on meie kõikide eesmärk, ent siin elus kättesaadav tõenäoliselt vaid neile, keda nimetatakse pühakuteks, või n-ö tavalisele kristlasele teatud erilistel eluhetkedel, peaasjalikult Jumala poolt meile kingitud armuvahendite kaudu, näiteks ristimise hetkel või siis, kui kristlane pihil kõigist tema pattudest lahti mõistetakse.

Nagu juba öeldud, on kristliku elu puhul tegemist teekonnaga, millel kõik need kolm tahku on üksteisega läbi põimunud, seepärast ei tohi ühelt poolt kaotada julgust, kui inimene ei koge igal hetkel Jumala ligiolu õnne ja täiust (vahel võtab Jumal selle inimeselt koguni mõneks ajaks meelega ära, et tema armastuse sügavust proovida), teisalt aga ei tohi inimene minna ka liiga julgeks ega enesekindlaks, kuna igaüks, ka suurim pühak, vajab puhastumist ja Püha Vaimu poolt valgustamist oma viimse hingetõmbeni.

Sellel teekonnal ei ole aga inimese jaoks kõige olulisemaks edasiaitajaks tema oma jõupingutused, vaid, nagu juba põgusalt viidatud, Jumala poolt kingitud armuvahendid: Jumala Sõna, Kirik kui Kristuse Ihu, kus erinevad liikmed üksteist toetavad, sakramendid, palve. Püha Paulus ütleb, et kui me ei tea, kuidas palvetada, siis tuleb Jumala Vaim ise meile appi ja palub meie eest (Rm 8:26), ja see kehtib ka kõige muu puhul: Jumal ise aitab, juhib, saadab ja kannab meid, seda nii loomulikus kui üleloomulikus elus. Kirikuisad on seda väljendanud nõnda: kui Jumal lakkaks kasvõi üheksainsaks hetkeks meie peale mõtlemast, siis langeksime me kõik olematusse.

Meie jõupingutused Jumala abi ja armuga võrreldes ei ole midagi rohkemat kui üksainus veepiisk võrreldes lõpmatu ookeaniga - ja siiski on Jumal nõnda seadnud, et see piisk on vajalik. Nagu hea isa ei taha Ta kõike oma lapse eest ära teha, vaid teha kõike koos meiega, kuigi tegelikkuses teeb Tema peaaegu kõik ja meie peaaegu mitte midagi (ning sedagi tihtipeale valesti - seejuures võime olla tänulikud, et Ta on andnud meile võimaluse meie eksimusi kahetseda ja vigu parandada).

Niisiis kokkuvõtteks: kristlaseks olemine tähendab vaadata Kristusele, õppida Tema kaudu tundma Jumala ülisuurt armastust, püüda elada Tema poolt antud armuvahendite abil Tema eeskuju järgi ning kasvada armastuses nii Jumala kui oma kaasinimeste vastu. Seda ei saa inimene teha üksi, vaid ta vajab koguduse tuge ning vaimulikku juhendamist.

Nüüd aga küsimus, kuidas peaks inimene suhtuma sellesse, kui talle tundub, et ta pole saanud Jumalalt ilmutust ning Jumal pole temaga rääkinud.

Ma usun, et iga inimene võib juba üsna loomulikul viisil öelda, et Jumal on ennast talle ilmutanud ning temaga rääkinud: piisab, kui enda ümber avatud silmade ja südamega ringi vaadata ning Jumala loodut imetleda. Pühakirja järgi kõneleb Jumala loodu Tema suurusest, pühadusest, imelisusest ja armastusest, olgu suurtes asjades nagu ilmaruum ja ookeaniavarused, või veelgi imelisemalt pisikeses, kui püüame minna n-ö asjade siss, nende viimse tuumani.

Kindlasti aga ilmutab Jumal ennast inimestele ka üleloomulikul viisil - ning on ilmutanud Teilegi, sest muidu Te ei kõneleks Jumalast ega usuks Temasse. Jumala suurimaks ilmutuseks on Tema Poeg, kes sai meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks inimeseks. Me ei saa uskuda Kristusesse, kui Jumal ei ole meile seda usku kinkinud, s.t kui Ta ei ole ennast meile sel viisil ilmutanud.

Jumala ilmutus on ka Tema Sõna - see, mida me nimetame Piibliks. Me usume, et kui loeme Piiblit, siis kõneleb Jumal ise meiega - ning Tema Sõna on iga päev uus ja elav.

Jumal ilmutab ennast oma Kiriku kaudu, kes on kristlikku usku põlvest põlve, nüüd juba pea 2000 aasta vältel, edasi andnud. Jumal ilmutab ja kingib ennast inimestele sakramentides, kõige erilisemal viisil pühimas armulauasakramendis, kus me võtame Kristuse enese reaalselt endasse vastu.

Mis puutub taolistesse eriilmutustesse, mille puhul inimesed väidavad end tõepoolest kuulvat Jumala häält nendega kõnelemas või end midagi muud selletaolist kogevat, siis nendesse tuleb õigupoolest suhtuda ettevaatlikult ning taolised väidetavad või tõelised ilmutused alati Jumala Sõna ja Kiriku õpetuse valguses läbi katsuda.

Jumal ootab inimeselt usaldust ja armastust ning seepärast ei taha Ta inimest mitte üleloomulike ilmingutega rabada, vaid kõnetab teda tavaliselt väga vaikselt ja delikaatselt (vrd 1Kn 19:11-13), tehes seda enamasti teiste inimeste kaudu, sel viisil, et inimesed annavad üksteisele edasi selle usuaarde, mille nad ise on teiste inimeste käest vastu võtnud. Jeesus ise on selle ülesande oma jüngritele andnud, kui Ta käskis neil minna kõike maailma ning kuulutada Evangeeliumi kõigele loodule (Mk 16:15), inimesi ristides ning õpetades pidama kõike, mida Tema on käskinud (Mt 28:19-20).

Lõppkokkuvõtteks: Jumal tahab, et me suhtuksime Temasse armastuse ja usaldusega nagu lapsed oma Isasse. Tema armastab meid nagu parim Isa oma lapsi, Tal ei ole meie heaks millestki kahju - seda on Ta tõestanud, andes oma ainusündinud Poja meie eest. Ta ootab meilt ka sõnakuulmist ja alandlikkust, aga sedagi vaid armastuse pärast, et me võiksime elada õnnes ja rõõmus nüüd ja igavesti. Tähtis on, et me ei teeks oma suhtest Jumalaga mingit "kaubavahetust", vaid tõesti kogu hingest ja südamest püüdleksime Tema ning Tema armastuse täiuse poole.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kõigepealt tuleb alustada sellest, mis on patt. Pühakirja ja kiriku õpetuse järgi on patt teadlik ja tahtlik eksimine Jumala käskude ja üleüldse Jumala tahte vastu.

Selleks, et mõista, kas pühapäeva mittepühitsemine on patt, tuleb vaadata, mis on vastava käsu mõte ja eesmärk. Lühidalt öeldes on selleks ühelt poolt aja võtmine oma vaimuliku elu ning jumalasuhte edendamiseks ja korrastamiseks, teisalt aga kogu oma elu korraldamiseks ja korrastamiseks.

Selleks, et inimene võiks elada tõeliselt inimväärset elu, vajab ta ühendust oma Loojaga, aga samuti seda, et tema suhted teiste inimestega ja kogu ümbritseva maailmaga oleksid korras. Kui loeme Piiblist hingamispäeva pühitsemise käsu sõnastust (2Ms 20:8-11; 5Ms 5:12-15), siis näeme, et selle käsu põhjenduseks ega sisuks pole mitte lihtsalt see, mida tavapäraselt peetakse pühapäeva pühitsemiseks, s.t osalemine koguduse jumalateenistusel, vaid midagi palju enamat.

Kui inimene otsustaks nüüd teadlikult, et ta ei taha võtta aega ei Jumala, teiste inimeste ega enda jaoks, siis on tõepoolest tegemist patuga – eeskätt isekuse, hoolimatuse ja tänamatuse patuga, edasi aga ka oma tõelise kutsumuse eiramisega, sest inimese tõeliseks kutsumuseks on elada Jumalat kogu oma olemusega ning oma ligimest nagu iseennast armastades. Mingil määral on samamoodi isegi siis, kui inimene ei tee teadlikku Jumala tahte vastast otsust, vaid lihtsalt ei anna endale aru sellest, mis oleks õige ja hea, kuna oma teadlikkuse, südametunnistuse ja vastutustundliku ellusuhtumise edendamine on iga inimese loomulik kohustus.

Kui inimene aga küll tahab teha seda, mida Jumal käsib, ent tal ei ole selleks mingil põhjusel võimalust – näiteks peab ta endast mittesõltuvatel põhjustel pühapäeviti töötama –, siis ei ole tegemist patuga Jumala vastu, kui see inimene püüab leida teisi võimalusi nii oma jumalasuhte kui kogu oma elu, iseäranis vaimuliku elu, korraldamiseks ja korrastamiseks. Nii näiteks ei saa me öelda, et poemüüja, kes peab pühapäeval töötama ja ei saa seetõttu osaleda jumalateenistusel, teeb pattu – küll aga võib patustada poe omanik, kui ta – juhul, kui see oleks võimalik – ei korralda poemüüjate tööaga nõnda, et igal müüjal oleks võimalik vähemalt aeg-ajalt pühapäeva pühitseda.

Veel üks asi: kui inimene on kiriku liige, siis peaks ta suhtuma lugupidavalt nendesse kogemustesse, mis kristlased on aegade jooksul talletanud, ning kujundama nii oma vaimulikku kui laiemalt kogu oma elu nendele kogemustele toetudes, mitte arvates, et tema ise ja tema üksi teab kõige paremini, mis on hea ja õige. Pealegi on nii, et isegi kui inimene arvab, et tema isiklikud otsused puudutavad vaid teda ennast, ei ole see enamasti nii – meie otsused ja valikud mõjutavad ka teisi inimesi, vahel kogu ühiskonda, ja seetõttu võib kasvõi seesama pühapäeva mittepühitsemine olla teinekord patt ka teiste inimeste vastu (kui me näiteks selle põhjendusega, et meie ise pühapäeva pühitsemist oluliseks ei pea, ei lase seda teha ka mõnel teisel inimesel).

Lõpetuseks: küsimus patust (ja Jumala käskudest) ei ole mitte niivõrd küsimus sellest, mida tohib ja mida ei tohi, vaid küsimus armastusest. Kui ma armastan Jumalat, siis ma võtan Tema jaoks aega. Kui ma olen kristlane ning armastan kirikut ja oma kogudust, siis ma võtan aega ka kiriku ja koguduse jaoks. Ja kui ma armastan oma ligimest, siis – antud kontekstis – ma annan ka teistele inimestele võimaluse olla koos Jumala ja oma usukaaslastega, sõltumata sellest, kas see parajasti mulle endale sobib ja meeldib või mitte.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastus sellele küsimusele ei saa olla midagi muud kui jaatav, sest tõde [millegi kohta] on mõistusliku tunnetuse kooskõla tunnetatava objekti tegelikkusega. Näiteks kui meie ees on kullast sõrmus, siis on tõde see, et see on kullast sõrmus, mitte, ütleme, hõbedast teelusikas.

Kuna tõde kujutab endast õiget, tõest, täiuslikku mõistusliku tunnetuse või teadmise otsust, siis on tõde ka üks Jumala omadusi, kuna Jumalal on täiuslik teadmine kõigest. Aga veelgi enam: Jumal mitte ainult ei tea, kuidas ja mis kõik asjad on, vaid Ta on kõik olemasoleva ise loonud just sellena, mis see on (ning viimselt tunnetab Tema üksi kogu reaalsust täiuslikult), nii et Jumal on ka igasuguse tõe ja reaalsuse Looja.

Jumalal ei ole vaja, erinevalt inimesest, esmalt n-ö endast väljapoole suunatult asju tunnetada ja tunnetatu üle järele mõtelda, vaid Ta teab tõde kõikide asjade kohta, s.t tunneb kõikide asjade tõelist olemust, n-ö seestpoolt, «iseenesest», oma seesmise, võiksime öelda, enesetunnetuse põhjal. Ning kuna Jumalas ei ole midagi ebareaalset ega ebatõest, on Jumal ise kõrgeim ja täiuslikem tõde.

Iseküsimus on muidugi, kuivõrd inimene on võimeline tõde adektvaatselt tunnetama, aga see ei muuda tõe enda olemust ega tühista tõe olemasolu. Ja olukordades, kus meie tunnetus tundub olevat vastuolus Jumala ilmutatud tõega, peame ühelt poolt püüdma tunnetada nii täiuslikult kui võimalik ja tunnetatu üle järele mõtlema, kuni meie tunnetus kattub Jumala ilmutatud tõega, või siis, teiselt poolt, usaldama ennast Jumala tarkuse ja ilmutuse hoolde, mitte ehk n-ö «pimedalt uskudes», kuivõrd pigem endale oma tunnetusvõime piiridest realistlikult aru andes. Siinkohal võib tuua tuntud näite Päikese ja Maa suhtest: kas Maa tiirleb ümber Päikese, nagu väidavad astronoomid, või Päike ümber Maa, igal hommikul tõustes ja õhtul laskudes, nagu ütleb meile meie isiklik tunnetus? Tõde saab olla vaid üks kahest – niisiis ei tähenda see, et meie ei pruugi suuta õigesti tunnetada, seda, et tõde ei ole olemas.

Aga igal juhul tähendab tõde tunnetuse kooskõla reaalsusega, nii et, nagu juba öeldud, on vastus küsimusele jaatav.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti kogudus õpetaja

Ka Piiblis on kirjas lause «Jumal on armastus» (1Jh 4:16). Samas ei ole Piiblis lauset «Jumal on kõiksus», vaid Jumalat nimetatakse «kõiksuse Jumalaks» (Srk 36:1) ning Tema Poja Jeesuse Kristuse kohta öeldakse, et Ta «kannab kõiksust oma väe sõnaga» (Hb 1:3) ja «täidab kõiksuse» (Ef 4:10).

Jumala ja Tema omaduste puhul on tähtis mõista, et Tema omadused on identsed Tema olemusega: nii võimegi öelda mitte ainult, et Jumal armastab või et armastus on üks Jumala omadusi, vaid et Jumal on armastus. Samuti võime öelda mitte ainult, et Jumal on hea või et headus on üks Tema omadusi, vaid et Jumal on headus. Kõiksuse puhul on asi keerulisem, kuna Jumal on küll kõikjal ja kõik on Jumalas (vrd Ap 17:24-28 ja Ps 139:7-10), ent kõik ei ole Jumal, seega ei saa Jumal olla kõiksus ega kõiksus olla Jumal.

Samuti ei saa me, lähtudes lausest «Jumal on armastus» öelda, et [igasugune] armastus oleks Jumal. Jah, igasugune tõeline armastus – nagu ka igasugune olemine ja elu – lähtub Jumalast, ent me ei saa oma armastust (kui tunnet või sellest tundest lähtuvat tegutsemist) kellegi suhtes samastada Jumalaga. Nagu me ei saa ka inimese kohta, kes küll pärineb Jumalast, olles Tema poolt loodud Tema enda sarnasena ning Tema elava hingeõhu läbi elavaks hingeks tehtud, ütelda, et inimene ongi Jumal. Jah, iga inimene on (teatud viisil) Jumalas ja Jumal on (teatud viisil) «kohal» igas inimeses, inimene ei ole Jumal.

