Palvetamisest
Ma tahaksin näha enese vastas ennemini kümme tuhat relvastatud meest kui üht tõsist palvetajat!
Martin Luther
Kõnelusi Jumala ja inimese vahel on kahesuguseid. Kas meie kõneleme Jumalaga või Tema kõneleb meiega. Jumalaga kõnelda tähendab palvetada. Aga kaunim ja kallim on see, kui Tema kõneleb meiega ja me võime kuulata: see, mis Temal on ütelda, lohutab palju enam kui see, mis meil on kõnelda.
Martin Luther
Õpi palvetama! Ärgu olgu sinuga nõnda, et istud omaette või pikutad pingil, lased pea langeda ning pured ja närid ennast mõtetes, muretsed ja otsid väljapääsu, mõtled ainult sellele, kui pahasti käib sinu käsi, kui kahju on sul enesest ja kui armetu inimene sa oled. Ei, tõuse üles, sa laisk, heida põlvili või tõsta käed ja silmad üles taeva poole, loe mõni psalm või Meie Isa ja kanna oma hädad Jumala ette, kaeba ja hüüa Teda appi, ka pisaratega, kui see nii peab olema!
Martin Luther
Eestpalve on and, mis antud kõigile palvetajaile, eriti neile, kes heameelega tahaksid paluda, aga seda vaevalt suudavad teha. Me püüame oma südameid ülendada palvele, aga süda ei taha kaasa tulla. Mõtted ekslevad ringi hajameelsuses, ja kui nad ka vaikimisele sunnitakse, hiilib kahtlus või kiusatus otsekohe sisse ja kisub palve, mis juba hakkas oma tiibu tõstma, jälle alla. Kui me siis väsinult ja rusutult maha istume, siirdub mõte kellelegi, kes meile lähedane ja praegu on hädas või seisab võitluses. Temale mõteldes läheb süda soojaks, me tahame tema eest palvetada, ja vaata, me suudame ka. Ja see esimene, kes tuli mõttesse, ei jää viimaseks, kui mõte muutub palveks: üksteise järel nad tulevad, inimesed, kes vajavad meie palvet. Ja kui siis teiste eest palvetamiselt pöördume tagasi enese juurde, siis märkame, kuidas kõik on muutunud, takistused kõrvaldatud, see, mis rõhus ja koormas, on ära, taevatee – avatud. Kui palvetamist ei ole, siis on vaevalt mõtet kõnelda osadusest: iga silmapilk tekiks jälle hädaoht, et sisemised ja välised tõkked astuvad vahele. Ainult eestpalve hüppab neist kõigist üle, temaga võime järgida „teekäijaid maal ja merel“. See on Issanda Jeesuse sõnade järgi (Matteuse evangeelium 5:44) osaduse säilitamiseks viimne vahend, mis alati saadaval, isegi siis, kui inimeste vaenulikkus muu osaduse nendega on võimatuks teinud. Aga kaks inimest – mees ja naine, sõber ja sõber, kes teavad, et palvetavad teineteise eest, teavad ka, et miski ei või neid tõsiselt teineteisest lahutada. Pühade osadus, milles valitseb eestpalve, teab, et surmavalla väravad ei saa tema üle võitu.
Einar Billing