Andres Põderi jutlused ja kõned

„Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. 25 Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus! 26 Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad.“

Tänase päeva teemaks on „kristlase vabadus”. See on väga aktuaalne teema maailmas, kus vabadusest on tehtud üks kõige populistlikumaid ja ohtlikemaid loosungeid. Sellest on saanud otsekui virvatuli, mis juhatab sohu.

Kuuleme pidevalt, kuidas Euroopa ja kogu Lääne ühiskonna sügavasse kriisi juhtinud poliitikud nõuavad, et peame kõigest jõust kaitsma „liberaalset demokraatiat.” Miks mitte „kristlikku demokraatiat?” Või peaks me kaitsma hoopis demokraatiat ilma mingite eesliideteta? Kas demokraatia sidumine ühe kindla ideoloogiaga – näiteks liberalismiga – ei tähenda juba iseendast demokraatia piiramist.

Kui vaatame, kuidas kirjeldab liberalismi (eesti keeli „vabameelsust”) Wikipeedia, siis loeme: „Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism.“ Teisisõnu, ilmaliku ühiskonna kujundamine. See ei tähenda aga, et kõik selles oleks halb.

Ja edasi: „Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja isikuvabaduste edumeelse arengu võimalusse.” Jah, kokkuvõttes on tegu usuga, kuid usuga, mis vastandub Jumalale ja Jumala sõna kriitilisele hinnangule inimese suhtes, nimelt, et inimene on ekslik ja patune. Ja see pole enam sugugi hea.

Nõuda vabadust, mis jääb defineerimata, mille eesmärk ja piirid pole selged, on ennasthävitav. Piiramatut vabadust on nimetatud entroopiaks ja võrreldutud seda olukorraga enne maailma loomist, mil valitses kaos – tohuvabohu. Esmajoones tähendab see aga vabadust väärtustest, sest väärtused on alati siduvad ja kammitsevad – nagu näiteks abielu ja perekond. Teisisõnu, tähendab see ka vabadust vastutusest! Tõelise individualisti jaoks on ju üksnes tema ise enda kohtumõistja - ehk siis õigeksmõistja.

Nagu tänapäeval näeme, võib selline vabadus tähendada ka vabadust reaalsusest ja oma inimlikust loomusest – kasvõi oma bioloogilisest soost – nagu tunnistab hiljaaegu Eestiski esitatud seaduseelnõu, mille järgi saanuks kaks korda aastas sugu vahetada. Samuti vabadust elust – nagu näitavad taotlused legaliseerida vabasurm.

Vabaduse loosungi all on represseeritud, tapetud ja orjastatud. Kuulus deviis „vabadus, võrdsus, vendlus” toob kõigepealt silme ette võika veresauna Prantsuse revolutsiooni aastatel, seejärel revolutsioonilisel Venemaal ja veel paljudes maailma maades. Enamasti on sellega kaasas käinud ka usu ja religiooni hävitamine. Miks see nii on? Mis siis vabadusel viga on?

Vabadus on dihhotoomne: ta on kas taeva kingitus või põrgu pettemäng. See ilmneb ka demokraatia kui vabaduse sotsiaalse vormi puhul. Tunne Kelam on korduvalt tsiteerinud Euroopa Liidu ühe rajaja, Robert Schumani ütlust, et „demokraatia on kas kristlik või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias”.

Iseloomustav on siinjuures vabaduse definitsioon, mis oli populaarne okupatsiooniaastatel: „Vabadus on tunnetatud paratamatus!” Kuid kes defineerib ja seletab lahti paratamatuse? Viimane ei pea tähendama ju üksnes loodusseadusi – piisab riigi, režiimi või ideoloogi seadusest ja sunnist. Ja kui sa seda muidu ei taipa ega tunneta, küll siis kusagil koonduslaagris ikka. Või nagu nüüd moes, olles avalikult häbimärgistatud äärmuslaseks, vihkajaks või tagurlaseks – teisisõnu rahvavaenlaseks.

Jah tõesti, kui vaatame sõna „vabadus” kasutamist Pühakirjas, siis on see seotud mitte inimese tarkuse, himude ja meelevallaga, vaid Jumala tahte ja tema armastusega. Küsimusele „vabadus millest?” saab vastata vaid üheselt: vabadus patust ja süüst, ja küsimusele, „vabadus milleks?” – vabadus teostada oma jumalikku kutsumust, teisisõnu, järgida Kristust.

Ralf Luther kirjutab „Uue Testamendi sõnaraamatus”: „Vabadus on võit kurjuse väe üle, on kartmatu läbisammumine aja hädadest, ... kallaletungidest paremalt ja vasakult poolt. Vabadus on sõltumatus olemuslikult võõrastest vägedest; kuid samal ajal tähendab vabadus ka ühtekuuluvust oma jumaliku kodumaaga.”

Seda ei suuda ükski inimene omast jõust. Seepärast tuletab Luther meelde Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist: „Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad, ja lisab apostel Pauluse mõtte 2. kirjast korintlastele: „Kus on Issanda vaim, seal on vabadus!” 

Pühakiri kirjeldab võrdlemisi täpselt, millised on Vaimu viljad, seega, vabaduse tunnused. Jutluse tekstist kuulsime, et Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Sellele loetelule leiame pühakirjas veel ohtralt täiendust ning põhjendust. Apostel peab vajalikuks lisada, et niisuguse vastu ei ole Seadus, Jumala ilmutatud tahe. Jumala käsud ei piira tõelist vabadust, vaid annavad sellele suuna ja sisu.

Olla oma kiusatuste, kirgede ja himude meelevallas, ei ole vabadus, vaid orjus. Orjus, mis muudab meid Jumala, kaasinimese ja iseenese vaenlasteks. See, mida apostel Paulus nimetab „lihalikuks loomuseks”, ei kanna ega kujunda inimest kui Jumala näo järgi loodud olendit.

Vastupidi. Kirjas roomlastele ütleb apostel, et „lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu.” Kristuse omad, nagu kuulsime, on aga usus Kristusesse oma lihaliku loomuse risti löönud – koos kirgede ja himudega. Need pole enam elu juhtnööriks, vaid seda on Kristus, kes on võitnud surma ning elab ja valitseb.

Käigem siis Tema Vaimus, olemata auahned, kadedad ja kiuslikud. Ärgem matkigem maailma. Hoiakud ja arusaamad, mis ei ole vaba inimese väärilised, kristlase vabaduse väärilised, tuleb jätta sinna, kus me Jumalale oma eksimusi ja patte tunnistame – igal jumalateenistusel ka siin kirikus. Selles osas võime nõustuda Fausti kuulsate sõnadega: „Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab!” Aamen.