Mõtteviis, et «kõik on Jumal» või «Jumal on kõiksus», tähendaks tõepoolest Jumala ebaisikustamist ning samastamist Tema looduga. Sama oht on siis, kui mõistame lauseid «Jumal on armastus» või «Jumal on headus» valesti, neid vastupidiseks pöörates («armastus on Jumal», «headus on Jumal» vmt). Seepärast on möödapääsmatult vajalik pidada meeles, et kuigi kõik on Jumala loodud ja Jumalas ning Jumal on kõikjal, ei ole Jumal siiski mingilgi määral samastatav oma looduga, vaid on sellest absoluutselt «väljaspool» ja «erinev», «teispoolne», kuigi (paradoksaalsel viisil) kõik see, mis meil, Jumala looduil, on ja mis me oleme, pärineb Jumalast.

Kristliku usu suureks sõnumiks on see, et oma inimesekssaanud Pojas, meie Issandas Jeesuses Kristuses on «teispoolne» Jumal astunud meie aega ja ruumi, meid täielikult omaks võtnud ja iseennast täielikult meile kinkinud, kaotamata seejuures erinevust meie ja iseenda vahel (nagu näiteks mehe ja naise armastus ei kaota kahte isikut ega nendevahelisi erinevusi).

Niisiis tuleb Jumalast kui armastusest (või millestki muust taolisest) kõneldes olla teadlik, et me räägime tõelisest, elavast isikust, kelle omadused on üks Tema olemusega, vältides samal ajal lahustumist panteismi, s.t arusaama, mille kohaselt kõik (või «kõiksus») oleks samane Jumalaga ning mis välistab Jumala «teispoolsuse».

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere, mul on Teile üks küsimus. Nimelt sooviksin ma teada, kas suhe mehe ja naise vahel on võimalik, kui naine on kristlane ja mees mitte? Kas naise usk lubab seda?</p>

Piiblis, mille järgi peame kristlastena juhinduma, on sellele küsimusele üsna selge vastus. Nimelt kirjutab püha apostel Paulus taoliste abielupaaride kohta, kus üks abielupool on kristlane ja teine mitte:

«Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.» (1. Korintlastele 7:12-14)

Muidugi puudutab see eeskätt juba abielus olevaid inimesi, aga samast põhimõttest saame lähtuda ka siis, kui inimesed valmistuvad abieluks.

Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et sellel, millesse inimene usub, on määrav tähtsus selles, kuidas ta mõistab maailma, iseennast, teisi inimesi, moraali ja muud selletaolist, ka abielu ning mehe ja naise vahelist suhet – ning kuidas ta oma elu korraldab ja elab.

Juhul, kui abielupooled (või abieluks valmistujad) on neis asjades väga erinevatel seisukohadel, ei pruugi nende suhe olla rajatud sugugi väga kindlale alusele ning taolisel kooselul on väga suur tõenäosus laguneda. Lisaks võib juhtuda, et abielupooled ei ole valmis või võimelised täielikult teineteise arusaamadega arvestama ning see võib tekitada mõistmatust, pingeid ja teineteisest kaugenemist.

Tavaliselt on nii, et enne abiellumist tunduvad inimestele mitmed teised asjad palju olulisemad kui kellegi usulised vaated või maailmavaade – aga kui abielust saab igapäevane reaalsus, siis muutuvad just need asjad, usk, maailmavaade ning neist tulenevad arusaamad, kõige tähtsamaks üleüldse. On väga kurb, kui abikaasad, kes peaksid jagama teineteisega kõike, ei ole valmis jagama teineteisega niivõrd intiimseid ja määrava tähtsusega asju nagu usk ja maailmavaade. Ning muidugi võrsub siit veelgi küsimusi, näiteks: kuidas, millisest maailmavaatest lähtudes, kasvatatakse lapsi? Kas lapsed ristitakse? Kas neid õpetatakse palvetama? Kuidas tähistatakse kiriklikke tähtpäevi? Ja nõnda edasi.

Kõik see näitab, et taoline suhe – kuigi see on võimalik – ei ole sugugi kõige lihtsamate killast ning on palju ohte, mis võivad seda lõhkuda.

Samas ei tähenda see, et taolist suhet tuleb igal juhul vältida. Pigem võiks too mittekristlasest mees endale ütelda: kui see naine, keda ma armastan, on kristlane, siis ehk on ta just seepärast, et ta on kristlane, just see naine, keda ma armastan? Kas see ei võiks olla tollele mehele innustajaks ka ise kristlikku usku tundma õppida – selleks, et oma armastatuga tõepoolest kõike jagada?

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Lugedes piiblit järeldan, et kirikule on pandud ülesandeks haigete tervendamine. Kas kaasaegne kirik usub sellesse võimesse ja kui, siis miks toimub tervendamine vaid eestpalve kaudu ja mitte otse ega vahetult (nagu näiteks karismaatilistes kirikutes)?</p> <p> </p>

Kui kirik võtab tõsiselt oma õpetuse aluseks olevat Pühakirja, siis on kahtlemata täiesti selge, et haigete tervendamine kuulub ka tänapäeval kiriku olemuse ja missiooni juurde. Apostel Paulus rõhutab, et tegemist on Püha Vaimu anniga (1Kr 12:9), mis antakse neile, kes on selleks Jumala poolt kutsutud. Siinkohal tuleb meeles pidada ka tõsiasja, et nii, nagu ühes ihus on palju liikmeid, igaühel oma eriline ülesanne, on ka koguduses palju liikmeid ja ameteid, millega on samuti seotud erinevad armuannid ja ülesanded: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõigil ole tervendamisandisid? Ega kõik räägi keeli? Ega kõik tõlgenda neid?» (1Kr 12:29-30)

Üks viis, kuidas kirik seda ülesannet täidab, on kindlasti eestpalve, mida võib teha erineval viisil (kas isikliku, eraviisilise või koguduse eestpalvena) ning mille kohta on olemas nii Pühakirja käsk kui tõotus: «Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks.» (Jk 5:14-15) Sellelsamal apostel Jaakobuse kaudu antud käsul ja tõotusel rajaneb ka haigete salvimisena (või vahel viimse võidmisena) tuntud kirikutalitus, mille eesmärgiks on inimese usaldamine Jumala kätte nii ihu kui hinge poolest, nii ajalikult kui igavesti.

Kirik tunneb ka tõepoolest erilise tervendamisanniga inimesi, neid on ajaloo vältel olnud väga palju, on kindlasti tänapäevalgi. Sel juhul tuleb aga pidada meeles, et tervendamine on siiski Jumala Vaimu and ja ime – ning Jumal tegutseb oma Püha Vaimu kaudu just seal, kus Tema tahab, mitte n-ö inimeste käsu peale («Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb,» ütleb Jeesus Jh 3:8). See tähendab, et nõndanimetatud karismaatiliste kirikute tegevusse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, eriti juhul, kui kuulutatakse välja kindlal ajal ja kindlas kohas toimuvaid «tervendamiskoosolekuid», millel lubatakse «imede sündimist». Ime on oma olemuse poolest taoline nähtus, mida ei saa ette prognoosida, ning kui inimene arvab end käsutavat Jumala Vaimu, siis on ta paraku üsna tõenäoliselt ise ühe teise vaimu meelevallas.

Väga tähtis on mõista, et nii Jeesuse kui ka Piiblis kirjeldatud inimeste tehtud imeteod on eeskätt seotud konkreetsete olukordadega – Jumal osutab nende kaudu abi just neile konkreetsetele inimestele, kelle juures imeteod sünnivad, kes näiteks terveks tehakse. Jeesus keelab tihtipeale tervendatutel toimunust kõnelda, kuna see, mis on sündinud, ei ole mõeldud mitte sellega kiitlemiseks, vaid justnimelt Jumala armastuse ja abi väljendusena sellele konkreetsele inimesele.

Teiseks aga on avalikud imeteod ka tunnustähed – selle kohta, et Jumal on kohal ja tegev, selle kohta, et Jeesus on tõeline Jumala Poeg ja tõotatud Päästja, selle kohta, et apostlid või prohvetid ei tegutse mitte oma meelevallaga, vaid Jumala läkitatutena.

Sageli on imetegude peamiseks sisuks neis väljenduv vaimulik tegu: näiteks kõneleb halvatu tervendamine sellest, et ta peab saama vabaks teda halvavast patust, või pimeda tervendamine seda, et ta peab nägema, ära tundma ja tunnistama Jumala läkitatud Päästjat.

Eriti selgelt tuleb Markuse evangeeliumi lõpusõnades esile nii tervendamis- kui ka teiste imede tähendus tunnustähtedena. Jeesus ütleb apostlitele – ja nende isikus kogu kirikule: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.» Siin on selgelt näha, et primaarne ja möödapääsmatu on Evangeeliumi kuulutamine, ristimine ja usk – ning kõik muu, mis võib sellega kaasas käia, on sekundaarne ja ainult tunnistuseks esimesest, aga mitte möödapääsmatu ega pääsemiseks hädavajalik.

Lõpetuseks tasub nimetada sedagi, et kuna ka inimese mõistus ja oskused on Jumala kingitus, siis võime ka n-ö tavapärastes arstides, kes inimesi ravivad, näha vähemalt kaudselt toimimas Jumalat Tema armastuses ja headuses meie vastu. See tähendab, et Jumala imed võivad sündida – ja võib-olla sünnivadki kõige sagedamini – ka n-ö tavameditsiini kaudu, mis aga kahtlemata ei välista kõike seda, mis ülal öeldud Jumala Vaimu kaudu kingitava erilise tervendamisanni kohta.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kas ja kuidas ikkagi kirik suhtub sellesse, kui kirikuteenistuja on vabamüürlane - kas see on ebajumalakummardamine või mitte.</p>

Nii rooma-katoliku kirik, õigeusu kirikud kui ka nn konfessionaalsed luterlikud kirikud (s.t need luterlikud kirikud, mis rõhutavad oma selget ja muutumatut rajanemist Piiblil ja luterlikel usutunnistuskirjadel) on ühel meelel, et kristlane – s.t ka vaimulik – ei saa kuuluda vabamüürlaste hulka.

Peamised probleemid, mida vabamüürluse puhul nähakse, on järgmised:

- Relativism tõekäsitluses ja põhimõtteline dogmade eitamine.

- Relativistlik religioonikäsitlus: kõiki religioone peetakse võrdseiks ja õigeiks, kuna nad kujutavat endast püüdlemist tõe poole – ja kuna ühte, absoluutset ega täit tõde polevat, siis ei saavat olla ka teistest tõesemat religiooni.

- Vabamüürlane peab reeglina tunnistama oma maal ja rahva hulgas valdavat religiooni – see tähendab, et islamimaal olema islamiusuline, budistlikul maal budist, kristlikul maal kristlane jne.

- Vabamüürlaste poolt omaks võetav jumalakäsitlus on deistlik, jumalapilt ebaisikuline.

- Eitatakse kristluse erilisust Jumala eneseilmutusena Jeesuses Kristuses, pigem ollakse seisukohal, et kristlus on välja kasvanud vanadest egiptuse, paabeli ja sumeri usunditest.

- Oma rituaalidele omistavad vabamüürlased inimest olemuslikult muutva (s.t sakramentaalse) iseloomu, mis on vastuolus kiriku õpetatud ja jagatavate sakramentide eksklusiivsusega.

- Vabamüürlike rituaalide eesmärgiks on inimese saamine täiuslikuks – paraku ilma Kristuseta, lahus Jumala armust, õigeksmõistmisest ja kiriku kätte usaldatud päästevahenditest.

Eesti vaimulikud, kes kuuluvad vabamüürlaste hulka, väidavad, et siinne vabamüürlus on teistsugune, rajanedes eranditult kristlikul alusel, seega ei näe vähemalt mõned neist vajadust vabamüürlaste hulgast lahkuda. Ise nende hulka kuulumata on raske selle väite tõesust kinnitada või ümber lükata.

Siiski on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopliku nõukogu õpetuskomisjon leidnud, et kuna vabamüürluses leidub religioosseid elemente, mis on mitmetimõistetavad ja võimaldavad vastuolu kiriku õpetuse ja põhimõtetega, ning kuna vabamüürlus esitab vaikimis- ja saladusnõudeid, mis on vastuolus kiriku liikme õigusega pihivabadusele ning vaimuliku kohustusega anda oma vaadetest aru piiskopile, ei või vaimulikud liituda vabamüürlike või sarnaste organisatsioonidega ning erandite tegemine kuulub üksikjuhtudel ainuüksi peapiiskopi pädevusse.

Selle õpetuskomisjoni seisukoha alusel on piiskoplik nõukogu teinud otsuse, mille kohaselt «vaimulikul ei ole soovitav liituda vabamüürlike ja teiste samalaadsete organisatsioonidega, millel on religiooni tunnuseid ja ühtaegu saladuse hoidmise nõue».

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kas saate selgitada lähemalt arusaamist truudusest ja abielurikkumisest - mis see on? Kas ainult nn lihalik, seksuaalne rikkumine või on võimalik abielu ära rikkuda ka muutudes oma abikaasast hingeliselt ja vaimselt lähemaks mõne teise inimesega - kas armastuse avaldamine sõnas ja teos teisele inimesele ilma seksuaalse kontaktita on abielurikkumine?</p>

Kui Pühakiri ja kirik kõnelevad truudusest, siis ei peeta silmas mitte ainult füüsilist truudust, see tähendab seda, et abikaasadel ei ole väljaspool abielu seksuaalsuhteid. Kahtlemata kuulub ka see abielutruuduse juurde, aga tegelikult on truudus midagi märksa põhimõttelisemat ja laiemat.

Võime seda öelda ka teiste sõnadega: see on ustavus ja usaldatavus. Ning kuna abielutruuduse eeskujuks on Jumal ise, tähendab see eeskätt seda, et ollakse teineteise jaoks olemas, kõigest hoolimata, isegi ja eriti kõige raskematel hetkedel (nagu abielutõotuses öeldakse: tervises ja haiguses, headel ja kurjadel päevadel), et teineteist toetatakse, et teineteise peale võib loota ja alati kindel olla.

Kahtlemata haarab see ka taolist usaldust ja usaldatavust, mis on seotud omavaheliste suhetega ning sellega, et nende vahele ei tule keegi kolmas.

See on midagi, millega ei ole alati sugugi lihtne toime tulla, kuna inimene satub elus erinevatesse olukordadesse ja need mõjutavad nii teda ennast kui teisi, ka abikaasade omavahelist läbikäimist ja muid inimsuhteid. Seepärast juhtub vist päris sagedasti, et leitakse niiöelda hingesugulane kelleski teises – ja see võib viia ka abielu purunemiseni või otsese abielurikkumiseni. Selliste asjade eest ei ole vist keegi kaitstud, ja tihtipeale on tulemuseks tõesti see, mida saame nimetada truudusemurdmiseks ja patuks.

Enamasti aga ei ole piirid niisama selged ega lihtsalt eristatavad, seepärast võime sellised olukorrad sagedasti liigitada ka pigem kiusatusteks või ka – inimlikult vaadates ja öeldes – meeletusteks, millest endale päris adekvaatselt aru ei anta, mille puhul puudub tahe teha midagi lubamatut ning mis ei pruugi seega olla (vähemalt mitte alati) objektiivselt süüks ega patuks. Küll aga kipuvad sellisedki olukorrad tegema haiget – kui mitte kohe, siis pikapeale, ja kui mitte kõigile, siis vähemalt mõnele asjaosalistest.

Seepärast on hea endale sellise olukorra tekkimisest võimalikult kiiresti aru anda ning, kasutades nii mõistust kui tahet  – kuna emotsioonidest ei ole antud juhul abi –, ennast võimalikust kiusatusest ja eksitusest lahti kiskuda. Kuigi see võib tundepuhangu pöörises viibijale tunduda valus, teinekord isegi julm, on see tegelikult parim, mida inimene saab taolisse olukorda sattudes teha. Pühakiri ütleb selle kohta väga targasti: "… tunne rõõmu oma noorpõlve naisest, kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits – ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse. Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?" (Õp 5:18-20)

Me ei ole taolistesse olukordadesse sattumise eest kaitstud, aga me saame end kaitsta, et need meie üle võimust ei võtaks. Martin Luther väljendab seda väga tabava võrdpildiga: "Sa ei saa takistada linde õhus lendamast, aga sa saad neid takistada sulle kõrva või pähe pesa tegemast."

