Vaimulik amet

Vaimulik amet on Kristuse seatud karjase-, kuulutamis- ja teenimisamet ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku teenistuses, mis rajaneb kõigi kristlaste osalemisel Kristuse kuninglikus preestriametis. EELK tunnustab vaimuliku ametina piiskopi, preestri ja diakoni ametit.

Piiskop teostab ülemkarjasena (sõna ‘piiskop’ tähendab ülevaatajat) ülevaatamisametit kohalikus kirikus, vastutades õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest (1Tm 3:1jj; 4:13; 5:22; Tt 1:9; Augsburgi usutunnistus, art. XXVIII; Apoloogia, art. XXVIII; Porvoo Ühisavaldus, §-d 42-44).

Piiskop kannab apostlite järjepidevust kirikus ja juhib kirikut. Ta on kiriku järjepidevust ja ühtsust esindav hingekarjane (Porvoo ühisavaldus, par 43).

Preester (tuntud ka kui pastor või kirikuõpetaja) on ennekõike kohaliku koguduse karjane (ld k pastor), kes peab jumalateenistusi ja kiriklikke talitusi, õpetab usku, teeb hingehoiutööd ja vastutab kirikukorra täitmise eest. Selles mõttes on koguduse õpetaja mitte ainult “õpetaja”, vaid ka preester ja presbüter (st kogudusevanem). Igal kogudusel on oma õpetaja, kelleks saab olla preestriordinatsiooniga vaimulik. Suurematel kogudustel on lisaks ka abiõpetaja(d) ja/või diakon(id).

Preestriordinatsiooniga vaimulikud teenivad ka kaplanitena vanglates ja haiglates, kaitsejõududes ja politseis.

Administratiivse juhtimise ja vaimuliku teenimise koordineerimiseks on EELK jaotatud 12 osaks – praostkonnaks. Praostkonna juhiks valitud preestrit nimetatakse praostiks, tema asetäitja on abipraost. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi liikmeid kutsutakse assessoriteks.

Preestreid ei jätku praegu igasse kogudusse ja majanduslikult ei suudaks väikesed kogudused ka oma õpetajat ülal pidada. Nii tuleb ühel vaimulikul mõnikord teenida korraga mitut kogudust.

Diakoni amet seisneb evangeeliumi kuulutamises ja ligimese teenimises (Ap 6:1-6; 1Tm 3:8). Diakoni kutsumuseks on kristliku armastuse jagamine vanadele, haigetele, üksikutele ja allasurututele. Diakon osaleb ka jumalateenistuse pidamisel, eelkõige on seal diakoni eesõigus Piibli ettelugemine ja ühise palve juhtimine.

Diakonid on enamasti preestrite abiliseks koguduse üldise elu korraldamisel ja jumalateenistuste pidamisel.

Vaimulikuks ordineeritakse EELK-s üldjuhul kõrgema teoloogilise haridusega (tänapäeval magistrikraadi või sellega võrdsustatud haridustasemega) inimesi, kes on läbinud ka praktilist ettevalmistust pakkuva kursuse Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris, omavad kutsumust Jumalalt ja koguduselt ning on läbinud nõutavad eksamid.

Diakoniks võidakse ordineerida ka ilma kõrgema teoloogiahariduseta inimesi, kuid nendegi puhul on nõutav teatav usuteaduslik ettevalmistus.

Vaimulike ametiriietusel on oma sümboolika. Jumalateenistusel ja kiriklikel talitustel kannab vaimulik valget pikka rüüd – albat või musta talaari.

Alba kasutamine vaimuliku riietusena ulatub juba algristikoguduse aega. Ka Jeesus kandis tolleaegse kombe järgi pikka valget alusrüüd. Eestis kandsid vaimulikud valget rüüd ka pärast reformatsiooni kuni rootsiaja lõpuni, kui kehtestati talaarikandmise kord. Sõna “alba” tähendab valget ja on ristimisrüü. Valgetest riietest räägitakse Ilmutusraamatus kui kristlaste riietusest, mis tähendab puhtust, uut elu ja pühade õigustegusid (Ilm 19:8).

Alba seotakse kinni vööga, mis sümboliseerib kaitstust ja ka himudest loobumist. Vöötamine tähendab veel Kristuse teenistusse asumist.

Albat võivad õigupoolest kanda kõik kristlased. Vaimuliku ametitunnuseks on ümber kaela kantav riidelint – stoola, mille värv vaheldub kirikuaasta järgi. Stoola sümboliseerib Kristuse ikke kandmist.

Preestrit ja diakonit saab eristada selle järgi, kuidas nad stoolat kannavad. Preestrid ja piiskopid kannavad stoolat ümber kaela nii, et selle mõlemad otsad ripuvad rinnal alla. Diakon asetab stoola üle vasaku õla ja seob paremal puusal kokku. Samuti kannavad preestrid ametiriietusel hõbedast risti, praosti ametirist on kullatud.

Praegused piiskopid on kirjas lehel Peapiiskop ja piiskopid.