Kõige olulisem ei ole aga mitte takerduda negatiivsesse, vaid tõepoolest "tunda rõõmu oma noorpõlve naisest" (või mehest) ning olla tema jaoks olemas, praktiseerida tõelist truudust, tõelist ustavust ja usaldusväärsust, tõelist armastust, mille eeskujuks ja allikaks on Jumal ise.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kuidas suhtub EELK näiteks enesekaitsesse või sellesse, et mõned inimesed (politseinikud, sõjaväelased vms) peavad oma tööst tulenevalt kandma ja vajadusel kasutama tulirelva? </p>

Kiriku suhtumise aluseks on siin apostel Pauluselt pärinev pühakirjasõna: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.” (Rm 13:3-4)

See tähendab, et selleks volitatud ametiisikutel on õigus ja kohustus relva kanda ja kasutada. Sellega ei ole vastuolus ka taolised piiblikohad, mis kutsuvad kurjale kurjaga mitte vastama ning teist põske ette pöörama, kuna üks asi on ise sulle tehtud ülekohtu kannatlik talumine, teine aga oma ligimeste kaitseks välja astumine, kui neile ülekohut tehakse, ja avaliku korra hoidmine.

Siiski tuleb silmas pidada, et ka enese- või ühiskonna kaitseks rakendatud vägivald on õigustatud üksnes teatud piirides. See on lubatav vaid juhul, kui:

- on selge, et miski muu ei aita;

- kasutatav vägivald on proportsionaalne sooritatud kurjale või ohule;

- sellega ei põhjustata veelgi suuremat kahju;

- on põhjendatud lootus, et sellest on kasu.

On väga kahetsusväärne, et inimühiskonnas on tarvis vägivalda kurja ärahoidmiseks, aga just sellest tulenevalt tuleb nende inimeste ohvrimeelsust, kes on vastavates ametites, väga kõrgelt hinnata ning neid kõigiti toetada, aidates neil säilitada motivatsiooni ja vastutustunnet ning mitte kalduda ka nende kätte usaldatud võimu kuritarvitamisse.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Tere. Tahtsin küsida, et kas Jumal tahab, et me ei pea end targaks. Ja, et rikkaks saab nii, et mitte tarbida õli, ega kanget alkoholi?</p>

Seda, kuidas rikkaks saada, peate küsima kellegi teise käest – minul pole see seni korda läinud ja ma pole selle nimel ka eriti vaeva näinud. Rikkus ei ole iseenesest midagi halba, aga sellesse ei tohi liigselt kiinduda ega klammerduda, kuna me peame selle ühel päeval niikuinii maha jätma ja Issand ütleb, et inimese hing on kallihinnalisem kui kõik maailma varandused.

Jumal on loonud inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks ja see tähendab, et inimene kasutaks talle antud oskusi ja võimeid, sealhulgas mõtlemisvõimet, nii hästi kui võimalik. Seega tahab Jumal kindlasti, et inimene oleks võimalikult tark, aga ühtlasi hoiatab ülbuse ja endast liiga palju arvamise eest, kuna see võib halvasti lõppeda. Üldiselt on nii, et tõeliselt targad inimesed ei kiitle oma tarkusega, vaid tunnistavad alandlikult, et seda, mida nad veel ei tea, on märksa rohkem sellest, mida nad teavad. Kusjuures see pole halb, vaid vastupidi: on suurepärane, et meil on võimalik üha uusi teadmisi omandada ning asju avastada ja tundma õppida.

Õli, alkoholi ja kõige muu osas, mida inimene sööb ja joob, kehtivad kaks peamist reeglit: tuleb olla mõõdukas ning hoiduda sellest, mis on otseselt kahjulik.

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

<p>Kas angerjat võib usklik süüa? Ma kuskilt tean, et oli kirjas, et võib süüa ainult soomusega kalu? Ma ei taha eksida.</p>

Kui te peate uskliku all silmas kristlast, siis jah, võib. Kristlastele pole ükski toit usulistel põhjustel keelatud. Markuse evangeeliumist võime lugeda: „Jeesus ütles: „Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?“ Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud. Aga Ta ütles: „Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust – kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.““ (Mk 7:18–23)

Niisiis peame selleks, et elada Jumala tahtele vastavat elu, kandma hoolt eeskätt selle eest, millised on meie südamehoiakud ja eluviis.

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

Olen 34-aastane naine. Kui hakkasin kirikus käima, siis ma ei teadnud kohe algul selle korda ja läksin armulauale ilma, et oleksin olnud koguduseliige. Meie õpetaja oli selle peale pahane ja kuulutas kantslist, et nii ei tohi teha! Ise ta aga kuulutab enne armulauda: "Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud!" Kustkohast pidin mina teadma, et ei tohi armualauale minna enne konfirmeerimist! Hakkasingi siis mõtlema, et miks on üles seatud selline kord ja kas piiblis on üldse midagi räägitud konfirmeerimisest? Kui inimene tuleb esimest korda kirikusse ja tunneb suurt igatsust saada osa armulauast, siis miks on see talle keelatud? Ma ei ole seda siiani mõistnud ja ma arvan, et Jeesus ju soovib inimesi aidata ja neid lohutada ja ta ei lükka kedagi välja! Olen ka lapsena ristitud. Kas see keeld võib olla kuidagi seotud koguduse liikmemaksuga?

Tegemist on üsna keerulise ja mitmetahulise küsimusega, mille üle otsustades
tuleb lähtuda mitmetest asjaoludest. Seetõttu tuleb vastus üsna pikk ja
tõenäoliselt siiski mitte kõikehõlmav. Soovitan küsijal võtta süda rindu ja
minna oma koguduse või mõne teise vaimuliku juurde ja paluda temalt pikemat
selgitust. Paha ei teeks ka leerikursusel osalemine.

Sõna "konfirmatsioon" tuleneb ladina keelest (confirmatio) ja selle
eestikeelne vaste võiks olla 'kinnitamine' - taolist nimetust kasutatakse
konfirmatsiooni kohta ka roomakatoliku kiriku Eesti kogudustes.

Konfirmatsioon on välja kasvanud ristimistalitusest - nimelt räägitakse Uues
Testamendis ristimisega seoses ka "käte pealepanemisest" (Hb 6,2), mis
justkui tegi ristimise ja selles toimuva Jumalaga ning kogudusega liitumise
täiuslikuks (vrd Ap 8,14-17). Konfirmatsiooni sisuks peetakse inimese
varustamist Püha Vaimu andidega ja tema valmistamist ja kinnitamist
kristlikuks eluks. Lisaks käte pealepanemisele hakati konfirmatsiooni puhul
tarvitama õliga võidmist ehk salvimist kui märki Püha Vaimuga võidmisest.
Üheks Uue Testamendi pildiks, millele konfirmatsioonist kõneldes viidatakse,
on ka Nelipüha: apostlid olid eelnevalt ristitud, Kristuse enda poolt
õpetatud ja võtsid nüüd vastu Püha Vaimu, kelle väes nad asusid kogu
maailmale rõõmusõnumit kuulutama.

Esimestel sajanditel, mil enamasti oli tavaks täiskasvanute ristimine,
järgnes konfirmatsioon vahetult ristimisele, ent kui hakati ristima üha enam
lapsi, kujunes välja kaks erinevat traditsiooni. Idakirikus jäid ristimine
ja konfirmatsioon (ehk salvimine) teineteisega vahetult seotuks,
läänekirikus aga nad eraldati teineteisest. Üheks põhjuseks oli see, et
läänekirikus jäi konfirmeerimine vaid piiskoppide ülesandeks - tava, mille
eesmärk on näitlikustada ja kinnitada iga ristitu kuuluvust kirikusse, mille
ühtsust sümboliseerib piiskopiamet.

Keskajal hakati konfirmatsiooni mõistma iseseisva sakramendina, mis justkui
täiustas ristimissakramenti, ja see oli ka põhjus, miks usupuhastajad selle
esialgu hülgasid. Hiljem pöörduti selle juurde küll tagasi, kuid see sai
veidi teise tähenduse. Eeskätt keskenduti konfirmatsioonitalitusele
eelnevale õpetusele, millega taheti tagada, et inimene, kes kuulub kogudusse
ja osaleb armulaual, on oma usus ja kiriku õpetuses teadlik. Põhjus, miks
konfirmatsioon muutus eeltingimuseks armulaual osalemisele, oli suurel
määral selles, et enne armulauda on olnud tavaks (eri ajalooperioodidel
koguni kohustuslik) käia ära pihil - selleks on aga vajalik teatud
ettevalmistus.

Tänapäeval mõistetakse konfirmatsiooni ja sellele eelnevat õpetust eeskätt
inimese (reeglina lapsena ristitu) õpetamise ja kogudusega tihedamalt
liitmisena, samuti tema kinnitamisena Püha Vaimu andidega kristlikuks eluks
ja temapoolse tahteavaldusena elada kristlasena ja kiriku liikmena.

Konfirmatsiooni ei nähta alati armulaual osalemise eeltingimusena - seda
inimeste puhul, kes on lapsena ristitud ja pole veel saavutanud leerivanust
(15-21 a). Üldiselt ollakse seisukohal, et armulaual võiksid osaleda
ristitud lapsed koos oma vanematega tingimusel, et lapsed oskavad teha vahet
tavalisel leival ja Kristuse Ihul - soovitav on sel puhul siiski näiteks
pühapäevakoolis saadav ettevalmistus esimeseks armulauaks, nagu on tavaks
roomakatoliku kirikus. Idakirikus küll saavad armulauast osa ka imikud.

Kui inimene on leerieast välja kasvanud ja siiski konfirmeerimata jäänud,
siis vaatamata sellele, et ta on lapsena ristitud, on tema side kirikuga
katkenud. Kahtlemata ei saa üksüheselt samastada inimese sidet kirikuga ja
Jumalaga, kuid kristlaseks olemise ja Jumala tahte järgi elamise juurde
kuulub kahtlemata ka koguduse osadus. Selleks, et oma osadust kogudusega
taastada, ei piisa ainult sellest, et inimene mõne aja möödudes taas
kirikusse tuleb - vajalik on vestlus koguduse vaimulikuga ja soovitavalt
avalik liitumine kogudusega.

Armulaud on kahtlemata eeskätt inimese ühendus Jumalaga, kuid tegemist on ka
koguduse ühise armastussöömaajaga ja seetõttu on armulaud mõeldud
koguduseliikmetele. See ei tähenda muidugi, et mõne Tallinna koguduse liige
ei tohiks näiteks Hiiumaal armulaual käia, samuti on sõlmitud lepinguid
paljude teiste kirikutega, millega Eesti Kirikul on armulauaosadus. Püha
Paulus kirjutab armulauast nõnda (1Kr 10,16-17): "Õnnistuse karikas,
mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame,
eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme
üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast." Niisiis on ühine
armulaual osalemine ka väline märk osalejate ühisest usust ja
kokkukuuluvusest ühes kirikus ja koguduses.

Koguduse liikmeks olemisel on meie kirikus järgmised tingimused: inimene
peab olema ristitud ja konfirmeeritud, tasuma kord aastas koguduse
liikmemaksu (kui ta ei ole sellest vabastatud) ja käima vähemalt kord aastas
armulaual. Kuna armulaud on olemuslikult seotud pihiga, siis võiks inimene
käia vähemalt kord aastas ka pihil - olgu siis oma koguduse või mõne teise
vaimuliku juures.

Konkreetse juhtumi puhul on muidugi koguduse vaimuliku reaktsioon
kahetsusväärne, sest kantsel ei ole paik, kust inimesi personaalselt noomida
või manitseda. Iga armulauda pühitsev ja jagav vaimulik vastutab isiklikult
selle eest, kellele ta armulauda annab, ja kui ta ei ole kindel, kas
tegemist on ristitud ja kogudusse kuuluva inimesega, tuleb seda delikaatselt
selgitada.

Minu soovitus küsijale: püüda saada üle ebakindlusest või (juhul, kui seda
on) solvumisest ja leida võimalus kogudusega liitumiseks. Eri kogudustes
võib see toimuda erinevalt, kuid igal juhul on vajalik võtta ühendust
koguduse vaimulikuga ning ennast tema abiga kogudusega liitumiseks ette
valmistada. Seni aga võib jumalateenistuse ajal siiski koos teiste
armulaualistega altari ette minna ning armulauda jagavalt vaimulikult
õnnistust paluda. Selleks tuleb talle muidugi märku anda, et Te ei saa
armulauda vastu võtta. Kuna armulaud tähendab Kristuse kohalolekut ka ilma,
et inimene seda isiklikult oma suu kaudu vastu võtaks, ei maksa seda
õnnistust vähetähtsaks pidada ega ära põlata.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kas oskate vastata, kas jumalateenistusel peab olema selline osa nagu kirikupalve? Olen kogenud, et ühes kirikus ei ole kirikupalvet kuid teistes luterlikes kirikutes on. Jutt käib siin Kaarli kirikust. Selle vastu on huvi tundnud mitmed Kaarli koguduse liikmed.

Kirikupalve on väga oluline osa jumalateenistusest. Kogudus palvetab pühapäevast pühapäeva kiriku, oma kodumaa ja maailma eest, kuid nõndasamuti ka konkreetsete inimeste murede ja meie aktuaalsete probleemide eest. Jumalateenistuse eriline palveosa koosneb inimeste esitatud eestpalvesoovide teatamisest ja kirikupalvest, millesse võetakse nii üldised asjad kui ka konkreetsed eestpalvesoovid. Ka lahkunute mälestamine on osa jumalateenistuse palveosast. Meie 100 aastat tagasi valminud agenda kohaselt pidi õpetaja eestpalved teatama pärast jutlust kantslist koos teiste kirikuteadetega. Kirikupalve oli ette nähtud lugeda altarist. Halva kuuldavuse puhul soovitas agenda lugeda ka kirikupalve kantslist pärast kirikuteateid. Praegu meie kirikus toimuva jumalateenistusuuenduse raames on otsitud võimalusi, kuidas jumalateenistusel toimuvat kujundada ühtlasemaks ja mõistetavamaks. Nii ka eestpalveteated ja kirikupalve võiksid toimuda tervikliku osana.

Tallinna Kaarli kirikus toimub kirikupalve kantslist - küll mitte halva kuuldavuse pärast. Küsimus on soovis tuua kirikupalve eestpalveteadetega kokku. Muidugi võiks kirikupalvet pidada ka altari juurest. Kolmas võimalus on, et eestpalveteated öeldakse puldist ja samast peetakse ka kirikupalve.

Peeter Paenurm, Ridala ja Martna koguduse õpetaja, EELK liturgilise komisjoni sekretär

Viimasel ajal olen tihedamini hakanud käima jumalateenistustel. Tahaksin kogu teenistusest aktiivselt osa võtta. Minu jaoks on probleemiks, et ma ei tea, mida kogudus koos laulab st olukord, kus õpetaja ütleb mõned read palvest/laulust ja ülejäänud palve/laulu laulavad kõik koos. Täiesti arusaadav on ainult peale armulauda loetav Meie Isa palve, mille viimase rea kõik koos laulavad.

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on pühapäevaseid jumalateenistusi peetud
viimase saja või veidi enama aasta jooksul enam-vähem ühe kindla korra järgi.
See nn. traditsiooniline jumalateenistuse kord on kõige lihtsamalt leitav
Kiriku Laulu- ja Palveraamatust, mis peaks olema kasutusel kõigis EELK
kogudustes. Üsna lauluraamatu lõpul, lehekülgedel R3-R20, on korrad
armulauaga jumalateenistuse ehk missa, samuti armulauata jumalateenistuse
ning hommiku- ja õhtupalvuste tarvis.

Asja teeb veidi keerulisemaks viimase kümnekonna aasta jooksul tasapisi
toimunud jumalateenistuse korra uuendamine, kuid selgi puhul on koguduse
lauldavad-lausutavad vastused enam-vähem samad, mis vanemas korras. Üksnes
nende paiknemine jumalateenistuse tervikus võib olla erinev. Tõsi, mõned osad
on enamasti ka lisandunud. Tavaliselt on taolistes kogudustes, kus
kasutatakse uuemat jumalateenistuse korda, lisatud lauluraamatule vastavad
lehed jumalateenistuse korraga. Kui taolist lehte leida ei õnnestu, siis on
soovitav pöörduda koguduse vaimuliku poole ning paluda temalt
jumalateenistuse korda.

Lisan kaks viidet internetilehtedele, millest esimesel on ära toodud
traditsiooniline jumalateenistuse kord, teisel aga üks võimalik uuendatud
variant.

Kas võiksite lahti mõtestada erinevate värvide tähenduse kiriku liturgias. Tean, et kasutatakse 5 värvi: punane, must, valge, roheline, violetne. Nende täpne tähendus ja seos kirikuaasta erinevate sündmustega on kahjuks aga ebaselge.

Praegusajal kasutusel olevad liturgilised värvid pärinevad 11.-12.
sajandist, esimese täpsema kirjelduse on kehtestanud paavst Innocentius III 1200. aasta paiku. Soovituslikuks muutus värvikaanon 13. sajandi lõpuks, kohustuslikuna kehtestati need roomakatoliku kirikus Tridenti (Trento) missaaliga aastal 1570. Luterlik usupuhastus säilitas väljakujunenud liturgilised värvid ja rõivad.

EELK kirikuseadustik määratleb liturgiliste värvide tähenduse nõnda:

valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv;
punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv;
violett – paastu ja meeleparanduse värv;
must – sügava leina värv;
roheline – elu ja lootuse värv.

Valget värvi kasutatakse valdavalt jõulude ja ülestõusmisajal,
violetset paastu- ja advendiajal, punast nelipühal ning usu
tunnistamisega seotud pühadel, näiteks märtrite mälestuspäevadel. Roheline värv on kasutusel kirikuaasta tavalisel ajal.

Üsna hea ülevaate liturgiliste värvide tähendusest ja kasutusest
leiab Tartu roomakatoliku koguduse veebilehel aadressil
http://www.neitsimaarja.ee/varia/varvid_katolik.htm

Huvitav on ehk teada sedagi, et liturgiliste värvide (ja üleüldse
värviliste riiete) kasutamine sai võimalikuks tänu 9.-10. sajandil
toimunud üleminekule riide värvimisele taimede abil. Antiikajal kasutati värvimiseks purpurtigude eritist, mis oli äärmiselt kallis (1 grammi värvaine saamiseks läks tarvis umbes 10000 tigu). Seepärast sõltus rõiva auväärsus ja kallidus sellest, kui palju selle tarvis oli kasutatud värvainet - mida tumedam, seda kallim ja auväärsem. Nõnda on tollest ajast pärit kujutistel paavst või piiskop enamasti tumedas kaasulas, samal ajal kui diakonite rõivad on pigem heledad, nii et liturgilisi värve hilisemas tähenduses ei tuntud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Püha Õhtusöömaaja kirjeldused Uues Testamendis kinnitavad, et Jeesus kasutas armulauasakramendi seadmisel ühte karikat, mida Ta jagas oma jüngritega. Seepärast on kirik ühe karika sümbolit läbi aegade väga oluliseks pidanud, nii et kus võimalik, tuleks ühest karikast joomise tava säilitada.

Samas on oluline meeles pidada, et palju tähtsam kui karikaosadus on see, et armulaual võetakse vastu Kristuse Verd. Püha Paulus kirjutab: Õnnistuse karikas, mida me õnnistame - eks see ole Kristuse Vere osadus. See tähendab, et ta nimetab küll ühte karikat, ent ei kõnele mitte karika-, vaid Kristuse Vere osadusest. Nii et isegi juhul, kui eraldi karikate või peekrite kasutamisel on nõrgestatud või kaotatud ühe karika väline sümboolika, ei tähenda see Kristuse Vere osaduse puudumist.

Minu isiklik seisukoht on, et ma ei soovi eraldi peekrite kasutamist praktiseerida - minu jaoks on väga tähtis ka ühisest karikast joomise sümboolika. Aga juhul, kui keegi võtab armulauda vastu taolises kirikus, kus Kristuse Verd jagatakse eraldi peekrites, siis võib inimene seda sellegipoolest teha kindla südamega, kuna, nagu juba öeldud, armulaud ei ole mitte eeskätt karika-, vaid Kristuse Ihu ja Vere osadus. Tähtis on, et inimene võtaks armulauda vastu alati väärilise austusega, pidades meeles, et ta ei võta vastu kedagi vähemat kui Kristust, Jumala ainusündinud Poega ennast.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

<p>Kas armulaual kasutatav karikarätt on niisutatud mingisuguse desinfitseeriva vahendiga?</p>

Ei, tavapäraselt on tegemist lihtsa linasest riidest rätikuga, mis pärast armulaua jagamist ja enne uut tarvitamist korralikult puhtaks pestakse.

Parema hügieeni kaalutlustel jagatakse mõnel pool armulauda eraldi väikeste karikate abil või nõnda, et armulaualeib kastetakse armulauaveini sisse ja karikast joomist ei toimugi.

Üldiselt on Eestis siiski jäädud ühisest karikast armulaua vastuvõtmise juurde, kusjuures traditsiooniliselt on karikad valmistatud väärismetallist, mis omakorda peaks aitama vähendada nakkusohtu, kui on karta, et armulauast osasaajate hulgas on mõnd nakkust kandvaid inimesi.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kirik pühitseb ja jagab armulauda vastavalt Issanda enda seatud ning Pühakirja ja kiriku traditsiooniga kindlaks määratud korrale, kasutades selleks leiba ja veini (mida vana traditsiooni järgi segatakse vähese veega).

Mõnes kirikus on peetud võimalikuks asendada vein viinamarjamahlaga, kuid Eesti Evangeelne Luterlik Kirik taolist arusaama ei jaga. See aga ei tähenda, nagu oleks inimene armulaual osaledes kohustatud ilmtingimata saama veini kujul osa ka Kristuse Verest. Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtestatud Jumalateenistuste ja talituste juhendis öeldakse selle kohta nõnda:

"Armulauda jagatakse u?ldjuhul mo?lemal kujul (utraque speciem). Pu?hasid ande vo?ib armulaualistele anda kas eraldi vo?i armulaualeiba karikasse kastes ehk intinctio na?ol. Eriolukorras (nt kui inimesel on alkoholismiprobleemid) vo?ib armulauda jagada u?hel kujul (una specie), sest Kristus on oma to?otust mo?o?da to?eliselt kohal nii leivas kui veinis."

Niisiis ei pea inimene, kelle jaoks ei ole alkoholi tarvitamine võimalik, tundma ennast kõrvalejäetuna ega kuidagi vähem väärtuslikuna, kuna tal on vastavalt kirikus kehtivale korrale täielik õigus võtta armulauda vastu ühel kujul ning seda tehes ei saa ta mingil kombel vähem osa ei Kristuse ligiolust ega õnnistusest. Oluline on, et inimene tuleb armulauale õigesti ja hästi valmistununa, Kristusesse ja Tema tõelisse kohalolusse uskudes ning Tema andeksandvale, lepitavale ja lunastavale armule lootes.

Enn Auksmann, EELK vikaarõpetaja

1998. aastast pärinev dokument "Kiriku missioon ühiskonnas" käsitleb homoseksuaalsust vaid järgnevas
seoses:

"Füüsilise seksuaalvägivalla kõrval on vaja tähelepanu pöörata ka vaimsele seksuaalvägivallale
seksuaalvabaduse sildi all, nagu seda on homoseksualismi, pornograafia ja prostitutsiooni
propageerimine. Selles valdkonnas tuleb seadusandlusega luua piisavad tõkendid."

Kuigi siin ei ole öeldud palju, on oluline siiski üsna selge: EELK suhtub homoseksuaalsusse
taunivalt. Taolise suhtumise aluseks on traditsiooniline kristlik moraal, mis rajaneb nii Vana kui
Uue Testamendi eitaval seisukohal homoseksuaalsuse suhtes. Homoseksuaalsust mõistetakse
kõrvalekaldena inimese loomulikust seksuaalsest suunitlusest või koguni vastuhakuna jumalikule
loomiskorrale. Just nii on see mõistetav ka seksuaalsuse lahutamatu seose tõttu soojätkamisega, mis
on võimalik vaid hetereseksuaalsete suhete puhul.

Paraku ei ole homoseksuaalsuse küsimus sellega sugugi lahendatud, sest tänapäevani ei ole selge, kas
see on tingitud inimeste loomupärasest soodumusest või on tegemist nö. õpitud suundumusega.

Igal juhul tuleb hoiduda homoseksuaalsete inimeste hukkamõistmisest, kuna isegi juhul, kui on
tegemist kõrvalekalde või patuga, kehtib ka taoliste inimeste puhul sõnum Jumala armust ja
halastusest Kristuses, kes on meid patu needusest ja hukkamõistust vabastanud.

Isiklikult pean parimaks roomakatoliku kiriku seisukohta, mille kohaselt homoseksuaalsetel inimestel
tuleb oma soodumusega leppida, kui seda ei õnnestu muuta, aga samal ajal ka hoiduda aktiivsest
homoseksuaalsest praktikast. Inimese seksuaalsust tuleb mõista eelkõige Jumala kingitusena, mis on
osa mehe ja naise vahelisest armastusest ning kiindumusest ja saab oma täiuses teostuda vaid abielus
ja perekonnas.

Ükski homoseksuaalne inimene ei tohi tunda end tõrjutuna, põlatuna ega hukkamõistetuna, kuna Jumal
armastab igaüht vahet tegemata. Sama ootab Ta ka igalt inimeselt.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Mida võib teha abielus olles oma abikaasaga voodis, et see ei oleks loomalik või ebamoraalne? No nt kas kristlane võib teha suuseksi, <i>käsitööd</i> ja muid asju... <p></p> Mis võib kihluse ajal teha, kui veel pole abielus? No nt ma ei kaota ju oma süütust kui ma rahuldan teda oma käega või suuga, aga ennast täielikult talle enne abiellumist ei anna? Kas mittekristlasega abiellumine on patt? Kas eneserahuldamine on patt?

Soovitan kõigepealt lugeda läbi seksuaalsuhete, sh. abielueelsete
seksuaalsuhete ning abielu (ka kristlase ja mittekristlase vahelise abielu) kohta öeldu järgmistes vastustes:
http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=17
http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=39

Nüüd aga konkreetsete küsimuste juurde.

Kuna seksuaalsus ja seksuaalne nauding on Jumala kingitus inimesele, tohib
inimene enesestmõistetavalt seda kasutada ja sellest rõõmu tunda. Siiski tuleb pidada meeles, et seksuaalsus kuulub armastuse juurde ja peab seega olema suunatud mitte ainult isiklike naudingute otsimisele, vaid pigem oma armastatule, oma abikaasale naudingu valmistamisele.

Eneserahuldamine sellele tingimusele ei vasta ja on mitte niivõrd armastuse, kuivõrd isekuse või enesearmastuse väljendus, tuues endaga tihtipeale kaasa ka negatiivseid mõjusid abielusuhetele (kui näiteks üks abielupool tegeleb
regulaarselt eneserahuldamisega ja jätab seetõttu hooletusse oma abikaasa, kes pigem tema õrnust ja hellitusi vajaks).

Seksuaalsuse lahutamatu osa on soojätkamine ja seepärast kuuluvad
seksuaalsuhted piibelliku arusaama järgi abielu juurde. Ka oma partneri
rahuldamine käega või suuga on seksuaalakt ja väljendab taolist andumust teisele inimesele, mille täiuslikuks vormiks ja paigaks on abielu. Ei ole õige arutleda selle üle, kuhumaani võib minna, et tegemist ei oleks veel patuga: Jumal ei ole seksuaalsust inimesele kinkinud mitte patuks, vaid rõõmuks. Kui kaks inimest on valmis teineteisele taolisel viisil anduma, peavad nad olema valmis võtma ka vastutust ja sõlmima abielu - seda enam, et tegemist ei ole vastutusega mitte ainult teineteise, vaid ka nende eest, kes võivad selle seksuaalsuhte tulemusena sündida - ja keda ei tohiks mingil juhul sünniõigusest ilma jätta. Samuti vastutavad inimesed oma seksuaalsuse õigesti kasutamise eest Jumala ees, kes on neile seksuaalsuse kinkinud.

Kui inimesed tunnevad, et nad ei ole abieluks veel valmis ja tahavad pigem
oodata, siis tasuks oodata ka sellega, milles väljendub kõige täiuslikumalt
kahe inimese armastus ja ühekssaamine.

Mis puutub aga seksuaalsuse väljendusvormidesse ja erinevatesse naudingutesse, mida kaks inimest teineteisele saavad pakkuda, siis siin tuleb ilmselt usaldada armastust, mille Jumal inimesele kingib. Kui me tahame tõeliselt oma abikaasat rõõmustada ja hellitada ning talle naudingut valmistada, küllap
siis ei ole tarvis pingsalt arutleda, mis on lubatud ja mis mitte. Taas on
peaasi, et eesmärgiks ei ole mitte enese, vaid teise rahuldamine; et inimest inspireerivaks jõuks ka seksuaalelus ei oleks mitte isekus ega enesearmastus, vaid armastus selle inimese vastu, kelle Jumal on talle kinkinud, et temaga kogu oma elu jagada.

Enn Auksmann

Jeesus oli 100% inimene ja 100% Jumal, temas oli üheaegselt nii jumalik kui inimlik loomus. Kas Jeesuse inimlik loomus oli patule kalduv, nagu on sünnipäraselt kõigil inimestel? Kas Jeesus päris oma ema Maarja kaudu ka pärispatu? <p></p> Veel teine küsimus pärispatu kohta: kas pärispatt on ainult meie loomuse kalduvus patule, n-ö patu toormaterjal, või kaasneb pärispatuga ka patusüü? Kas inimene, tegemata veel ainsatki teadlikku pattu (väikesed lapsed), on pärispatu tõttu süüdi Jumala ees?

Augsburgi usutunnistuse 2. peatükis öeldakse pärispatu kohta:

Edasi õpetatakse, et Aadama langemisest saadik (1Ms 3) on kõik
loomulikult sigitatud inimesed patus saadud ja sündinud. See tähendab, et kõigis mõjub emaihust saadik kaasasündinud kuri iha. Neil ei saa oma loomult olla õiget jumalakartust ega tõelist usku Jumalasse. Õpetatakse veel, et see sünnipärane pahe, pärispatt, on tõeline patt. Seega mõistetakse hukka ja Jumala igavese viha kätte kõik, kes ei sünni uuesti ristimise ja Püha Vaimu läbi.

Patt tähendab lahusolekut Jumalast, vastuhakku Jumalale, mis on omane
igale inimesele. Seetõttu kannab iga inimene ka pärispatu süüd, millest inimene mõistetakse õigeks ristimise ja usu läbi.

Kuna Jeesus on üheaegselt Jumal ja inimene, ei ole Temas ka seda
ülalnimetatud lahutatust Jumalast ega vastuhakku Jumalale, vaid Temas, inimeseks saanud Jumalas, on Jumal ja inimene taas ühendatud - ja Tema kaudu kogu inimkond (reaalselt teostub see kaotatud ühenduse taastamine küll üksnes nende juures, kes on ristitud ja usuvad ning püsivad Jumala armus).

Niisiis ei ole Jeesus ei inimese ega Jumalana kalduv patule. Kirjas
heebrealastele öeldakse, et Jeesus pidi kõiges saama vendade sarnaseks, et Temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks (2:17), sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta (4:15).

Jeesus on uus Aadam (vrd nt Rm 5; 1Kr 15), uue inimkonna algus ja rajaja, inimese jumalanäolisuse taastaja, tõeliselt loodupärane,
rikkumata inimene, kelle väe läbi need, kes Temasse usuvad, saavad Tema sarnaseks ja täiesealiseks Tema mõõtu mööda (Ef 4:13).

Mis puutub lastesse, siis niipea, kui nad on kasvades omandanud pisutki iseseisvust, märkame, et ka neis on paraku täiesti olemas kalduvus kurjale. Piibelliku arusaama järgi on see kalduvus inimeses eostamise hetkest alates. Seega on kristlike vanemate kohustus oma lapsed võimalikult peatselt pärast sündimist ristida - nii, nagu nad on kohustatud oma lapse eest ka kõikvõimalikul muul moel hoolitsema. Küsimusele, mis saab ristimata surnud lastest, teab vastust Jumal üksi - meie kohus on nad palves Jumala kätte usaldada.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tegemist on viimase eestikeelse piiblitõlke ebatäpsusega (või
ebaõnnestunud tõlgenduskatsega), kuna algses tekstis ei räägita mitte
patusest loomuse, vaid patuse liha sarnasusest: ho theos ton heautou hyios pempsas en homoiomati SARKOS hamartias - Jumal läkitas omaenda Poja patuse LIHA sarnasuses.

Liha tähendab Uues Testamendis küll tihtipeale inimese patust loomust, kuid siinkohal tahab Paulus hoopis kinnitada, et Jeesus kui
Uus Aadam oli/on tõeline inimene ja koosneb samasugusest reaalsest
lihast nagu meiegi.

Vastupidiselt muljele, nagu võiks siin olla kõnet Tema vastuvõtlikkusest patule, on Jumal Jeesuse läbi just sellessamas meie lihas (oma ainusündinud Poja inimesekssaamises, kannatustes, surmas ja ülestõusmises) patu ära võitnud, võtnud patult igasuguse omandiõiguse meie üle ja kinnitanud, et ka meie võime Tema sarnasuses saada vabaks patust ja elada uut elu (vrd Rm 6:1-14).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Mul on küsimus 6-nda käsu kohta. Ma olen abielus moslemiga. Abiellusime tema kodumaal ning elasin seal araabia maal 2 aastat. Kuid see abielu muutus minu, kui naise jaoks ahistavaks, sest naised on seal tugevalt alla surutud( õigused mul praktiliselt puudusid, olin pideva hirmu all ning mind taheti islami usku pöörata (seda ma siiski ei teinud). Pidin ka vaatama igapäevast perevägivalda teiste inimeste peal. Mu mees solvas mind pidevalt, kui ma tema sõna ei kuulanud. Tegelikult avastasin enda jaoks Jumala seal, kuid kristliku Jumala. Lõpuks ma põgenesin sealt ära koju Eestisse, kuna mind poleks lastud minema, kui oleksin öelnud. Kui ma juba Eestis olin hakkas mu mees mind telefoni teel algul ähvardama, kuid lahutada ta ei taha. Praegu on ta sõbralik juba. Mind huvitab kas ma olen pattu teinud, et ma oma abikaasa juurest ära tulin?

Tegemist on väga tõsise küsimusega, millele päris üheselt vastata ei
ole võimalik, kuna see sõltub konkreetsest olukorras ja abikaasade - ning laiemalt kogu perekonna - omavahelistest suhetest.

Jumala käsk keelab abielurikkumise. Samas näeb Moosese seadus ette ka
abielu lahutamise võimaluse (5Ms 24:1jj) - tõsi, abielu lahutamise
õigus on jäetud vaid mehele. Jeesuse sõnade kohaselt on taoline
võimalus antud inimese rikutuse tõttu (Mk 10:2jj) ning inimene ei
peaks abielu lahutama, kuna abielu on Jumala looming. Ainsaks lubatud
abielulahutuse põhjuseks on Jeesuse sõnade kohaselt liiderdamine ehk
teadlik, tahtlik ja jätkuv abielurikkumine (Mt 5:32).

Samas ei tohi unustada, et nii Moosese seadus kui Jeesuse õpetussõnad
on öeldud inimestele, kes kuuluvad sama rahva hulka ja kellel on ühine
usk. Taoliste inimeste kohta ütleb ka apostel Paulus: Aga abielus
olijaid ei käsi mina, vaid Issand: naine ärgu mingu mehest lahku; kui
ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma
mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist! (1Kr 7:10-11)

Hoopis teistsugune võib olukord olla siis, kui abikaasad ei jaga
teineteisega ühist usku. Sellisel puhul ütleb apostel Paulus järgmist:

Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu
mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest,
sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on
pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd
on nad pühad. Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi,
sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid
kutsunud elama rahus. (1Kr 7:12-15)

Nendest sõnadest võime järeldada, et kui erinevat usku tunnistavad
abikaasad elavad rahus ja armastuses, siis on see Jumalale
meelepärane. Kui aga teineteist ei austata ega armastata ning
põhjustatakse teisele abielupoolele - just usulistel põhjustel - valu
ja kannatusi, siis ei ole taolise suhte lõpetamine patt, vaid
tihtipeale lihtsalt hädavajadus. Eriti juhul, kui kristlasest
abielupoolt üritatakse sundida usust loobuma ning võõrast religiooni
omaks tunnistama. Muidugi oleks ideaalvariant selline, et kristlasest
abikaasa suudab oma armastuse ja austusega veenda ka teist poolt
kristlikku usku vastu võtma (vrd 1Pt 3:1jj), aga paraku see ei õnnestu
alati. Ka apostel Paulus ütleb: Sest millest sa tead, naine, et sa
oma mehe päästad? Või millest sa tead, mees, et sa oma naise
päästad? (1Kr 7:16) - s.t teise poole veenmine oma kannatuste hinnaga
ei ole alati garanteeritud.

Teie olukorras soovin ma teile, et leiaksite rahu ja ka lepituse oma
abikaasaga, ent kui see ei õnnestu ja peate siiski vajalikuks abielu
lahutada, siis ei pea te end Pühakirja ja Jumala ees süüdi tundma.
Kõige tähtsam on usaldada oma ja oma lähedaste elu Jumala kätte ning
eriti taolistes väga keerulistes olukordades paluda, et Tema annaks
jõudu ja näiteks õiget teed.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Sellele küsimusele leiame kõige otsesema vastuse apostel Pauluse
kirjast roomlastele. Apostel kõneleb selle kirja 1. ja 2. peatükis
inimestest, kes ei kuulu küll Jumala rahva hulka (Vana Testamendi
mõttes Iisraeli rahva, Uue Testamendi mõttes kristlaste hulka), ent
kes peaksid sellegipoolest Jumalat ja Tema tahet tundma selle põhjal,
mida Ta on ilmutanud kõigil aegadel kõigile inimestele oma loodu ja ka
inimese enda südametunnistuse kaudu. Paar tsitaati kirjast roomlastele:

Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja
ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais,
sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on
seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja
jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema
tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada. (Rm 1:18-19)

Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest
täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele
seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid. Nii see ilmneb päeval, mil minu evangeeliumi järgi Jumal Jeesuse Kristuse läbi mõistab kohut inimeste saladuste üle. (Rm 2:14-16)

Niisiis mõistetakse inimene, kes ei ole Kristusest kuulnud, õigeks või
hukka selle järgi, kuivõrd ta on järginud oma südametunnistust. Tõsi,
ka siin tuleb rõhutada, et Jumal ei mõista inimest õigeks ega anna
talle igavest elu siiski mitte inimese teenete pärast, mitte seetõttu,
et inimene oleks niivõrd tubli, täiuslik ja hea - mitte ükski inimene
ei suuda elada täiuslikult, ilma ühegi eksimuseta -, vaid ikkagi
omaenda headuse, halastuse ja armastuse pärast, mille suurimaks
väljenduseks on see, et Ta on meie eest loovutanud oma ainusündinud
Poja.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Miks kristlik religioon seksi ja seksuaalsust niivõrd maha salgab ja taunib? Eelkõige pean ma siin silmas seda, et piibli järgi on seksi jaoks kohta AINULT abielus (justkui nagu mitteabielus olevad inimesed peaksid seksi kartma nagu tuld) ning teiseks seda, et seksuaalset iha ja muud sellega kaasnevat vaadatakse kui midagi ebamoraalset ja mittekõlbelist, millest peaks vabanema ja mida ei tohiks praktiseerida. Ka seitsmes surmapatus on üheks patuks "kiim". Ilma selle patuta aga ei oleks elu ju üldse võimalik, sest ega inimesed ei sünni ainult armastuse tagajärjel, vaid see eeldab ka iha ja atraktiivsust. Miks kristlik religioon üritab iga hinna eest inimeses süütunnet tekitada, et näiteks rohkem kui ühe seksuaalpartneri omamine on kohe ebamoraalsus, hoorus, patt, ebakõlbeline jne.

See, et Piibli ja kiriku arusaama kohaselt on seksuaalsuhete koht
abielus, ei tähenda mingil kombel seksuaalsuse "maha salgamist" ega
"taunimist". Vastupidi: Jumala esimene käsk inimestele on olla
viljakas ja täita kogu maa, vanemas eestikeelses piiblitõlkes: "Tehke
sugu ja teid saagu palju!" (1Ms 1:28)

Jumal on loonud inimese koos sugutungiga ja kui Ta on seda teinud nii,
et inimene tunneb sellest naudingut, siis järelikult on see Tema
tahtmine ning hea (vrd 1Ms 1:31: "Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli
teinud, ja vaata, see oli väga hea.") Eeskätt Ülemlaulus, aga ka
paljudes muudes piiblikohtades võib leida väga avameelset ülistust
seksuaalsele naudingule.

Seitsme surmapatu puhul (õigem oleks öelda "seitse peapattu" ehk
peamist pattude põhjustajat) peab küsija silmas ilmselt viiendat,
mille ladinakeelseks nimetuseks on "luxuria". Eesti keelde oleks õige
seda tõlkida lodevusena, mõõdutundetusena oma ihade-himude
rahuldamisel, s.t sellega ei mõisteta kindlasti hukka naudinguid, vaid
seda, kui liigne järeleandmine oma ihadele või kiindumus neisse toob
endaga kaasa halbu tagajärgi. See ei pruugi olla sugugi seotud
seksuaalsusega, vaid ka näiteks rahahimu või muu taolisega.

Jumal ei ole oma seadusi andnud mitte inimese piiramiseks ega
ahistamiseks, vaid tema kaitseks. Patt on teadlik ja tahtlik eksimine
Jumala vastu, mis toob endaga kaasa inimese lahutatuse Jumalast ja
paraku ka lõhed inimeste vahele ning haavad nende enda hinge. Need
piirangud, mis Jumala Sõna inimeste käitumisele seab, on vajalikud
selleks, et hoida inimest endale ja teistele haiget tegemast.

Seksuaalsus ei ole ainult iha, mida inimene võiks rahuldada nii, nagu
parajasti võimalikuks osutub või paslik tundub. Seksuaalsusega on
seotud inimese vajadus olla hoitud, armastatud - ja samuti vajadus ise
hoida, armastada, pühenduda, anduda. Pühenduda ja anduda täielikult,
kogu oma eluga, mitte ainult teatud kehaosaga ning paariks või
paarikümneks minutiks. Kas inimene tahab või ei, iga seksuaalkontakt,
ka siis, kui see on mõeldud või kavatsetud ainult füüsilisena,
puudutab ka tema - ja loomulikult tema partneri - hinge.

Kas küsija võib olla sajaprotsendiliselt kindel, et juhul, kui tal on
mitmeid seksuaalpartnereid, on nad kõik selle üle ühtviisi õnnelikud
ning keegi ei tunne, et talle on haiget tehtud? Või ei tunne sisimas,
et midagi on puudu, et see ei ole see, mida tõeliselt otsitakse,
ihaldatakse, vajatakse? Või kui me kanname selle üle mõnele muule
inimsuhete valdkonnale: kas on reaalne, et kui anname järgi kõigile
oma himudele või soovidele (kui "himu" peaks kõlama liiga
negatiivsena), siis on sellega rahul ka kõik teised inimesed meie
ümber? Üks kristliku moraali põhireegleid kõlab: "Kõike siis, mida te
iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!" (Mt 7:12)
Kas oleksime valmis selleks, et ükskõik milline inimene võib meie peal
rahuldada ükskõik millist oma himu või soovi, kui see tundub talle
endale õigustatuna ja heana? Või peame siiski vajalikuks mingeid
reegleid ja piiranguid? Mingeid kokkuleppeid? Mingeid norme?

Seksuaalsus on lahutamatult seotud uue elu sünniga. Üks olulisemaid
põhjusi, miks seksuaalsus kuulub abiellu, ongi selles. Kristlikku
abielu sõlmides annavad mees ja naine tõotuse lapsed, keda Jumal neile
kinkida tahab, vastu võtta - see tagab, et kõik lapsed on oodatud, nad
võetakse vastu ja nende eest hoolitsetakse. Ühtlasi teeb see ka
seksuaalelu vabaks pidevast pingest ja muretsemisest selle üle, mis
juhtub siis, kui naine peaks rasedaks jääma. Ning mis kõige tähtsam:
see hoiab ära soovimatud rasedused ja nendega kaasneva veel sündimata
laste tapmise, mida nn arenenud ja valgustatud ühiskondades toimub
väga palju vaatamata kõigile rasestumisvastastele vahenditele.

Inimeste peamiseks probleemiks on nende isekus ja ülbus. Isekus, mis
väljendub selles, et inimene tahab endale lubada rohkem kui teistele
ning arvab, et tal on õigus kõigeks, mis talle pähe tuleb. Ja ülbus,
mis seisneb selles, et inimene arvab, nagu kontrolliks tema ise oma
elu ja saatust. Rääkimata sellest, et inimene ei saa määrata oma
tulevikku, ei saa ta täielikult kontrollida isegi oma olevikku -
näiteks seda, kuidas üks või teine tema mõte, sõna, tegu või
tegematajätmine võib mõjutada mõnda tema kaasinimest või elukeskkonda,
mis teda ümbritseb. Üks olulisemaid vigu, mida inimene tihtipeale
teeb, on see, et ta arvab, et üks või teine asi teda ei puuduta või et
temaga "nii ei juhtu". Nii on mõelnud enamus nendest, kellest on
saanud parandamatud alkohoolikud või narkomaanid. Nii mõtlevad
inimesed ka seksuaalsuhete puhul - kahjuks näib, et aegade edenedes
pole haiget saanute hulk mitte kahanenud, vaid pigem kasvanud.

Inimene peab oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama. See on
tegelikult piibelliku ja kristliku moraali põhisõnum. Inimene on
mõtlev olend ja see ei ole mitte ainult privileeg, vaid kohustus. Ka
oma ihade, soovide ja naudingute üle peab inimene valitsema - mitte
laskma neil enda üle valitseda. Piibel ei keela naudinguid, vastupidi,
tõstab need väga väärikale kohale - aga need on antud inimestele
selleks, et tunda neist rõõmu, mitte valu.

Mis puutub sellesse, et kristlik religioon üritavat inimeses tekitada
süütunnet, siis tegelikult on kristluse sõnum vastupidine: kui Piibel
ütleb, et kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma ning mõistetakse
õigeks üksnes Jumala armust lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses
(Rm 3:23-24), siis on kristlik usk see, mis inimese süütundest
vabastab, ükskõik siis, milles tema süü ka seisneks (vt Rm 8:33).
Loomulikult kaasnevad sellega ka juhised, kuidas elada nii, et inimene
ei peaks taas langema süükoorma alla, aga see süü ei tulene mitte
mingitest Jumala poolt väljamõeldud ja väidetavalt mõttetutest
reeglitest, vaid ikkagi sellest, et inimene läheb vastuollu omaenda
südametunnistusega ja sellega, mis on õige ja hea.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kas tõesti on kristliku usu kohaselt iga patt ja tegu andestatav, peaasi kui vaid seda siiralt kahetseda ja kasvõi mõni minut enne surma andeks paluda? Lihtsalt sõnastades, kui inimene x on elu jooksul tapnud, vägistanud, varastanud, piinanud jne ning enne surma kõik patud andeks palub ja võibolla isegi ennast ristida laseb, kas siis on lootust sellel inimesel rohkem õndsaks saada, kui inimesel y, kes elab terve elu üldjuhul hästi ja ilma kedagi kahjustamata, kuid kes ei võta nö "oma uhkuse ja ülbuse tõttu" usku omaks? Kui asi tõepoolest niimoodi toimib, siis kas ei muutu mõned kristlusele omased nö väited kaheldavaks, et "mida külvad, seda lõikad", või et "inimene peab oma tegude eest vastutama"? Sellest lähtuvalt võiks ju väita, et oma tegude põhjal enda väärtuse/headuse hindamine on mõttetu, see ei oma pikemas perspektiivis mingit tähendust ja et tähendust omab vaid see, et inimene lihtsalt usuks jumalat ja võtaks Jeesuse enda päästjana vastu? Näiteks, kui inimene on altruistlik heategija, aitab sadu hädasolevaid inimesi, aga religioonile nö "sülitab" siis ootab teda peale surma ees kõike hullemat. Vabandan küsimuse provokatiivsuse pärast, see ei ole kindlasti eesmärk omaette, lihtsalt kukkus nii välja tänu mu siirale eneseväljendusviisile.

Jah, kui inimene, kes on teinud ükskõik missugust kurja, seda kahetseb ning Jumala halastust otsib, siis ta saab andeks. Kui ta sureb andekssaanuna ehk armuseisundis, siis saab ta õndsaks. Ja vastupidi: inimene, kes vabatahtlikult eitab Jumalat ega tunnista, et vajab Tema halastust, ei saa õndsaks (erinev võib olla nende inimeste olukord, kellel ei olegi võimalik kogu oma elu jooksul Jumalast ega Tema armust kuulda).

Kui õndsus oleks tasu inimesele millegi eest, olgu siis Jumalasse ja Jeesusesse uskumise või kõikvõimalike heade tegude eest, siis võiks tõepoolest tunduda ebaõiglane, et pigem saab õndsaks see, kes on teinud kurja, aga kahetseb, kui see, kes on olnud kogu oma elu nö hea inimene.

Õndsus ei ole aga mitte tasu, vaid igavene elu koos Jumalaga, ja inimene, kes on kuulnud evangeeliumi Jeesusest Kristusest, saab teha oma valiku, kas ta tahab elada igavesti koos Jumalaga või mitte. Ilma Jumalata ei ole igavene elu (ega õndsus) võimalik, kuna Jumal on igasuguse elu alus ja allikas. Olemine Jumalast lahus tähendab hukatust; põrgu ongi igavene lahusolek Jumalast, ent mitte Jumal ei "saada" kedagi põrgusse, vaid inimene valib selle ise, otsustades, et tal ei ole Jumalat vaja.

On täiesti õige öelda, et inimene, kes "sülitab religioonile" ja seeläbi ka Jumalale, on ülbe ja uhke, kuna ta sülitab sellega omaenda Loojale, kes on andnud talle elu ja kõik, mis tal on ning mis teeb tema elu võimalikuks. Kas sellist inimest saab üldse lugeda põhimõtteliselt heaks? Kas me loeme üdini heaks ja korralikuks inimeseks kedagi, kes sülitab oma isale ja emale, kes on talle elu andnud ja tema eest kõiges hoolitsenud?

Väga oluline tahk on siinjuures see, et ükski inimene ei ole läbinisti hea ega täiuslik; ei ole ühtegi inimest, kes võiks enda kohta õigusega öelda, et ta ei ole mitte kunagi teinud, öelnud või mõtelnud midagi, mis oleks halb või vale. Või et ta on alati teinud kõike seda head, mida ta on võinud teha või pidanud tegema. Ja isegi kui taoline inimene oleks, siis ei saaks ta kiidelda iseendast, kuna ta ei ole olemas mitte iseenesest, mitte tänu endale või iseenda teenel, vaid elu on talle kingitud - sellesama Jumala poolt, keda ta eitab ja keda ta ütleb end mitte vajavat.

Mis puutub sellesse, nagu ei oleks usklikul inimesel vajagi järgida mingeid väärtushinnanguid või vastutada oma tegude eest, siis taoline väide ei pea paika. Kui inimene on tulnud usule Jumalasse, kahetseb tehtud kurja ning otsib andestust ja halastust, siis peab ta loomulikult võtma omaks ka need eluväärtused, mis Jumal on inimestele seadnud. Nagu öeldud, tähendab õndsus elu koos Jumalaga. Selleks, et koos Jumalaga elada, peab inimene täitma Jumala poolt seatud tingimused - mitte, et need oleks inimesele mingiks teeneks, vaid need on nõudmised, mis lihtsalt tuleb täita. Selleks, et saada õndsaks, peab inimene laskma end ristida ning uskuma Jumalasse ja evangeeliumisse. Evangeelium ehk kristlik rõõmusõnum seisneb selles, et Jumal on maailma nii väga armastanud, et on lasknud oma ainusündinud Pojal saada meie pärast inimeseks, kes on elanud täiuslikku ja õiget elu, andnud ennast lunastusohvrina meie eest ning võitnud surnuist üles tõustes kurja ja surma, avades neile, kes Temasse usuvad, tee igavesse ellu.

Inimene, kes usub Jeesusesse Kristusesse, peab elama Tema eeskuju järgi (1Jh 2:1-6; võib lugeda ka pikemalt). Ja loomulikult õpetab Piibel, et igal inimese teol on tagajärjed, mille eest ta peab vastutama, ning need tagajärjed ei puuduta mitte ainult teda ennast, vaid paljusid teisi tema ümber ja neidki, kes tulevad pärast teda (näiteks tänapäeva eriti teravate keskkonnaprobleemide ja kogu maakera tuleviku taustal on väga oluline mõelda Vana Testamendi sõnadele sellest, et "vanemate patud nuheldakse nende laste kätte" - 2Ms 20:5; 5Ms 5:9).

Iga inimene, kes kuuleb evangeeliumi, peab valima, kas ta tahab elada koos Jumalaga või mitte - nii siin maailmas kui igavesti. Sõltuvalt vastusest sellele küsimusele saab inimene selle, mille ta valib: kas elu koos Jumalaga ehk igavese õndsuse või elu ilma Jumalata ehk igavese hukatuse. Jumal ei "nõua" inimeselt midagi. Jumal armastab iga inimest ja tahab olla koos temaga. Jumal on andnud inimesele kõik, mida inimene eluks vajab - ja tõotab anda veelgi enam -, ja ainus, mida inimene peab tegema ja mõistma, on see, et tõeline elu on pärit Jumalast ja saab eksisteerida vaid koos Jumalaga või Jumalas - ja loomulikult ka kooskõlas Tema tahtega.

Kindlasti ei ole õigus neil, kelle väitel kristlastel pole mingit muret: "teed pattu ja palud andeks ja teed jälle pattu ..." Kui inimene on õppinud tundma Jumalat ja Tema armastust, siis ta ei taha ega saa elada enam pattu tehes, vaid kogu tema tahe ja püüdlused peavad olema suunatud Jumala tahte täitmisele ning Tema armastuse teostamisele. See, et kristlasel on võimalus eksimuse korral taas andeks saada, ei anna õigustust tahtlikuks patustamiseks - samal ajal on see aga hädavajalikuks eelduseks, et inimene leiaks jõudu uueks alguseks ja heas tahtes püsimiseks ka siis, kui ta on eksinud ja langenud.

Niisiis ei ole õndsus mingi "tasu" ega hukatus tavamõistes "karistus", mille Jumal inimesele määrab, vaid inimese oma valik: kas ta tahab elada koos Jumalaga või mitte. Ja kuna Jumal on elu allikas, siis taandub see lihtsaks küsimuseks: kas inimene tahab elada või ei (vrd 5Ms 30:15-20).

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Jah. Kuigi kui tegemist on mälestisega, siis vastavalt Muinsuskaitseseaduse paragrahvile 29 võib mälestise omanik (valdaja) saada riigieelarvest Muinsuskaitseameti kaudu või valla- või linnaeelarvest toetust mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks või restaureerimiseks, samuti valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamiseks.

Kohustus tagada mälestiste ja muude hoonete säilimine ja hooldamine on aga omanikul.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Kui suur on iga-aastane kirikumaks ja mis juhtub siis, kui see jääb tasumata

Iga koguduse nõukogul on õigus määrata oma koguduse liikmemaks, kuid tavapäraselt soovitatakse selleks 1 protsenti koguduseliikme aastasissetulekust. Kui liikmemaks jääb tasumata, kaotab koguduseliige hääleõiguse koguduse täiskogus. Olulisemana tuleb siiski nimetada seda, et kuna kogudused peavad end enamasti majandama just oma liikmete maksudest ja annetustest, raskendab liikmemaksu maksmatajätmine koguduse majanduslikku olukorda ja väljendab koguduseliikmete hoolimatust või teadmatust oma koguduse vajaduste suhtes. Seega tuleks oma liikmemaks võimalusel siiski tasuda.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Üllatuseks sain teada, et on olemas koguduse täiskogu - kui tihti see käib koos, milliseid otsuseid vastu võtab, kui palju koguduse liikmeid peab kohal olema, et täiskogu oleks otsustusvõimeline?<br> Teiseks - kas on statistikat tehtud, mitu inimest koguduse üldarvust käib koosolekutel ja miks see arv on selline?

Jah, koguduse täiskogu on tõesti olemas.

Vastavalt EELK põhikirja paragrahvile 138 kuuluvad koguduse täiskogusse kõik konfirmeeritud (leeris käinud) koguduseliikmed, kes eelmisel või jooksval kalendriaastal on teinud liikmeannetuse või tasunud liikmemaksu ja käinud armulaual ning kelle õigusi ei ole kirikukari korras piiratud.

Täiskogu kutsutakse kokku üks kord nelja aasta jooksul (139). Kokkukutsumisest teatatakse koguduseliikmetele juhatuse määratud korras ja koosolek on otsustusvõimeline, kui ta on korrakohaselt kokku kutsutud (141).

Koguduse täiskogu võimkonda kuulub õpetaja ning nõukogu liikmete ja nende asemike valimine (140). Otsused tehakse lihthäälteenamusega (141) Õpetaja ja nõukogu liikmed valitakse salajasel hääletamisel.

Oskan öelda oma koguduste kohta, kus viimaste täiskogul osalenute arv oli Reigis umbes 30%, Pühalepas umbes 50% ja Kärdlas umbes 75%.

Millest arv sõltub ja kust tulevad ülalolevad erinevused? Küllap põhjustab erinevusi näiteks see, kui lihtne on inimestel kohale tulla - maal kindlasti raskem, linnas kergem. Samuti on osalus seotud inimeste teadlikkusega ja kindlasti sellegagi, kui palju kogudusse kuulub inimesi, kes ei ela paikselt koguduse piirkonnas (näiteks Hiiumaal ja Reigi koguduses kajastub see suhe ka üsna madalas protsendis). Tähtsaim on ilmselt inimeste teadlikkus ja oma osaluse tähtsuse tajumine koguduseelu korraldamisel.

Eks kõige aktiivsemad inimesed valitakse ka koguduse nõukogusse, mis võib olla 10-30-inimeseline ja millest omakorda 5-6 valitakse juhatusse ja 5 revisjonikomisjoni. Mingil määral on koguduse struktuur sarnane mittetulunduslike organisatsioonide omaga.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Loomulikult on kirik olnud Eestis aastasadu ja Eesti Evangeelse
Luterliku Kiriku põhikiri mõistab end kui alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsevat luterlikku kirikut, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega, s.t. juba 12.-13. sajandil.

Ka maakirikul ei olnud iseenesest viga midagi, ent maakiriklik
juhtimiskorraldus ei oleks vastanud enam 1917. a. veebruarirevolutsiooni järgsele situatsioonile, rääkimata veidi hiljem, 1918. aastal iseseisvunud Eesti Vabariigist.

Eesti rahvusest kirikutegelaste sooviks oli:

a) likvideerida seisuslik kirikuvalitsemine nii koguduse kui
konsistooriumi tasemel,

b) vabastada kirik baltisakslaste eestkostest ning muuta see
rahvuslikuks, demokraatlikult juhitavaks kirikuks ja

c) luua Eesti alal üks terviklik kirikuorganisatsioon (varem oli
luterlik kirik jagunenud erinevateks konsistooriumiringkondadeks).

Kirikukorralduse aluseks rahvuslik-demokraatlik printsiip, kusjuures
arutati isegi radikaalsemaid variante (eraldi kirikute loomine eestlastele
ja sakslastele), kuid need ei läinud läbi.

Usutunnistusliku ja usulise aluse mõttes muutust ei toimunud, selles
mõttes jäi kirik endiselt luterlikuks ning järjepidevus säilis. Muutus aga vahekord riigiga - juba pärast 1917. a. veebruarirevolutsiooni oli selge, et riigikiriklik korraldus (mida
maakirik muuhulgas tähendas) on minevik. Nii ei jäänud kirikul muud
üle kui defineerida ennast vaba rahvakirikuna, s.t. riigivõimust
sõltumatu iseseisva kirikuna.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Inimest saab lugeda kiriku liikmete hulgast lahkunuks ainult tema isikliku kirjaliku avalduse alusel. Juhul, kui kiriku liige levitab järjepidevalt väärõpetust või toimib kõlvatult, võib ta kirikuseadustikus kindlaksmääratud korras välja arvata armulauaosadusest ja peatada tema õigused täiskogu liikmena, ent teda ei saa kiriku liikmete hulgast välja heita.

Oma õigused koguduse täiskogu liikmena (s.t õiguse osaleda koguduse juhtorganite valimisel) kaotab inimene ka juhul, kui ta ei ole jooksval või eelneval aastal tasunud koguduse liikmemaksu. See ei ole aga kindlasti samastatav kiriku liikmete hulgast väljaarvamisega.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirjale on kiriku iga liige selle koguduse liige, kus ta on ristitud või mille liikmeks ta avalduse põhjal on koguduse õpetaja poolt vastu võetud. Kirikuseadustik lisab, et kui kiriku liige soovib lahkuda oma senisest kogudusest ja astuda teise EELK koguduse liikmeks, esitab ta asjakohase kirjaliku avalduse selle koguduse õpetajale, mille liikmeks ta soovib astuda.

Sellest järeldub, et korraga saab kuuluda vaid ühte kogudusse.

Tegemist ei ole siiski üksnes juriidilise küsimusega. Kuigi üksikkogudus on osa suuremast tervikust, mida tavapäraselt nimetatakse kirikuks, on iga kogudus olemuslikult n-ö kohalik kirik kui Kristuse ihu ja pühade osadus selle tõelises mõttes. Seega on iga koguduseliige Kristuse Ihu liige justnimelt selles koguduses, millesse ta kuulub. See tähendab ühtlasi, et oleks kõige parem, kui inimene kuuluks ka formaalselt sellesse kogudusse, mille piirkonnas ta elab ja mille tegevuses ta kõige enam osaleb.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Sooviksin selgitust, mis eristab nn õigeusu kirikut teistest kristlikest kirikutest?

Tegemist on niivõrd laiaulatusliku küsimusega, et siinkohal tuleb piirduda vaid võimalikult lühida vastusega.

Kõigepealt nimetusest. Sõna "õigeusk" on tõenäoliselt vene keelel põhinev tõlge kreekakeelsest mõistest "orthodoxia", mis tähendab eeskätt Jumala õiget austamist või kummardamist (vrd Jeesuse sõnu Jh 4, 23-24: "Tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama.") Vene keeles on see "pravoslavie" ja kahtlemata tähendab see ka õigesti uskumist, sest eriti idakiriku arusaama järgi on Jumala teenimist ja Temasse uskumist võimalik teineteisest lahutada sama vähe kui inimese hinge ja ihu.

Õigeusu kirik ei ole mitte ühtne tervik, vaid koosneb paljudest iseseisvatest kirikutest, mis kõik kokku moodustavad ühe (ja õigeusu arusaama järgi ainsa) Kiriku kui Kristuse Ihu (sest ei saa olla olemas mitut Kristuse Ihu). Nimetada võib näiteks Kreeka Õigeusu Kirikut, Gruusia Õigeusu Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut või meile kõige tuntumat Vene Õigeusu Kirikut. Peale nimetatute on olemas teisigi õigeusu kirikuid, mis kõik üksteist tunnustavad. Samas näiteks Rooma Katoliku Kirikut või erinevaid protestantlikke kirikuid õigeusu kirikud tõeliste kirikute hulka ei loe.

Peamise erinevusena lääne (katoliku) ja ida (õigeusu) kirikute vahel tuleb nimetada lõhet Kolmainsuse küsimuses, mis väljendub erinevas arusaamas Jumala kolmanda isiku - Püha Vaimu - lähtumisest. Nimelt õpetavad idakirikud, et Püha Vaim lähtub Isast, läänekirikud aga, et Isast ja Pojast. Tänapäeval ollakse küll suurel määral kokku leppinud vormelis "Isast Poja kaudu".

Suureks erinevuseks katoliku kirikuga on Rooma piiskopi rolli küsimus: katoliiklased näevad temas kogu maapealse kiriku pead, õigeusklikud teda aga sellena ei tunnista.

Protestantidest eristab õigeusu kirikut erinev sakramendimõiste ning ka sakramentide arv, kuigi õigeusu kirik ei ole kunagi eriti meelsasti sakramente ega muid Jumala saladusi defineerinud ega nende arvu kindlaks määrata üritanud.

Väliseid erinevusi on mitmeid - alates näiteks sellest, et idakirikud ei kasuta jumalateenistustel orelit või et armulaual tarvitatakse erinevalt läänest mitte hapnemata, vaid hapendatud leiba.

Olulisemaid erinevusi tuleb siiski otsida sügavamalt ja nimelt sellest, et õigeusk määratleb inimese teadliku tegevuse ja tunnetuse keskkohana südame, mitte pea või mõistuse nagu lääne traditsioon. Sellest järeldub ka, et usku, religiooni ja jumalasuhet ei mõisteta mitte tõekspidamisena, vaid südame tunnetusena, mis on tihtipeale sõnades väljendamatu.

Kirikut mõistetakse sõna otseses mõttes Kristuse maapealse Ihuna ja inimese õndsakssaamiseks hädavajaliku asutusena, mis toimib oma saladuste kaudu inimeste mõistmisest sõltumatult. Näiteks mõistetakse liturgiat objetiivselt toimiva müsteeriumina, milles reaalselt teostub see, mida kuulutatakse või teatud toimingutega tähistatakse.

See tähendab, et pealiskaudse lähenemise puhul võib õigeusu kirik tunduda äärmiselt formaalse ja rituaalsena, asjasse tõsiselt süvenemise korral aga saab seda olulisemaks eespool nimetatud südametunnetus ja endasse kui Jumala näo järgi loodusse süüvimise kaudu Jumala üha täiuslikum tajumine ning viimaks Temaga ühinemine.

P. Gregorios Palamas (14. saj) on öelnud: "Sunni oma mõistus koos sissehingatava hingeõhuga minema südamesse." Jumala tajumine ja tundmaõppimine sünnib õigeusu arusaama järgi vastavalt inimese ja Jumala Kolmainsuse analoogiale, kus Isale vastab mõistus/tundmine, Pojale arusaamine/tundmaõppimine ja Pühale Vaimule süda ehk tajumise keskpunkt. Nii õpib inimene Isa tundma Pühas Vaimus Poja kaudu, nagu Isagi ilmutab end inimesele Pühas Vaimus Poja kaudu. Niisiis iseendasse süüvides, oma südames õpib inimene temasse valatud ja palves sissehingatava Püha Vaimu kaudu tundma Poega ja Tema kui Isast Ainusündinu ja Isa täiusliku ilmutuse kaudu Isa, s.t. Jumalat kogu Tema täiuses.

Kahtlemata on sarnased mõttekäigud võimalikud ka lääne traditsioonis, kuid õigeusu erinevus ja ehk ka eelis lääne traditsiooni ees seisneb selles, et kui viimane on Jumalat mõistusega tajuda katsudes valinud paratamatult ummiktee, sest piiratud inimene ei ole oma piiratud mõistusega võimalik tajuma lõpmatut Jumalat, siis esimene on kogu aeg tunnistanud, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid sõnulseletamatult ja Temaga sisemiselt ühendusse astudes või koguni üheks saades. Muidugi on ka õigeusu mõtteviisil omad ohud, kuna see võib viimaks välja jõuda kasvõi näiteks panteismi.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Palun seletust mõistele vana kirik, saksa keeles alte kirche! Milline seos on sellel mõistel varakristlusega ja vanakatoliku kirikuga?

Vana Kirik on kiriku ja teoloogia ajaloo puhul kasutatav traditsiooniline määratlus, mis haarab enam-vähem perioodi kristluse riigiusuks saamisest Rooma impeeriumis 4. sajandi I veerandil kuni nn suure skismani aastal 1054 või koguni reformatsioonini, mille sümboolseks algusajaks loetakse 31. oktoobrit aastal 1517. Vana Kiriku perioodi võib ajaliselt ka veidi ettepoole nihutada, umbes aastasse 200, mil oli välja kujunenud küllaltki selgepiiriline kirikustruktuur.

Varakristlus on määratlus, mida kasutatakse tavaliselt esimeste kristlike sajandite tähistamiseks, vanakatoliku kirik on aga eelnevatega võrreldes päris uus asi. Nimelt ei olnud mitmed saksa, prantsuse, austria-ungari ja sveitsi katoliiklased nõus paari 1869.-1870. aastal toimunud I Vatikani kirikukogul vastuvõetud dogmaga, millest olulisim oli õpetus paavsti ilmeksimatusest. Muide, 778-st kirikukogul osalenud piiskopist olid 136 esialgu paavsti ilmeksimatuse dogma vastu, nende hulgas näiteks Viini ja Praha peapiiskopid. Pärast mõneajalist katset olla kirikusiseses opositsioonis loodi peagi siiski oma kogudused ja moodustati kirikustruktuur. Vanakatoliku kirik loeb end Ühe Püha Üleilmse (Katoliku) Kiriku osaks, asudes õpetuslikult omal kombel protestantide (näiteks luterlaste) ja roomakatoliiklaste vahepeal.

Enn Auksmann, Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja

Sõna hierarhia tuleb kreeka keelest ja seda võib tõlkida kui püha kord või püha amet, aga ka näiteks püha algus, kusjuures algus ei ole siinkohal mitte niivõrd ajalises, vaid isikulises tähenduses, tähistades seda, kellest kogu pühadus (ja ka kiriklik amet) lähtub.

Sõna püha, kreeka keeles hieros tähendab midagi või kedagi, kes kuulub Jumalale ning on seotud pühamu (templi, kiriku) ja seal toimuva jumalateenistusega.

Kristliku arusaama järgi on igasuguse pühaduse, seega ka jumalateenistuse ja kirikliku hierarhia lähteallikaks Jumal ise. Nii katoliku kui õigeusu kirik mõistavad seega vaimulikku ametit lahutamatult seotuna inimeseks saanud Jumala Poja, Jeesuse
Kristusega, kes on meie hingede Ülevaataja ja Karjane (1Pt 5:4), suur
Ülempreester (Hb 4:14) ja see, kes ei ole tulnud, et Teda teenitaks,
vaid et ise teenida ja oma elu inimeste eest lunahinnaks anda (Mk
10:45).

Sellest lähtudes on kirikus kujunenud kolmeastmeline vaimulik amet,
mida nii ida- kui läänekirik peavad Jumala enda poolt seatuks: piiskop (ülevaataja), preester (presbüter, vanem) ja diakon (abiline, teenija).

Kristlikus teoloogias kõneldakse ka Kristuse kolmest ametist: Ta on
preester, karjane ja prohvet. Õigupoolest on igal ristitud inimesel
neist Kristuse ametitest osa, kuna kõik on kutsutud tooma Jumalale
vaimulikke ohvreid, oma ligimese eest hoolt kandma ja kogu oma eluga
Jumalast tunnistust andma. Eriliselt on see kõik aga nende ülesanne,
kes on pühitsetud vaimulikuks ja kehastavad nii Kristust ennast.

Lisaks vaimuliku ameti kolmele astmele on kirikutes väga palju mitmesuguseid struktuure, ametikohti ja ametikandjate liigitusi. Sagedasim kõigist on kogudusepreester, keda Eesti luterliku kiriku traditsioonis on harjutud nimetama õpetajaks (või kirikuõpetajaks), aga keda võib nimetada ka näiteks pastoriks (karjane, hingekarjane).
Õigeusu kirikus kõneldakse vastavalt ametipositsioonile ka näiteks
ülempreestritest või esipreestritest, katoliku traditsioonis on väga
tuntud kaplanid, kes on tavaliselt mõne koguduse või töölõigu
abipreestrid, või näiteks kardinalid, kes omavad olulist rolli kogu
kiriku juhtimisel. Rooma-katoliku kirikus on väga oluline roll Rooma
piiskopil ehk paavstil, keda peetakse apostel Peetruse ametijärglaseks ja tema kombel kogu kiriku maapealseks juhiks.

Põhjalikuma huvi korral erinevate kirikustruktuuride ja -ametite
vastu tuleks otsida abi vastavast kirjandusest.

Kohaliku kiriku (nt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku või Eestis
asuva rooma-katoliku koguduste või Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku)
eesotsas seisab piiskop (või peapiiskop, kellel võib olla abiks
teisigi piiskoppe) koos kirikuvalitsusega. Kohaliku kiriku või suurema kirikuprovintsi eesotsas olevat piiskoppi nimetakse ka
metropoliidiks, suurte iseseisvate kirikute (patriarhaatide) kõrgeimat vaimulikku juhti aga patriarhiks.

Praostiks nimetatakse luterlikus traditsioonis tavaliselt kiriku ühe
osa (praostkonna) vaimulikku juhti, kes on vaimuliku ameti astmelt
preester ja enamasti ka mõne koguduse õpetaja. Tema ülesandeks on
esindada oma praostkonnas kirikuvalitsust ning üldkiriklikul tasemel oma praostkonda. Katoliku kirikus nimetatakse praostiks tavaliselt mõne keskse koguduse preestrit, kelle üldjuhtimise all võivad olla mitmed väiksemad ümberkaudsed kogudused koos nende vaimulikega.

Sõna praost tuleneb ladinakeelse sõna praepositus keskaegsest vormist propositus ning on eesti keelde jõudnud saksa keele vahendusel (Propst). See tähendab ametikandjat, kes on seatud
teiste üle neid juhatama.

Kokkuvõtteks: kõige lihtsamal kujul võime kõnelda kiriklikust
hierarhiast kui kolmeastmelisest vaimulikust ametist (piiskop,
preester, diakon), laiemalt aga tähistab see kogu kiriku väga
mitmekesist juhtimisstruktuuri ja väga mitmesuguseid ameteid, mis
võivad üksteisest eri paikkondades ja kirikutes suurel määrel erineda.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Nii kristlased (kelle hulka kuuluvad ka luterlased) kui moslemid ehk islamiusulised usuvad, et on vaid üks tõeline Jumal. Mõlemate käsitluses on Jumal isikuline, igavene, kõigeväeline, kõiketeadja,
kõikjalolev, armuline ja halastaja. Jumal on kõige olemasoleva Looja ning alalhoidja.

Tänapäeval nii roomakatoliku kui ka luterlikus kirikus valdavalt levinud suhtumist islamisse iseloomustab hästi roomakatoliku kiriku Vatikani II kirikukogu avaldus mittekristlikest usunditest, milles muuhulgas öeldakse:

Austusega uurib Kirik ka muhameedlasi, kes palvelevad ühtainust Jumalat, elavat ja iseeneses olevat, halastavat ja kõikvõimast, taeva ja maa Loojat, kes on kõnelenud inimestele. Nad püüavad kogu hingest alistuda Tema seadustele, nii nagu Aabraham alistus Jumala tahtele, millele islami usk meelsasti toetub. Jeesust, keda nad, tõsi küll, ei tunnista Jumalaks, austavad nad siiski prohvetina ning austavad ka Tema neitsilikku ema Maarjat, kelle poole nad sageli hardalt pöörduvad. Lisaks ootavad nad samuti kohtupäeva, mil Jumal äratab ja tasub kõigile teenete järgi. Seepärast peavad nad vooruslikku elu au sees ja austavad Jumalat eriti palvetamise, heategude ja paastuga.

Niisiis kui me lähtume arusaamast, et on olemas vaid üks tõeline Jumal, ja nii islamiusulised kui kristlased palvelevad ühteainsat tõelist Jumalat, võime öelda, et tegemist saab olla ainult ühe ja sellesama Jumalaga.

Erinevused tulevad aga (kõigile sarnasustele vaatamata) ilmsiks selles, kuidas ning millisena ühed või teised seda ainsat tõelist Jumalat mõistavad ja kirjeldavad.

Kristlased usuvad, et Jumal ilmutab ennast oma tegudes maailma algusest alates kui Kolmainus, Isa ja Poeg ja Püha Vaim.
Islamiusulised eitavad Jumala kolmainsust ja seega ka kristlikku lunastusõpetust, mille kohaselt Jumala ainusündinud Poeg on saanud inimeseks ning inimkonna oma kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi
lunastanud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Vastavalt EELK põhikirjale on EELK õpetuse (ja suhtumiste) aluseks Vana ja Uus Testament, vanakiriklikud usutunnistused ning luterlikud usutunnistuskirjad (olulisimana viimastest Augsburgi usutunnistus).

Pühakute kohta öeldakse Augsburgi usutunnistuse 21. peatükis nõnda:

Pühakute kummardamisest õpetatakse meie juures, et pühakute mälestamine on kosutav ja sobiv usule. Võime näha, kuidas arm
pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas. Peale selle tuleb igaühel pühakute häid tegusid eeskujuks võtta omal kutsealal. Nii võib näiteks keiser hea südametunnistusega järgida Taaveti eeskuju
Jumala nimel, kui ta näiteks sõda peab türklaste vastu. Kuninglik amet nõuab oma kodanike kaitsmist. Kuid Püha Kiri ei sisalda ühtegi vihjet sellele, et tuleks pöörduda pühakute poole selleks, et neilt
otsida abi. Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimese vahel, inimene Jeesus Kristus.(1Tm 2:5) Tema on ainus Õnnistegija, ainus Ülempreester, armuallikas ja eestkostja Jumala juures (Rm 8:34).Tema on ainsana tõotanud kuulata meie palveid. Kirja järgi on ülevaim jumalateenistus see: otsida südamest Jeesust Kristust kõigis hädades ja hüüda Teda appi kõigis asjades: Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.(1Jh 2:1)

Augsburgi usutunnistuse apoloogias täpsustatakse seda, tuues esile
pühakute austamise tähtsuse kolm aspekti:

1. Jumala tänamine armu ja halastuse eest, mida Ta on oma pühakutele
ja nende kaudu kogu kirikule osutanud.

2. Usu kinnitamine, mida pühakute meenutamine ja austamine meie juures teostab.

3. Pühakute eeskuju, eeskätt nende usu, aga ka teiste vooruste järgimine, milles seisneb tõeline pühakute austamine.

Samuti tõdetakse, et nii inglid kui pühakud taevas palvetavad kiriku eest, kuid eitatakse vajadust paluda pühakutelt eestkostet, kuna meie ainus eestkostja ja vahemees Jumala juures on Tema ainusündinud Poeg, meie Õnnistegija Jeesus Kristus.

Niisiis on hea pühakuid meenutada, nende eeskuju järgida, Jumalat neile ja nende kaudu osaks saanud armu eest tänada ning nende eestpalvele loota (vrd Ilm 5:8, kus kirjeldatakse Jumala taevast aujärge ja öeldakse: Kui Ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte - need on pühade palved.). Samas tuleb hoiduda sellest, et pühakute austamine muutuks ebausuks või koguni ebajumalakummardamiseks. Ka õigeusu ja roomakatoliku kirikus tehakse väga selget vahet Jumalale kuuluva austuse ja kummardamise ning pühakute austamise vahel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Luterliku kiriku ühe olulisema õpetusliku aluse, Augsburgi
usutunnistuse peatükkides 7 ja 14 öeldakse:

Nõndasamuti õpetatakse, et Püha kristlik kirik on jäävalt olemas.
Tema on kõigi usklike kogu, kellele kuulutatakse puhast evangeeliumi
ja kellele jagatakse sakramente kooskõlas evangeeliumiga.

Kiriklikust ametist õpetatakse, et ükski ei tohi kirikus avalikult
õpetada, jutlustada ega sakramente talitada, kui teda pole selleks
korrakohaselt kutsutud.

Pärast seda, kui Jumal on meid oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse
kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi lunastanud ning enesega
lepitanud, ei ole enam tarvis taolist preesterkonda, nagu oli Vana
Testamendi ajal selleks, et tuua ohvreid inimeste pattude eest.

Uue Testamendi järgi moodustavad kõik kristlased universaalse vaimuliku preesterkonna (nn üleüldine preestriamet), kes on kutsutud
ohverdama/pühendama iseennast ja kogu oma elu Jumalale ning Jumalat
sõnas ja teos kiitma ja austama. Kristus on rajanud kiriku ja andnud
talle meelevalla kuulutada evangeeliumi ning patte andeks anda.
Pärast ülestõusmist ütles Ta apostlitele: Nõnda nagu Isa on
läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid ... Võtke vastu Püha Vaim!
Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud,
kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud. (Jh 20:21-23)

Kirikul on õigus kutsuda inimesi erilisse vaimulikku ametisse, kelle
kätte on usaldatud Jumala Sõna kuulutamine ning sakramentide jagamine ja kes eraldatakse (pühitsetakse) ning seatakse sellesse ametisse
ordinatsiooni ehk palve ja käte pealepanemise kaudu apostelliku kombe
kohaselt. Seda erilist vaimulikku ametit nimetatakse luterlikus
kirikus traditsiooniliselt Sõna ja sakramendi teenimisametiks
(ministerium verbi et sacramenti).

Kuigi, nagu öeldud, on erilisse vaimulikku ametisse kutsumise ja
seadmise õigus antud kiriku kätte - ja vahetevahel praktiseeritakse
ka vaimulike valimist koguduste poolt -, mõistab luterlik kirik
vaimulikku ametit Jumala poolt rajatuna. Samas ei nähta selle ameti
sisemist korraldust ja hierarhiat otseselt jumaliku korraldusena,
vaid kiriku poolt Püha Vaimu juhtimisel loodud hea inimliku korrana.
Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on vaimulik amet kolmeastmeline
(piiskop, preester, diakon).

EELK kirikuseadustiku § 49 ütleb:

(1) Vaimulik amet on Kristuse seatud karjase-, kuulutamis- ja
teenimisamet ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku teenistuses, mis
rajaneb kõigi kristlaste osalemisel Kristuse kuninglikus
preestriametis (Mt 28:19–20; Jh 20:21, 21:15–17; Ap 20:28; 1Pt 2:9;
Ilm 1:6; Augsburgi usutunnistus, art. V ja XIV).
(2) EELK tunnustab vaimuliku ametina piiskopi, preestri ja diakoni
ametit.
(3) Piiskopi ja preestri amet seisneb õpetamises, kuulutamises,
sakramentide talitamises ja kirikukari rakendamises.
(4) Piiskop teostab ülemkarjasena ülevaatamisametit kohalikus
kirikus, vastutades õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest (1Tm
3:1jj; 4:13; 5:22; Tt 1:9; Augsburgi usutunnistus, art. XXVIII;
Apoloogia, art. XXVIII; Porvoo Ühisavaldus, §-d 42–44).
(5) Preester teostab talle usaldatud ametit koguduses või mõnel
teisel kiriku tööalal (Ap 14:23; Tt 1:5).
(6) Diakoni amet seisneb kuulutamises ja ligimese teenimises (Ap 6:1–
6; 1Tm 3:8).

Nimetused piiskop, preester ja diakon tulenevad kreeka keelest
ja rajanevad otseselt Uuel Testamendil ning vanakiriklikul pärimusel.

Piiskop - episcopos - tähendab ülevaataja, s.t. see, kelle kätte on usaldatud kohaliku kiriku või suurema kirikliku piirkonna juhtimine.

Preester - presbyteros - tähendab vanem, s.t. see, kelle kätte on usaldatud kohaliku koguduse juhtimine (mõnes nn vabakirikus tarvitataksegi vastava ameti tähistamiseks sõna kogudusevanem või
presbüter).

Diakon - diakonos - tähendab teenija või abiline, s.t. ta on seatud piiskopi või preestri abiliseks või mõne konkreetse
teenimisülesande täitmiseks üldkirikus või kohalikus koguduses.

Preestriameti sünonüümina on tarvitusel ka sõnad õpetaja (kirikuõpetaja) ja pastor (hingekarjane), ent neid võib õigupoolest tarvitada kõikide vaimulike puhul teatud
ametifunktsioonide tähistusena või näiteks auväärse pöördumisena.
Samamoodi võib pöördumisena kasutada ka sõna isa, mille omapäraseks
vormiks on ka vahel - Eestis enamasti mitte väga heakõlalisena tarvitatav - papp (nt Soomes on pappi täiesti tavaline preestriametit tähistav sõna nii luterlikus, õigeusu kui katoliku kirikus).

Eesti luterlikus traditsioonis ja ka kehtivas kirikuõiguses
tarvitatakse kohaliku koguduse preestri - või kui koguduses teenib
mitu preestrit, juhtiva preestri - tähistamiseks mõistet koguduse
õpetaja, millele nt Rootsis vastab kyrkoherde (kirikukarjane) ja
Soomes kirkkoherra (kirikhärra). 1990. aastatel kehtinud EELK põhikiri kasutas ajutiselt ka sõna kirikhärra, ent see mõjub nii Eesti ajalugu ja kiriklikku konteksti kui ka vaimuliku ameti
tegelikku sisu arvestates veidi sobimatuna.

Kokkuvõtteks: vaimulik amet on Kristuse poolt seatud ja kiriku kätte
usaldatud teenimisamet, millesse kutsutud ja pühitsetud isikutele on
antud kohustus meelevald vastavalt oma ametifunktsioonidele kuulutada
evangeeliumi ja jagada sakramente.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Nii apostlik kui Nikaia (õigupoolest Nikaia-Konstantinoopoli)
usutunnistus kuuluvad kolm olulisema vanakirikliku usutunnistuse
hulka (kolmandat nimetatakse Athanasiuse usutunnistuseks).

Apostlik usutunnistus on oma praeguse kuju omandanud mitme sajandi
vältel, ent selle tõenäoliseks algupärandiks on Roomas kasutatud
ristimisusutunnistus, mille ristimiskandidaadid pidid ütlema enne
sakramendi vastuvõtmist (see võis toimuda ka küsimuste-vastuste
vormis). Praegusel kujul on see leitav nt Arlesi Caesariuse (+ 542)
kirjutistes.

Nikaia usutunnistuse algtekst on kinnitatud 325. aastal Nikaias
toimunud oikumeenilisel kirikukogul, hiljem täiendati seda 381.
aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogu otsusega. Veelgi hiljem,
aastal 589, kolmandal Toledo kirikukogul lisas läänekirik Nikaia-
Konstantinoopoli usutunnistusele nn filioque-klausli, millega
tunnistatakse, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, samal ajal kui
idakirikud on tänase päevani jäänud algse teksti ja arusaama juurde,
mille kohaselt Püha Vaim lähtub Isast.

Apostlikku ja Nikaia usutunnistust omavahel võrreldes on näha, et kui
esimene kujutab endast pigem isiklikku usutunnistust, siis teine
annab edasi mitte ainult kiriku ühist usku, vaid pöörab ka olulistele
õpetuslikele momentidele märksa suuremat tähelepanu (sellest
tulenevalt on ta ka esimesest tunduvalt pikem). Vahe on näha ka selle järgi, et kui apostlik usutunnistus on koostatud mina-vormis ( Mina usun , Credo , Pisteuo ), siis Nikaia usutunnistuse originaalalgus
on meie-vormis ( Meie usume , Pisteuomen ) - tõsi, ladinakeelses variandis algab ka Nikaia usutunnistus sõnaga Credo - Mina usun ,
aga algne on kreekakeelne meie-vorm (samas nt saksa katoliiklased
kasutavad tänapäeval reeglina samuti vormi Wir glauben - Meie usume ).

Liturgilisse kasutusse ei ole apostlik usutunnistus idakirikutes kunagi jõudnud (nagu öeldud, on tegemist Roomast, s.t. läänest pärineva, algselt ristimisusutunnistusega). Ka läänekiriku traditsioonis on jumalateenistusel kasutatud reeglina Nikaia usutunnistust, pöörde tõi siin ilmselt reformatsioon, mille järel on
näiteks luterlikus kirikus kujunenud tavaliseks pühapäevaseks
usutunnistuseks apostlik usutunnistus (Martin Luther soovitas
usutunnistust asendada ka vastava rahvakeelse lauluga) ning Nikaia
usutunnistust loetakse suurtel pühadel. Eesti kirikus praegu
käimasolev liturgiauuendus soovitab taas sagedamat Nikaia
usutunnistuse kasutamist. Samal ajal on roomakatoliku kirikus
viimastel aastakümnetel (pärast II Vatikani kirikukogu) muutunud
sagedamaks apostliku usutunnistuse tarvitamine jumalateenistustel.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Loomulikult võib inimene kombineerida enda jaoks mingisuguse isikliku
usulise süsteemi, millesse on kaasatud meeldivaid elemente erinevatest
religioonidest, ent sellisel juhul ei ole tema puhul tegemist ei
kristlase, budisti ega moslemiga. Tõsiselt ja tõeliselt erinevaid
religioone ühe inimesena järgida ei ole võimalik, kuna nimetatud usundid sisaldavad endas põhimõttelisi üksteisele vastukäivaid arusaamu, näiteks Jumala olemasolu ja olemuse osas.

On oluline teada, et religioon ei ole (vähemalt kristluse seisukohalt)
mitte moraaliõpetus, vaid tee õndsusele. Kristliku arusaama järgi on selleks teeks üksnes Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg, meie
Õnnistegija, ja usk Temasse, kes on saanud inimeseks, võtnud enda
peale inimkonna patu, kannatanud ja surnud meie eest, et meie süü
oleks lepitatud, ning surnuist üles tõustes avanud neile, kes Temasse
usuvad, tee igavesse ellu. Jeesus ise ütleb palves oma kannatuste
eelõhtul: Igavene elu on see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist
Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud. (Jh 17:3)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku praegused õigusaktid ei käsitle
eraldi islamiõiguse järgi sõlmitud abielu, ent kirikuseadustiku § 16
põhjal võib üldistada, et tunnustatakse igasuguse riiklikult sõlmitud abielu kehtivust. See tähendab, et kui kõnealune abielu on sõlmitud mõnel islamimaal vastavalt seal kehtivatele seadustele, siis on
tegemist kehtiva abieluga.

Tõsi, kui vaatame ajaloolisi kirikuseadusesätteid, mis on kehtinud
Eesti alal tegutsenud luterlikus kirikus, siis tsaariaegne, 1832.
aastal kehtestatud kirikuseadus seab islamiusulise ja evangeelse
luterliku kiriku liikme vahel sõlmitud abielu lubatavusele ja kehtivusele järgmised tingimused:

1. Evangeelse luterliku kiriku liikmel peab vastavaks abieluks olema
konsistooriumi (kirikuvalitsuse) luba.
2. Laulatustalituse viib läbi evangeelse luterliku kiriku vaimulik
kirikus kehtiva korra järgi.
3. Islamiusulisest abielupool annab kirjaliku kinnituse, et abielus
sündivad lapsed saavad ristitud ja kristlikus usus kasvatatud.
4. Islamiusulisest abielupool tõotab, et ta ei tee midagi, et
kallutada kristlasest abikaasat oma usku.
5. Islamiusulisest abielupool (juhul, kui tegemist on meesterahvaga)
tõotab öelda lahti mitmenaisepidamisest.

Kuigi nimetatud tingimused ei seisa, nagu öeldud, praeguses
kirikuseadustikus, on nende abil võimalik hinnata, kuivõrd
islamiusulise ja kristlase vahel sõlmitud abielu võiks vastata
luterliku kiriku arusaamale abielust.

Mis puutub kristlase ja islamiusulise vahel sõlmitud abielu lahutamisse, siis on see vajadusel kahtlemata võimalik juhul, kui kristlase usk on ohustatud või tema suhtes rakendatakse vaimset või füüsilist vägivalda (või teine abielupool praktiseerib jätkuvalt abielurikkumist).

Samas on alati kõige parem see, kui abielupooled suudavad leida
üksmeele ning elada armastuses ja üksteist toetades - muidugi ei tohi
kristlasest abielupool seejuures minetada oma usku, sest tegemist ei
ole vaid kultuuri- ega kombeküsimusega, vaid nii tema enda kui ka ta laste hingeõndsusega.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Traditsioonilise kirikliku, sealhulgas luterliku, arusaama järgi on ristimine ühekordne sakrament ning eeskätt mitte inimese, vaid Jumala tegu, seetõttu ei ole uuesti ristimine võimalik, vaid kirik mõistab seda pigem usust taganemisena. Kristlik kirik usub ja õpetab seda, et Jumal teeb inimesele ristimises oma armupakkumise, mille inimene peab usus vastu võtma, seega ei ole oluline mitte see, millises eas inimene ristimisel on, vaid see, et ta usub Kristusesse. Kui inimene ristitakse lapsena, siis võtavad tema vanemad ja ristivanemad endale kohustuse teda usus kasvatada - just seetõttu nõuab kirik ka seda, et ristitava lapse vanemad ja ristivanemad peavad olema teadlikud kristlased, loomulikult ise ristitud ja ka leeris käinud. Kui aga vanemad ja ristivanemad oma kohustusi ustavalt ei täida, ei tühista see ometi inimesele ristimises tehtud Jumala armu kingitust.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja